Eelmisel õhtul jätsin ülejäänud Nipernaadi seltskonda Corvara linnakese läheduses asuvasse kämpingusse ja ise sõitsin kaheks päevaks vajamineva kraamiga ühe peatuse tõstukiga. Tõstukijaamast Crep de Mont 10 minuti käigu kaugusel asub väga ilus Boè järv (2250 m; järv asuks nagu vulkaani kraatris, kuid ka kalad on sees); selle läheduses oleva väiksema lombi kõrvale püstitasin oma telgi. Joogivett võtsin suuremast järvest. Öösel oli äike, kuid hommikuks jälle ilus ilm. Minu eesmärgiks oli ronida Piz Boè tippu, mille põhjapoolsel nõlval järv asub. Kuid tippu jõudmiseks on mitmeid variante: võib sõita tõstukiga (tipus on restoran ja hotell), võib jalutada mööda jalgrada, ja võib ronida mõne seina või harja pidi. On ka paar via ferrata marsruuti, kuid nendest pakkus mulle erilist huvi just see, mis asus mäe vastasnõlval. Põhjuseks - see on üks kahest Dolomiitide kõige raskemaks peetavast via ferratast, ja väga ahvatlev oli toda vaadata ja ka näpuga katsuda. Kas õnnestub ka läbi ronida, ei olnud üldsegi kindel. Ka varustus ei olnud mul via ferrata nõuetele vastav: enesejulgestuse otsad küll olemas, kuid ilma amortisaatorita – see tähendab et lahtikukkumist vertikaalsel trossil ei saa endale kuidagi lubada, see oleks lihtsalt elu viimane.
Alpinismis me sellise probleemiga tavaliselt kokku ei puutu, seal julgestab paariline köie abil ja kukkumisel on maksimaalne võimalik kukkumisfaktor =2 (ja seegi vaid väga ekstreemsel juhul - sellist olukorda püütakse iga hinna eest vältida, kuna varustus ei pruugi sellisele löögile vastu pidada). Ka lühikesi enesejulgestuse otsi kinnitatakse reeglina fikseeritud punkti (jaama) külge, tundes end sellisel juhul väga turvaliselt. See turvatunne on alpinistil veres, ja kui ta satub via ferratale ja paneb ennast vertikaalse trossi külge enesejulgestuse otsaga kinni, tunneb ta ennast ka automaatselt sama turvaliselt. Sellest, mis võib juhtuda lahtikukkumise puhul lihtsalt ei mõelda, aga asi on tegelikult üsna tõsine. Via ferratal on trossi kinnituspunktide maksimaalne vahe 5 m. Aga kujutame ette, et meetrise enesejulgestusotsaga vertikaalsele trossile kinnitatud ronija ronis alumisest kinnituspunktist vaid 3 m kõrgemale ja siis kukkus lahti. Tal on alla lennata (3+1) m, kuid tema köie pikkuseks on vaid 1 m, mis teeb faktoriks (3+1)/1=4. Tavaline ronimisköis ei pruugi sellisele löögile vastu pidada. Tegelikkus on aga selline, et köis ei ole antud juhul süsteemi kõige nõrgem lüli, tõenäoliselt annab enne järgi inimkeha, siis julgestusvöö… igaljuhul tegemist oleks juba laibaga, ükskõik kas ta lendab alla või jääb imekombel rippuma. Siit tuleneb ka amortisaatori kasutamise vajadus...
