Läksime ringile Itaalia poolt, alustades Courmayeurist. Valisime lihtsaima Itaalia maršruudi (nimetatakse inglise keeles ka Pope route), mis algab Miage liustikult ning tõuseb tipuni Gouter'i kuplit ületades. Sel aastal on maršruudil asuv Gonella hütt (3100+ m) remondis ning seetõttu oli teisi inimesi näha minimaalselt. Meist möödus vaid üks prantslaste grupp. Vaata ka maršruudi joonist. Punasega tähistatud meie teekond. Pilte meie matka kohta leiab siit!
15. august
Alustasime matka Courmayeurist, sealt põrutasime jala ja häälega edasi ning esimese õhtu veetsime rohelise järve (Lago Verde) ääres ~1700m kõrgusel Miage liustiku otsmoreenide vahel. Järv kujutas endast küll rohkem savist külma veega lompi... aga me suplesime siiski mõnuga!
16. august
Järgmisel päeval astusime mööda liustikku üles, iseenesest tegu suht tüütu kivihunnikuga, mida ilmestasid hiiglaslikud rahnud ja jääkoopad. Laagri püstitasime Dome liustiku otsa juurde ~2400m kõrgusele. Varasemaid telgikohti ei olnud märgata.
17. august
Tõus liustikult Gonella hütini (3027m) osutus päris huvitavaks ning seetõttu rakendasime taktikat, et naised ronisid ilma kottideta ning mehed tõid kotid pärast järele. Liustikult kaljudele pääsemise kohta käisime eelmisel õhtul otsimas ning märkasime lõpuks ühte kollast laiku, mis kaljudele maalitud. Sinna hommikul suundusimegi. Kaljulõik oli varustatud kettide ning redelitega, seega suuremaid probleeme polnud. Vahepeal, just enne viimast ja kõige järsemat osa tuleb ületada lumelõik, millele ülevalt kaljudelt ka prahti pudiseb ja alla veereb. Seal oleks tark kassid alla panna, kuna nõlv kipub vahepeal järsuks ning all haigutavad praod. Ööbisime ühes putkas hüti kõrval, mis oli lukustamata. Ilmselt ööbivad seal ka töömehed. Sellel lõigul möödusid meist ka prantslased, kes paigutasid laagri Dome liustikule ning kadusid sealt järgmisel päeval enne meie ärkamist.
18. august
Hommikul veetsime pisut liiga kaua aega ning saime pärast vahvalt sumbata. Kõigepealt aga panime kohe hüti juures tugiköie, kuna seal on küllaltki huvitav kuluaar mida seljakotiga kõik hea meelega ei läbinud. Edasi liustikule suundudes panime köide, kuna pragusid on palju ja liustik on kaetud. Tee üle liustiku pole pikk, aga kui hommikul muneda, sulab lumi nii pehmeks et tempo taandub pea nulli. Jõudsime oma plaanitud laagripaika liustiku keskmise haru tsirkuses õhtupoolikul. Kaljuharjalt kolises õhtupoole ning öösel pidevalt kive alla, telgid olid siiski piisavalt kaugel et mitte ette jääda. Kõrgust ~3700m.
19. august
Plaan oli jõuda selle päevaga üle Gouter'i kupli Vallot hütti. Alustasime hommikut harjale ronimisega, tegime seda mööda lumelõiku kuna ühtegi paremat kohta harjale pääsemiseks ei paistnud. Tõus oli järsk ning tuli ületada ka kitsas jalamilõhe, mis oli kohati lumesillaga kaetud. Harjale jõudnud, kassid alla pannud ning mõnisada meetrit edasi liikunud, hakkas ilm halvenema. Tõmbas pilve ja hakkas puhuma tugev tuul. Piltide ja kaardi uurimisel oli jäänud mulje et teravat harjaosa on vaid paarsada meetrit, mille me kiiresti läbida lootsime. Kehvades oludes ja olematu nähtavuse juures liikusime me muidugi tunduvalt aeglasemalt. Käsikaudu kobades läksime harja mööda edasi ja plaanisime esimeses laugemas kohas ühe telgi püsti panna ning ilma paranemist oodata. Lõpuks hari lamendus ja me kaevasime telgi jaoks augu ning panime tormivarjupaiga püsti. Kui tütarlapsed telgis ennast soojendasid, ehitasime me Gaša ja Grišaga vahelduva eduga telgi ümber tuulekaitseks müüri. Keetsime grokki ja sõime ning mõne tunni pärast tuul vaibus ning pilvede vahelt hakkas paistma ka kaugemaid piirkondi. Positsioneerisime ennast Gouteri kupli alla, ka Mont Blanc paistis vahepeal pilve vahelt kätte. Otsustasime sel päeval edasi mitte liikuda ja kaevasime ka teise telgi lumme.
20. august
Hommikul ilm pilves, vahelduva eduga nägi ka Gouteri kuplit (4304m) ning kaugemalegi. Öösel sadas kenasti lund. Hakkasime üle Gouteri kupli Vallot hüti (4362m) poole astuma ning samas kadus ka nähtavus. Umbkaudu mäest üles minnes ning laugemale kohale jõudnult laskuma hakates jõudsime Dome kaussi (Col du Dome). Nägime udus meist paremal mingeid kaljusid ning nende järgi kurssi korrigeerides jõudsime peaaegu täpselt hüti juurde välja. Läbi udu nägime laskumas ~10 inimest, kes tõenäoliselt suundusid Gouteri hüti poole.
