Store Skagalstølstind

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

2405

Raskuskategooria:

Piirkond:

Skagastølsmassivet, Jotunheimen, Lääne-Norra

Marsruudi alustamise kuupäev:

11.08.1998

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

12.08.1998

Osavõtjate arv:

2

Retke osalejad:

• Jüri Ruut
• Viktor Palm

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

3B-4A (vene)

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

Eelmisel päeval tõusime Turtagrost (900 m, jätsime sinna auto) järveni Fremste Skardstølsvatnet (1370 m), kus laagerdusime. Laagri ja tipu kõrgustevahe seega 1035 m. Marsruudi all asub mägionn "Bandet" (1700 m) - seega tehnilisema osa kõrgustevahe <700 m.

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Ilm üldiselt pidas. Vahelduv pilvisus.

Kommentaarid:

V.P.:
Olles Jotunheimenis (ka Norras ja Skandinaavias) kõrguselt kolmas, see tipp (mida lühidalt kutsutakse ka "Storen") on Jotunheimeni ronimistippudest kindlalt kõige kuulsam ja ihaldusväärsem. Lihtsaid marsruute tippu ei vii, ja eestlased pole meile teadaolevalt enne meid tipus käinud. Kirjelduse järgi on kõige lihtsam marsruut Andrew's Renne (~AD). Uurisime enne ühe linnakese raamatupoes marsruutide raamatu ja püüdsimegi ennast pärast sellele marsruudile sihtida. Liustiku ületamine mingeid probleeme ei tekitanud. Tõsisem tõus hakkas pikast järsust sügava märja lumega kaetud nõlvast. Veidi kõrgemal alanud järsud kaljunõlvad kippusid algul olema märjad ja libedad. Varsti avastasime, et meiega paralleelselt, kümmekond meetrit meist vasakul ronisid Norra Alpiklubi grupid. Nemad küsisid meilt, et mis marsruuti pidi me ronime. Ma julgesin arvata, et ehk ikkagi seda kõige lihtsamat pidi - kuid nemad teatasid, et hoopis nemad ronivad seda, ja meie oma on tükk maad keerulisem (tagantjärgi tarkusega võib oletada, et me ronisime Heftye's Renne marsruuti, mida hinnatakse kui AD+ (minu hinnang marsruudile on 3B-4A vene süsteemi järgi). Ega meil suurt võimalust enam valitud teed muuta ei olnud, jätkasime samas vaimus; seinte peal oli väga selgelt näha et siin on enne ronitud, nii mõneski kohas turritasid seinast mahajäetud klemm või nael. Me püüdsime piirduda klemmide kasutamisega (eriti hästi läksid suured ekstsentrikud), kuid samas sai ka oma varustust mõnevõrra täiendada, mis osutus pärast laskumisel väga kasulikuks asjaoluks. Mõne lõigu ületamisega tekkisid väikesed probleemid, kuid need said ületatud. Vahetult enne tippu olid järsud oinapead märjad või isegi jääkihiga kaetud, nii et ka nende ületamine võttis aega. Tippu jõudmise aega enam täpselt ei mäleta, kuid julgen arvata et see võis olla umbes kl. 15 paiku.
Laskumine toimus algul mõnisajameetrise vertikaalse seina pidi, kus olid ka mõningad dülfrijaamad olemas. Kuid ilmselt sõidavad nad sealt 40-60 m pikkuseid köisi kasutades, meil aga oli vaid 30 m pikk köis. Seega pidime vähemalt iga teise dülfrijaama ise tegema, milleks läkski hulgaliselt marsruudilt korjatud klemme, naelu, karabiine ja linte (lõpuks osutus bilanss siiski positiivseks). Kokku oli vähemalt 10 dülfrit. Kui me lõpuks lumenõlvale jõudsime, oli juba pime. Mõnda aega sai laskutud "svanni glisseri" meetodil, ehk libisedes tagumikul või seljakotil. Lõpuks jõudsime "Bandet" hütini ja tegime seal väikese õhtusöögi. Selgus et norra tudengid jäid onni ööbima, ja kavatsesid järgmisel hommikul uuesti samasse mäkke ronida. Oma telgi juurde jõudsime kell 3 öösel.

Pildid internetist:  Foto 1  Foto 2

Ekspeditsiooni nimetus:

Autoga Norras 1998