 |
Zugspitze, Höllentali via ferrata
- Tüüp:
- Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
- Tipu kõrgus meetrites:
- 2962
- Raskuskategooria:
- B/C (via ferrata)
- Piirkond:
- Wettersteini mäestik, Alpid, Baierimaa
- Marsruudi alustamise kuupäev:
- 22.06.2014
- Marsruudi lõpetamise kuupäev:
- 23.06.2014
- Osavõtjate arv:
- 2
- Retke osalejad:
-
- Erik Jaaniso
- Karmen Jaaniso
- Marsruudi iseloom:
- Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
- Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
- 2200
- Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
- üle nulli
- Kommentaarid:
Jõudsime Lõuna-Saksamaale pühapäeva hommikul (22.06.2014) ning kuna ilmateada lubas alates esmaspäeva õhtust äikesetormi, siis pidime oma kahepäevase Zugspitzel käigu kohe ette võtma. Laenutasime Müncheni äärelinnast endale kassid ja via ferrata ronimiseks vajaliku julgestuskomplekti (pühapäeval polnud ükski kesklinna laenutuskoht lahti ja seetõttu pidimegi veel kulutama aega, et kohalike rongidega seigelda, aga see-eest saime sealt Austria alpiklubi kaardiga nii palju soodustust, et maksime kogu laenutuse eest vaid u 8 eurot). Oma teekonda üles alustasime Garmisch-Partenkircheni lähedalt Hammersbachist (758 m) kella poole kahe paiku. Alguses matkasime mööda metsaradu ja nautisime mägijõekeste vulinat, samuti külastasime Höllentali kanjonit.
Kella viie paiku jõudsime osani rajast, kus algas via ferrata. Panime vajaliku varustuse külge ning ronisime mööda suhteliselt kerget ja ohutut rada üles poole. Enamjaolt käis ronimine mööda kaljut, kuid aeg-ajalt olid kaljusse sisestatud ka metallist nn redeliastmed või lihtsalt metall-torukesed, mida mööda raskemaid lõike ületada. Vaated olid superkaunid!
Kaheksa paiku olime jõudnud nii kõrgele, et tuli kassid jalga panna ning liustik ületada, selleks kulus vähem kui tund ning siis läks kaljuronimine taas edasi. 21 paiku hakkas juba hämarduma, aga meil oli u 400 m veel minna. Panime siis pealambid tööle ja liikusime muudkui edasi. Ühel hetkel, kui tipp juba paistis, avastasime end olukorras, kus via ferrata trossid olid kattunud lumega ning kaetud lõik oli nii pikk, et pidime endalt julgestuse maha võtma ning läbi lume ja jää uue trossini sumpama. Ärev hetk igatahes – oli pime ja libe ja järsk.
Tippu (2962 m) jõudsime veidi enne keskööd ja asusime endale ööbimiskohta otsima. Õnnekombel õnnestus meil maa-alustes käikudes seigeldes leida tuba, kus lavatsitel teised varem tippu jõudnud inimesed juba magasid. Nad olid meie saabumisel küll veidi segaduses, kuid meil õnnestus neile ära seletada, et me tahaks lihtsalt pikali visata ja et hommikul klaarime kõik rahalised küsimused (seal sai ka muide Austria alpiklubi kaardiga soodustust).
Hommikul võtsime suuna allapoole teiselt poolt mäge. Alguses oli lund ja veidi turnimist, aga muidu on allaminek läbi Reintali oru lihtne jalgsimatk, mis kilometraažilt on küll üle kahe korra pikem (20+ km) kui ülesminekul kasutatud Höllentali marsruut. Teel oli mitmeid hütte ja hingematvalt ilusad vaated. Ka siis külastasime ühte kanjonit (Partnachklamm) ning vahetult enne vihma ja äikese saabumist jõudsime õnnelikult rongijaama. - Manused
|