Hüti juurde ehitati sel aastal uus ja uhke alpipeldik, kus asjaks ette nähtud kaks kohta. Vallot hütt ise nägi seest välja paras peldik, kuid peale prahi ühte nurka koondamist võis seal enam-vähem mõnusalt vedeleda. Laotasime oma koli laiali ja otsustasime, et passime seal kuni ilm paraneb või söök otsa hakkab saama. Tunnid möödusid magamiskotis vedelemise, söögi/joogi keetmise ning kaardimänguga. Õhtusöögi keetmise ajal (~18 paiku õhtul) hakkas väljas selginema. Tegime kiire otsuse, et kui ilm veelgi paraneb, paneme söögi nahka ja läheme aklimatti tegema. Ilm läks selgeks ja tuul vaibus, ~19 paiku asusime teele ning mida kõrgemale, seda kaunimaks ilm muutus. Liikusime kiirelt ning kellelgi mingeid hädasid polnud. Avastasime end peale tundi astumist juba õige tipu lähedalt ning otsustasime lõpuni välja minna. Vahepeal tulid meile vastu kaks tegelast, kellest üks end tagumikul mäest alla libistas ning teine teda julgestas. Pärisime, kas neil on abi vaja, kuid nad arvasid et neil kõik korras. Plaan oli neil veel Gouteri hütti jõuda... Meie põrutasime tipu poole ja täpselt päikeseloojangul avasime jääkülma tipuõlle. Kuna ilm jahenes välkkiirelt, hakkasime kähku astuma ja pealampide valgel jõudsime hütti tagasi. Kogu käik üles ja alla võttis meil aega alla kolme tunni. Pimeduses nägime ka enne kohatud kahte tegelast pealampide valgel Gouter kuplil teed otsimas.
21. august
Öösel ning hommikul sadas laia lund ja ilm oli kenasti pilves. Sama seis jätkus terve päeva ning paistis, et kui me kähku vehkat ei tee, jääme lumevangi. Õhtul hakkaski nagu selginema ja asusime Gouteri kupli suunas teele. Vahelduvas nähtamatuses jõudsime päikeseloojanguks kupli otsa ja määrasime edasise liikumise suuna. Kuna olin seda teed mööda varem tõusnud ja laskunud (2004. aastal), siis oli tee enam-vähem teada. Pilved hõrenesid ning tähtede ja pealampide valguses astusime põlvini lumes Gouteri hüti (3817m) poole. Panime köied peale, kuna seal on ka jäämurde ja pragusid mis laskumisel sugugi kätte ei taha paista. Niisked köied olid külmunud jäigaks traadiks ja nägid välja nagu kummivoolikud. Laskumistee hütini kulgeb enamjaolt otse, saime suuremate jamadeta alla. Viimaste kuplite ja harjade ületamine enne kohalejõudmist võttis küll võhmale.. Hüti juures oleval telkimisalal oli vaid üks telk ning ka maja oli suht tühi. Kuigi jõudsime kohale kell 2 öösel, oli üks alpinist veel üleval ning seletas, et nemad olid tulnud alt ja ühte tühja tuppa magama vajunud. Soovitas meilgi sama teha, eks hommikul siis vaatab, kellele raha maksta. Meie raha maksta ei tahtnud ja läksime magama hoopis söögituppa laua alla. Olin seal ennegi maganud, seega tuttav koht!
22. august
Hommikul ärkasime kõva poolakeelse mula peale. Söögituba oli täis igasugu tegelasi kes sõid ja lõugasid. Panime oma asjad kokku ja kuna keegi meie käest midagi saada ei tahtnud, hakkasime astuma. Kuigi lõik Gouteri hütist Tete Rousse hütini (3167m) on kaljulõik, panime kassid alla kuna seal oli palju värsket lund ning võis olla ka jäiseid kohti. Tühja kõhuga (oma rumalusest muidugi) libedatel kaljudel ronida oli päris väsitav nii vaimselt kui füüsiliselt. Jõudsime siiski kõik õnnelikult alla. Hüti lähedal telgiplatsil oli paar päris õnnetu väljanägemisega telki, mida möödunud päevade tuuled ja lumi olid räsinud. Nähtavasti olid omanikud juba oma 24h kusagil mujal aega parajaks teinud.
Tete Rousse suures ja päris ilusas majas istusime söögisaali maha ja hakkasime tellima. Peamiselt grande coffe'sid aga ka muud head ja paremat. Tubli sööma- ja joomaajaga jõudsime me uuesti sündida ning kuna ilm oli ilus, otsustasime rohu peale laskuda, et enam lumel ega kividel ei peaks magama. Lasime kiirelt ~2300m peale, kuhu alt orust sõidab tramm ja saab liustikku vaadata. Trammipileti hind oli röögatu ja nii hakkasime protesti märgiks jala astuma. Hellitasime lootust, et kuna on varane pärastlõuna, jõuame ka alla orgu poodi. Laskumine tõmbas küll keti korralikult maha, kuid taarudes-vaarudes saime jala enne 20.00 õhtul poe ukse vahele ja kraamid kätte. Sellega kuulutati matka ametlik osa lõppenuks. Itaaliasse saamiseks hääletasime läbi Mont Blanci tunneli.
Hilisem osa reisist sisaldas juba vabakava ning variatsioone püha õhtu söömaaja ning Itaalia toitude teemadel. Külastasime ka Bergamo lennujaama lähistel asuvat suurt matka- ja spordipoodi (InterSport), kus igasugu alpinismivarustust ja pealegi täitsa mõistlike hindadega.
