 |
Miroir d’Argentine, Voie Directe (500 m, 5b)
- Tüüp:
- Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
- Tipu kõrgus meetrites:
- 2325
- Raskuskategooria:
- 5b
- Piirkond:
- Solalex, Vaude Alpid, Šveits
- Marsruudi alustamise kuupäev:
- 08.08.2019
- Marsruudi lõpetamise kuupäev:
- 08.08.2019
- Osavõtjate arv:
- 3
- Retke osalejad:
-
- Rees-Roonius Juurmaa (grupijuht)
- Kristin Hansen
- Martin Männiste
- Marsruudi iseloom:
- Kaljumarsruut
- Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
- 500 m
- Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
- Soe, selge, sademeteta.
- Kommentaarid:
Pildialbum
Augusti alguses tegime teoks ühe unistuse, mis mul juba mõnda aega oli meeles mõlkunud - mäesein nimega Miroir d'Argentine. Eelkõige andis selleks inspiratsiooni video Šveitsi ronimislegendist Marcel Remy'st, kes ronis seda mäeseina 94-aastasena. Kui kaks aastat tagasi seda videot esimest korda nägin, olin just Kristiniga tutvunud ning ta oli alles mõned korrad minuga ronimas käinud. Tabasin end mõttelt, et kui 94-aastane ülikogenud ronija sellega hakkama sai, siis peaks ilma igasuguse mägedekogemuseta Kristin ka sellega hakkama saama. Külastasime seda piirkonda juba kohe samal suvel, kuid piirdusime esialgu ainult mäeseina jalamil kihlumisega, mis polnud ka paha variant.
Aasta aega ajas edasi: Kristin oli vahepeal hoolega trenni teinud ning boulderdamises minuga sama heaks saanud. Samal ajal oli aga Martin saanud 16-aastaseks ning minust juba lootusetult ette arenenud. Kui ma kunagi 12-aastase Martini ronimise juurde tõin, lubasin talle, et kui ta saab 16, läheme me koos esimest korda mägedesse. Seega tundus ainult sobiv teha üheaegselt teoks unistus Kristiniga ja täita ka lubadus Martinile. Kuna tahtsin, et nende mõlema esimene päris mäemarsruut oleks selline, mis jätaks kustumatu mälestuse, sõitsimegi kolmekesi koos Šveitsi, Miroir d'Argentine'i ronima.
Kristini ja Martini jaoks oli see esimene sellelaadne kogemus - ronida nii suurt seina mööda tehnilist marsruuti. Marsruut, mille me valisime, oli Voie Directe. Kuigi ronimise raskusaste (prantsuse 5b) oli neile kindlasti väga mugavustsoonis, ei olnud kumbki neist roninud järjest nii pikalt ning seljakottidega.
Marsruudi tõusujoon
1) Töötundide arv: 11h 45min
- Tõus: 10h
- Laskumine: 1h 45min
2) Ajagraafik:
- Start telgi juurest: 7:30
- Ronimise algus: 9:45
- Tipp: 19:45
- Laskumise algus: 20:00
- Tagasi telkide juures: 21:45
3) Lähenemine:
Marsruudi algusesse jõudmiseks tuleb parkla juurest minna üle silla, teisele poole jõge ning kõndida mööda jõe kallast vasakule, kuni suure aasani. Üle aasa kõndides jõuab suure rändrahnuni, mille tagant algab väike rada, mis viibki Miroir d'Argentine'i jalamile (ca 350 tõusumeetrit). Rada pole märgistatud, kuid on sellegipoolest hästi jälgitav. Jõudes kohani, kus matkarada lõpeb, tuleb läbida veel umbes 60 meetrit mööda lihtsaid kaljusid, jõudmaks marsruudi algusesse. Meie sidusime juba selleks lõiguks ennast köide. Marsruudi alguse tunneb kaugelt ära - suur sisenurk, mille vasakul poolel on hallikas kivi, paremal pruunikas. Lisaks on seal metallplaat, kus on kirjas marsruudi nimi.
4) Reljeefi iseloom:
Miroir d'Argentine tähendab tõlkes "hõbepeegel" ja see kirjeldab hästi reljeefi omapära - mäesein kujutab endast hiiglaslikku, siledat, positiivse kaldenurgaga lubjakivist seina, mis pärast vihmasadusid läigib kui hõbepeegel! Tõsiasi, et marsruut kulgeb sellel lagedal seinaosal, niiet igas suunas on ainult mitusada meetrit tühjust, lisab ronimisele erilist õhulisust. Jaamakohad on korralikult polditud, kuid ronides tuleb julgestuspunkte paigaldada ise (vaid mõned poldid kohtades, kuhu ise julgestuspunkte panna ei saa). Reljeef on moniliitne ja täiesti usaldusväärne, pakkudes väga nauditavat ronimist!
5) Taktika:
Terve marsruudi ronisime klassikalises kolmese seongu tehnikas: esironija (Rees) ronis kahe dünaamilise köiega ning julgestas järgi Martini ja Kristini, kes ronisid samaaegselt.