Mitte et ma oleksin pidevalt sellest mõelnud, kuid millegipärast kerkis see teadmine alateadvusse üsna jõuliselt…
Siiski tahtmine oli suur, ja umb. kl. 7.30 hommikul hakkasin liikuma, algul ülesse ja siis pikalt püsival kõrgusel mööda matkarada 638 ja 636, mis traverseerivad Piz Boè idanõlvu. Lõpuks (kl. 10 paiku) jõudsin ihaldatud marsruudi alguse juurde, kus mõned inimesed juba seisid järjekorras, oodates võimalust marsruuti alustada. Enamasti olid need austerlased - kas grupid (kaks klienti + giid, kes ronis ees, pakkudes ilmselt moraalset tuge ja vajadusel ka midagi materiaalsemat), või minusugused üksiküritajad. Küsisin austerlanna käest, kas neil ka köis kaasas on. Tema vaid kehitas õlgu ja näitas juba seinal oleva mehe peale – giid teab, küsi tema käest. Igaks juhuks enne marsruudile minemist proovisin ära, kas zhumaar töötab ka trossi peal. Eks ta kuigi palju töötas, kuid õnneks ei läinud vaja seda marsruudil katsetada. Juba esimestest sammudest sain aru mida tähendasid marsruudikirjelduse sõnad “good foot work required” – vähemalt minu saabastega ei olnudki jalgu praktiliselt kuhugi toetada, ka käte jaoks oli vaid minimaalselt küünekaid, mille otsas ei oleks eriti pikalt jõudnud rippuda. Ilmselt oleksid ronimissussid abiks, kuigi ma ei ole küll täheldanud et keegi oleks neid seal kasutanud. Kui jõudsin trossi esimese kinnituskohani (selleks on kalju sisse tagutud raudvarras), sain aru et ainuke mõistlik taktika, millega on mul lootust marsruuti läbida, on kasutada trossi kinnituskohti kui kunsttoetuspunkte, ja nende vahel ronida vabaronimisega trossi kasutamata (mulle jäi küll mulje, et teised ronijad kasutavad ka trossi, kui sellest vähegi abi on). Eks see lahtikukkumise hirm püsis alateadvuses kogu aja, adrenaliini tuli sellistes kogustes, mida ma pole isegi 5B marsruudil eriti kogenud (ehk vaid maavärina ajal). Panin enamasti oma mõlemad enesejulgestusotsad korraga samale trossile – vaevalt et see oleks aidanud, kuid siiski veidi rahustas. Esimese pikka vertikaalse (kohati ka veidi negatiivse) seina läbimine võttis alla tunni. Nii kaua ei oleks muidugi jõudnud seinal püsida, kuid õnneks sain käsi-jalgu vaheldumisi puhata trossi kinnituskohtades. Trossi kasutamist õnnestus aga esialgu vältida. Edaspidi see siiski alati ei õnnestunud - üks selline koht oli pikk vertikaalne pragu (kamin). Ta oli nii kitsas, et praole paralleelselt (näoga prao serva poole) ma oma tipukotiga ei mahtunud, mahtisin vaid praoga risti (näoga väljapoole). Lisaks voolas mööda seinu vesi, ja vähemalt minu saabastele olid dolomiidist seinad libedad nagu jää – hõõrdumist kasutada ei õnnestunud. Seega ei jäänudki mulle teist edasiliikumise võimalust, kui vinnata ennast kätega mööda trossi ülespoole. Kahjuks marsruudilt eriti palju pilte teha ei õnnestunud - klõpsutada sain vaid puhkehetkedel, seina peal olid käed (ja pea) liiga hõivatud muu tegevusega ;) Edaspidi oli veel raskeid kohti, kuid need olid juba lühemad lõigud ja suuri probleeme ei tekitanud. Lõpuks sai via ferrata läbi ja oli võimalus lihtsalt mööda rusunõlva tippu jalutada (enamus ronijaid seda võimalust siiski ei kasutanud ja suundusid kohe mööda jalgrada alla. Mina kõndisin aga tippu ja kl. 13 paiku kohtasin seal kolme Nipernaadi matkajat (Ene, Kalle ja Hiido), kes ronisid tippu teiselt poolt via ferrata Vallon kaudu. Nemad läksid alla mööda jalgrada, mina aga alustasin kl. 13.45 laskumist nende tuldud teed pidi (rada 672). Teel nägin väga põnevaid kanjone. Kui peaksin laskumise via ferratale raskushinnangut pakkuma, oleks see ilmselt kas “easy” või “medium”. Oma telgi juurde jõudsin ilmselt enne kl. 17. Öösel oli jälle äike; hommikul pakkisin oma asjad kokku ja laskusin tagasi Corvara linna.
Infoks: on Via Ferrata Difficulty Ratings
Via Ferrata Cesare Piazzetta
Pildid
Kuigi tavalisi tehnilis-alpinistlikke marsruute (ja nende raskuskategooriat) on via ferrata marsruutidega raske võrrelda, püüdsin siiski enda jaoks sellist võrdlust eri parameetrite järgi teha:
Via Ferrata võrdlus Tehnilise Alpinismiga
