EESMÄRK OSALEJAD KULUD

PÄEVIK KOKKUVÕTE

Eesti esimene naisteekspeditsioon ELBRUS`97 oli Alpiklubi Firn naisalpinistide katse murda arusaama, et alpinism ja mäed on vaid tugevama sugupoole pärusmaa. Selleks korraldati 15. juulist 3. augustini 1997 retk Kaukaasiasse eesmärgiga vallutada Kaukasuse aheliku kõrgeim tipp Elbrus. Koos toestajaliikmetega see unistus ka täitus.

Naisteekspeditsioon andis ka võimaluse Eestis viimastel aastatel varju jääma hakanud alpinismi taasteadvustamiseks. ELBRUS`97 ja sellega ka alpinismiideed üldse tutvustati mitmetes raadiokanalites, televisioonis, kirjutavas pressis ja ka internetis. Muljete paremaks edasiandmiseks oli võimalik kasutada Kaukaasias tehtud arvukaid fotosid ja 2,5-tunnist videot retkest.

---

Osalejad:

• Liina Krivonogov
• Merle Mölder
• Marge Nõmmiste
• Heili Pals
• Marika Saar
• Allan-Erik Grünberg
• Taavo Lumiste
• Eric Roots
• Taavi Tiganik
• Andres Vesilind

Instruktor: Kalev Muru

---

Kulud ja finantseerimine.

Retke ELBRUS`97 korraldajaks oli Alpiklubi Firn. Suurt abi korraldamises ja sides Adõl-Su alpilaagriga andsid läti alpinistid eesotsas Sigismund Krahovskiga.

Kulud ühele ekspeditsiooni liikmele moodustasid sõidukulud (rongipiletid Tartu - Moskva ja Moskva -Mineralnõje Vodõ, bussisõit Mineralnõje Vodõ - Adõl-Su ja tagasi), elamine alpibaasis Adõl-Su, kulud Elbrusele tõusuks (mäemaks, tõstukite tasu, tasu ööbimise eest Gara-Bashis ja Prijut-11s), toit, viisad ja reisikindlustus ning instruktori osalemiskulud. Kokku olid kulud ühele ekspeditsiooni liikmele 7000 EEK, millest osa maksid kinni retke sponsorid.

Naisteekspeditsiooni ELBRUS`97 sponsoriteks olid:

• Tartu Ülikool
• Tartu Ülikooli Spordikeskus
• Samelin
• Sangar
• AS Salvest
• Megaviljad
• Pere Leib
• Liivimaa Pagar
• Anu Foto
• Saare Apteek
• Nycomed Sefa
• Sirowa
• A.P.F.
• Ovekor
• ELWO
• Perlux

Varustus

Isiklik varustus oli enamasti liikmete endi või klubi oma ja Eestist kaasa võetud, osa isiklikust varustusest (näiteks kassid, kirkad, kiivrid, mõnedel ka saapad, julgestusvööd ja karabiinid) ning telgid saadi Adõl-Su alpibaasist.

---

Kokkuvõte ekspeditsioonist ELBRUS`97

(tõusud, treeningud ja marsruudikirjeldused kursiivis)

15. juuli 1997: Lahkuti Tartust Tartu-Moskva rongiga.

16. juuli 1997: Istuti ümber Moskvas Mineralnõje Vodõ rongile.

18. juuli 1997
Varahommikul saabuti Mineralnõje Vodõ raudteejaama, kust algas 4-tunnine bussisõit Baksani orgu. Peale sisseseadmist Adõl-Su alpibaasis (1800m) mindi heitma esimest pilku mägedele.

Tõusti tavalist lehmarada pidi 2600m kõrgusele panoraampunktile. Raskuseks teel oli kiirelt vahelduv ilm - sombune ja vihmane - ning porine mägirada. Üldiselt oli tõus lihtne, põhiliselt oli tegemist rohunõlvaga, marsruudi keskel tuli natuke liikuda ka metsarajal. Alpinismivarustust polnud vaja, piisas kepist käes.

19. juuli 1997
Kell 10 lahkuti laagrist Kashkatashi liustiku (2600m) suunas. Kaks tundi mindi alul mööda kruusateed, siis mööda metsarada lumekeeleni ning lumenõlva pidi liustikku ümbritsevale moreenile.

Esimene jääõppusepäev tähendas põhiliselt kassidega liikumisega harjumist, õpiti jäänõlva pidi kirka ja kasside abil liikuma - nii üles kui alla ja ka paralleelselt nõlvaga.

Õhtupoolikul suunduti tagasi Adõl-Su alpibaasi.