6) Tõusu lühikirjeldus:
Esimesed 4 köietäit kulgevad mööda sisenurki ja kaminaid. Kuna eelmisel päeval oli vihma sadanud, oli mõnes kohas sein veel märg ja limane.
R1 Sisenurk-kamin, küllalt hästi polditud (30m, 5b).
R2 Edasi mööda sisenurka (30m, 4c).
R3 „Postkast” - kitsas 10-meetrine kaminalõik, kuhu mahtus vaid külg ees sisse: kõht vastu üht seina ning selg vastu teist - jalgade ja kätega ennast vähehaaval edasi upitades. Fotograafikottidega oli sealt võimatu läbi mahtuda, mistõttu tuli seljakotid eraldi järgi vinnata. See võttis meilt tublisti lisaaega! (30m, 5b).
R4 Sisenurk-kamin vahepealse väikse tehnilise traaversiga paremale, jõudmaks välja riiulini, millega algab marsruudi seinaosa (40m, 5a).
Järgneb 300 meetrit puhast siledat kaljuseina, kus ronides saab uurepäraselt aru, miks mäeseina nimi on Hõbepeegel. See oli lihtsalt imeilus, aga ka väga avatud ja algajale ronijale pisut hirmutav. Ülejäänud 8 köietäit olid ühed kõige ilusamad ja mõnusamad ronimismeetrid, mida ma isiklikult kunagi roninud olen. Siit edasi lähevad poldid jaamakohtade vahel väga harvadeks.
R5 Väike traavers (5 m) eelmisest jaamakohast vasakule ning seejärel otse üles (kergelt vasakule). Kaks esimest polti on kohe näha. Kolmas polt pole teise poldi juurest nähtav ja ronimine tundub raske, kuid head nukid on olemas (30m, 5b).
R6 Mööda hästi äratuntavat pragu. Poldid on küllalt hästi nähtavad (40m, 4b).
R7 Jätka mööda pragu (35m, 4c+).
R8 Jätka mööda üsna vertikaalset pragude süsteemi, kuni jõuad suure riiulini, kus asub jaamakoht (35m, 4b).
R9 Jätka mööda peent pragu, mis läheb diagonaalselt vasakule (2 polti nähtavad). Suurepärane ronimine (40m, 5b).
R10 Ületa väike karniis, pärast mida 10 meetrit otse üles. Seejärel roni mööda 2 paralleelset pragu, mis lähevad diagonaalselt vasakule. Suurepärane ronimine (35m, 5b).
R11 Lihtne ronimine, võttes suuna viimase järsema seinakese poole (45m, 4a).
R12 Ületa viimane seinake, mis viib välja mäeharja sadulasse (40m, 5a).
R13 (200m, I-II). Sadulasse jõudes tuleb keerata vasakule ning liikuda mööda harja (üsna avatud) üheaegses julgestuses. Hoides harjast pisut paremale poole, jõuab lihtsa kuluaarini, mis viib Haute Corde'i (2325 m) tippu. Tipp on tähistatud metallist ristiga.
7) Laskumine:
Haute Corde'i tipust tagasi Solalexi jõudmiseks on kaks varianti:
1) Lasku mööda lihtsat idaharja (köit pole enam vaja), mis läheb üle rohunõlvaks. Mööda rohunõlva kulgeb kõige lihtsam tee Haute Corde'i tipust Anzeindazi hütini. Suvekuudel on see tee piki murunõlvasid hästi eristatav. Lasku mööda seda teed Anzeindazi hütini ning sealt mööda matkarada tagasi Solalexi. Tipust 1,5-2 tundi.
2) Pisut lühem, kuid ohtlikum (eriti pimedas ja pärast vihma) on laskuda Haute Corde'i tipust mitte Anzeindazi, vaid samas suunas, kuni Poyerette'i kuruni, kus asub väike maaliline järveke. Sealt suunaga alla oru poole viib järsem otsetee, mööda käänulisi ja kitsaid radu. Tipust 1-1,5 tundi.
Meie valisime teise laskumismarsruudi, lootuses, et see on lühem. Kuid pärast pikka ronimispäeva ja hämaras matkates võttis see ikkagi koos pauside ja rajaotsimisega pisut kauem, kui kirjelduses. Matkates järgmisel päeval läbi Anzeindazi kuni Poyerette'i kuruni ja tagasi, saime aru, et see marsruut oleks laskumiseks olnud ikkagi palju lihtsam!
8) Kokkuvõte:
Marsruudi ronimine koos Kristini ja Martiniga oli täpselt nii ilus kogemus, kui lootsin. Tahtsin, et nende esimene päris mäemarsruut oleks selline, mida oleks elu lõpuni hea meenutada ja ma usun, et sellisena see ka õnnestus! Eesmärgiks oli mitte lihtsalt marsruut läbi joosta, vaid teha sellest kustumatu mälestus. Seda silmas pidades filmisime ja pildistasime terve marsruudi vältel väga palju, mis kindlasti lisas liikumiskiirusele tubli mitu tundi, kuid oli seda väärt!
- Ekspeditsiooni nimetus:
- Miroir d'Argentine 2019
- Manused
|
