Peñalara on Hispaania keskosa kõrguselt teine tipp ja kõige kõrgem Sierra de Guadarrama ahelikus. Kirjanduses mainitakse kahte võimalikku tõusuteed Peñalara tippu. Kõige tavalisem ja lihtsam tee on mõõda harja lõunast, alustades kohast nimega Puerto de Cotos (1830 m; sinna viib autotee, kuid pole regulaarset bussiühendust Segoviaga). Teine (keerulisem) mainitav tõusutee on harja pidi põhjast. Segoviast oli korralik bussiühendus vaid asulani Valais (15 km). Valais asub Peñalara tipust läänes (või isegi loodes), linnulennult umb. 10 km kaugusel. Kohalikud ei tahtnud hästi uskuda, et Valaisi juurest võib otse tippu tõusta. Siiski tundub et see marsruut võib vaid tinglikult esmaläbimiseks nimetada, sest ei saa päris kindel olla, et nt. mõni karjus ei ole kunagi sealtkaudu tippu jõudnud. Kohalike olusid soovitas Segovia bussijaama info mul lähemalt uurida Valaisis asuvast asutusest nimega CENEAN (Centro Nacional de Educacion Ambienta). Kohale jõudes ei olnud ara seda asutust lihtne leida, kuna kohalikud inglise keelt ei oska, ja ka asutuse asukoha suhtes on neist enamusel üsna ähmane ettekujutus. Lõpuks leidsin CENEAN'i ühekorruselist maja mitte Valaisist, vaid lähedal asuvast kohakesest nimega Pradera de Navalhorno. Asi oli aga otsimise vaeva väärt, kuna selle asutuse juht (kahjuks ei jäänud nimi meelde) oli minu jaoks esimene talutavalt inglise keelt oskav kohalik inimene. Ta leidis mulle asutuse raamatukogust ainukese allesjäänud eksemplari vanast kohalikust kaardist 1:20000 ja seletas milliseid radasid võiksin kasutada mäele lähenemiseks. Sellest oli suur abi, kuna minu käsutuses oli vaid piiratud aeg - plaanisin tagasi tulla enne kl.21, et jõuda viimasele Segovia bussile. Peñalara mäest on keskuses olemas ka suur makett (fotol on punasega näidatud minu väga ligikaudne tõusutee):
Huvitaval kombel oli mees nõus minu plaani toetama, andes mulle kaasa raamatukogu ainuke kaart - tingimusel et tagasi tulles tagastan kaardi kohe keskusesse (ja kuna ta ei uskunud et ma enne pimedat tagasi jõuan, pidin kaardi andma valvuri kätte).
Siin on kaardile punasega kantud minu ligikaudne marsruut.
Teele asusin kl. 15:30, seega kui oleksin tõusnud 300 m tunnis, jääks mul laskumiseks vaid 1 tund, mis pani mind veidi muretsema ja kiirustama. Kõige keerulisem oli õiget teed leida esimesel (tasasel maal kulgeval) lõigul - liikusin umbes ida suunas, kuid väidetav metsarada ei näinud üldse raja moodi välja. Metsas ei saanud orienteeruda ka mäetippude järgi. Tuli leida tee ka läbi kibuvitsa põõsaste. Kuid poole tunni pärast jõudsin siiski asvalttee peale, mis kulges kagu suunas. See on ilmselt mingi kaitsela teenindustee, mille kaudu toimub ka sanitaarraie käigus saadud puidu väljavedu. Sellest andis märku mõnesaja meetri pärast teelt paremal pool ilmunud aiamaa ja selle kõrval ladestatud männipalkide virnad. Mõne aja pärast (ilmselt peale 1450 m kõrgusel olevat ristmikku) lõppes asvalt ära, ja edasi oli kruusatee. Umb. kõrgusel 1750 m keerasin vasakule horisontaalselt piki nõlva kulgevale rajale, ja mõnesaja meetri pärast alustasin mööda järsemat nõlva tõusu harja suunas. Veel enne metsapiiri (kl. 16:55) tuli nähtavale ilmselt kunagine karjuste (või kaitseala töötajate?) hütt, mis oli viimane märk inimtegevusest kuni tipuni välja. Edasiliikumiseks oli põhitakistuseks kuni põlvekõrgune roomav kadakavõsa, kuid õnneks tegid asja veidi lihtsamaks siin-seal vedelevad kivid. Kadakavõsa jätkus siiski ka metsapiirist ülevalpool, kus jätkuvalt kohtus veel ka ilusate kollaste lilledega õitsvaid efedra-taolise taime põõsaid. Kuid juba harjale lähenedes (ilmselt kõrgusel umb. 2200 m) võis kohata vaid rohelisi efedra põõsaid - nende õitsemine oli alles ees. Harja idapoolsel serval paistis isegi veidi lund.
Tipu läheduses ilmusid jälle inimtegevuse märgid, sealhulgas ka mitmed kiviseintega ümbritsetud telgiplatsid. Tipus on püsti jäme post, mille kõrval on vana geodeetiline märk. All tasandikul paistis loode suunas La Granja de San Ildefonso (linnake, kus asub Hispaania kuningate endine suveresidents suure paleede ja purskkaevude kompleksiga, kus nüüd korraldatakse ekskursioone turistidele), ja kauguses ilmselt ka Segovia. Põhja poole avanes vaade Guadarrama ahelikule:
Tippu jõudsin kl. 18:45 paiku, seega tegin keskmiselt pea 400 m tõusu tunnis, ja õigeks ajaks alla ja bussile jõudmine muutus täiesti reaalseks. Laskumist alustasin kl. 19, põhiliselt tõusuteed pidi, ja kuni viimase lõiguni läks kõik hästi. Kuid juba lagedal metsas proovisin veidi lõigata ja lahkusin tuldud tee pealt. See oli viga, kuna kaotasin kiiresti orientatsiooni ja ekslesin tükk aega metsade ja jõgede vahel, kuni jõudsin suurele teele. Algpunkti jõudes oli kell juba 21 läbi, ja Segovia buss muidugi läinud. Olles tagastanud kaardi valvurile, jalutasin mööda teed ja nägin bussipeatuse vastas juba suletud restoranis inimesi juttu ajamas. Igaks juhuks pärisin nendelt inglise keeles, kas on veel loota mingit bussi Segoviasse. Sõnast Segovia said nad aru, ja selgitasid mulle (põhiliselt käte abil), et üks härra hakkab kohe autoga linna sõitma ja võtab mind kaasa. Seega sain kohale mugavalt ja tasuta, lõbustades restoranipidajat tee peal "vestlusega" (veidi üllatavalt oli ta Eesti olemasolust täiesti teadlik).
Rooma akvedukt (Acueducto) Segovias