20. juuli 1997
Teine jääõppusepäev Kashkatashi liustikul.
Põhitähelepanu jääseinal kahe kirka ja kassidega ronimisel, õpiti astmete raiumist jäässe.

Kaks ekspeditsioonis osalejat - Liina Krivonogova ja Eric Roots - jäid palaviku tõttu baaslaagrisse. Õhtuks mindi jälle tagasi alpibaasi. Pakiti asjad lahkumiseks Adõl-Su laagrist.

21. juuli 1997
Hommikul kell 10 alustati rännakut Adõl-Su baasist Zeljonaja Gostinitsasse, et järgmistel päevadel tõusta VIA-Tau ja Gumatshi tippudele. Rännak kogu varustusega seljas mööda kruusateed, hiljem mööda rada ülespoole kestis 5 tundi. Zeljonaja Gostinitsas (2800m) - lagedal rohusel platsil mägede jalamil - püstitati laager.

22. juuli 1997
Kell 2.00 öösel äratus, kell 3.00 mindi marsruudile. Ees ootas 3820m kõrgune VIA-Tau. Kuu paistis, kuid oli suhteliselt pilvine ja seega pime. Alul läks tee mööda mullast harja, siis lahtise moreeniga nõlvast üles. Päikesetõusuni jätkus moreeninõlv, mis valguse saabudes asendus lumenõlvaga. Raskeks tegi selle lumenõlva järskus ja firnitaoline tugev koorik, millesse oli väga raske ja kohati peaaegu võimatu astmeid lüüa. Läbinud lumenõlva jõudsime kalju alla, mis oli parajasti nii sile ja libe, et tuli kinnitada tugiköis, selle abil jõudis kogu grupp kaljule. Mööda kaljut jõuti eeltipule, sealt tuli veel tugiköie abil natuke laskuda, ületada kahe tipu vaheline sadul lumeharja pidi ning tõusta kaljut pidi tipule.

Kell 8 oldi tipus - 5 tundi tuldi 2A marsruuti mööda - sellele grupile oli see esimene 2A marsruut. Laskuti 1-kategooria marsruuti pidi - alul natuke moreeni ja siis pikalt lumenõlv.

Suuri tervisehädasid tõusul ei olnud - paaril inimesel kippus kõrgus mõjuma - tablett validooli aitas seekord hädast üle. Esines kohatist peavalu. Kurdeti marsruudi alguse kiire tempo üle. Kuid grupile esmakordne 2A marsruut sai läbitud!

23. juuli 1997
Äratus kell 2.30 öösel. Välja minnakse 3.30. Ees ootas järgmine tipp - Gumatshi. Kuid ilm oli väga halb - sadas nagu oavarrest. Tund-poolteist jõudsime minna, siis sai aga selgeks, et edasiminek on mõttetu - muldne hari, mida mööda liikusime oli saanud tõeliseks porimülkaks, ees aga ootas veel lumega kaetud liustik, kus vihm pidi olema lumesillad lõhede kohal imeõhukeseks muutnud. Sealt üleminek oleks eluga riskimine, seetõttu pöördusime laagrisse tagasi.

Päeval korjasime laagri kokku ja laskusime taas alla Adõl-Su baasi. Vihma sadas terve päeva.

24. juuli 1997
Puhkepäev.

25. juuli 1997
Sõideti edasi mööda Baksani orgu Azausse, sealt köisraudteega Elbruse nõlvale 3500m kõrgusele Miri jaama. Edasi jala mööda lumenõlva "tünnidesse" Gara-Bashil (3800m). Ööbisime "tünnides".

26. juuli 1997
Kell 10 alustasime 2-tunnist tõusu Prijut-11sse 4200m kõrgusel. Jätsime varustuse sinna ja tegime aklimatiseerumistõusu Pastuhhovi kaljudeni 4800m kõrgusele. Ilm oli ilus. Ööbisime Prijut-11s.

27. juuli 1997
Äratus kell 1 öösel. Ilm oli halb. Väga tugev tuul. Kell 2.30 läksime siiski välja. Tuul tugevnes järjest. Pastuhhovi kaljude juures sai lõplikult selgeks, et tippu jõudmisest ei tule midagi välja. Ka nähtavus tundus järjest halvenevat, tuul tahtis rajalt ära puhuda.

Laskudes kaldusime liialt ida poole ning sattusime tugevale ja libedale firnile. Kirka abiga ületasime ettevaatlikult firni ja jõudsime rajale tagasi. Päikesetõusuks olime Prijut-11s.

Päev möödus puhates ja jõudu kogudes.

28. juuli 1997
Äratus taas kell 1. Tuul oli tugev, kuid siiski leebem kui eemisel päeval. Kell 2 asusime teele. Lumi oli paraja tugevusega - läbi ei vajunud, astmeid oli võimalik lüüa. Pastuhhovi kaljude ülemise piiri juures panime kassid jalga. Jätkus traavers sadulani. Sadulast (5300m) pöördus Andres Vesilind tagasi - halb enesetunne kõrgusest. Allpool oli ilm selge, ta liikus ühe teise grupi sabas, seetõttu sai üksi allaminekuga hakkama. Ülejäänud grupp üritas tõusu idatipule. Nähtavus halvenes järjest. Umbes poolel teel sadulast tippu, kaljude vahel, tehti peatus. Nähtavus praktiliselt puudub. Ümberringi oli tihe udu, iga hetk võinuks lund sadama hakata, mis kustutanuks me jäljed kaljult. Otsustati alla tagasi minna. Tehti pildid. Kuna selgines natuke, siis otsustati üritada siiski veel tõusta. Kaks ekspeditsiooni liiget - Eric Roots, keda oli terve Kaukaasias oleku aja vaevanud palavik ja Marika Saar - pöördusid halva enesetunde tõttu tagasi. Ülejäänud kaheksal jätkus tee mööda lumekeelt.

Kell 10.30 jõuti tippu. Nähtavus oli umbes paarkümmend meetrit - kraatri teist serva näha ei olnud. Liiguti kraatri serva pidid tuurini. Poole tunni pärast alustati laskumist. Laskumine läks hästi, kui välja arvata üks ekspeditiooni liige, keda tuli aeg-ajalt jõujoogiga turgutada. Läänetippu tõusu ei üritatud tänu halvale ilmale ja infole, et veel samal päeval tuleb olla all Azaus.

Prijut-11s selgus siiski, et alla minnakse hommikul.

Seega jõudsid Elbruse idatippu 5621m kõrgusele mööda 2A marsruuti naisteekspeditsiooni liikmed Marge Nõmmiste, Merle Mölder, Liina Krivonogova ja Heili Pals, toestajaliikmed Allan-Erik Grünberg, Taavo Lumiste, Taavi Tiganik ning instruktor Kalev Muru. Tagasipöördujatel oli põhjuseks halb kohanemine kõrgusega. Ka kolm tipputõusjatest kurtsid peavalu ja väikest iiveldust, viiele ekspeditsiooni liikmele kõrgus erilist mõju ei avaldanud.

29. juuli 1997
Laskuti alla kasutades köisraudteed, Azaust paari kilomeetri kaugusele jalutanud grupile tuli vastu buss ja viis Adõl-Su baasi. Vaba päeva puhul mindi Elbruse küla kohale mineraalveeallika juurde filmima.

Õhtul toimus ühine pidulik õhtusöök koos läti alpinistidega, kes tõusid Elbrusele samal päeval naisteekspeditsiooniga.

30. juuli 1997
Mindi edasi piki Adõl-Su orgu - Shelda oru vastas asuvatel õppekaljudel harjutati kaljuronimist.

Õhtuks pöörduti tagasi alpibaasi ning kell 19.00 väljus buss Adõl-Su laagrist Mineralnõje Vodõsse, kust kell üks öösel astuti Moskva rongile.

1. aug 1997
Kümme tundi veedeti külastades Moskvat, õhtul mindi edasi rongiga Riiga.

2. aug 1997
Päev möödus Riias, õhtul viis buss Eesti poole.

3. aug 1997
Kell üks öösel jõudis Eesti esimene naisteekspeditsioon oma Kaukaasia-retkelt tagasi Tartusse.

---

Lühikokkuvõte ja järeldused.

Kahe Kaukaasias veedetud nädala jooksul jõudis naisteekspeditsioon ELBRUS´97 korraldada jääõppused Kashkatashi liustikul, käia kahel 2A marsruudil - VIA-Tau (3820m) ja Elbruse idatipp (5621m) [sellele grupile esmakordsed 2A marsruudid] ning viia läbi kaljuronimistreeningud.

Halva ilma tõttu (vihm, tugev tuul, vähene nähtavus) jäi käimata kahel tipul - Gumatshil ja Elbruse läänetipul.

Aklimatiseerumine õnnestus igati - Elbrusel olid kõrgusega kimpus põhiliselt vaid need, kel oli eelnevast haigusest kurnatus või kelle eelnev ettevalmistus oli jäänud nõrgemaks. Väheseks jäi vast veel kohapealsest tehnilisemast ettevalmistusest tulevasteks tõusudeks, seda vajakajäämist püütakse korvata järgmisel suvel. Naisteekspeditsioon jätkub.