 |
Goûter marsruut
- Tüüp:
- Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
- Tipu kõrgus meetrites:
- 4810
- Raskuskategooria:
- PD
- Piirkond:
- Mont Blanc massiiv, Alpid, Prantsusmaa
- Marsruudi alustamise kuupäev:
- 26.07.2013
- Marsruudi lõpetamise kuupäev:
- 27.07.2013
- Osavõtjate arv:
- 1
- Retke osalejad:
-
- Marsruudi iseloom:
- Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
- Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
- 3800 m
- Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
- soe ja pilvitu, tipu lähedal pilves ja tuuline
- Kommentaarid:
Mõte oli proovida Euroopas hääletamist ja veidi sohvasurfamist. Kuna üks sihtkohti oli München, kus ma pool aastat eelnevalt olin veetnud semestri vahetusüliõpilasena, ja mäed pole sealt kaugel, siis ühendasin retke ka nende külastamisega. Mõtted olid Mont Blanc peal, vahetult enne lahkumist välja guugeldatud Goûter marsruut tundus piisavalt populaarne, vähetehniline ja pragudevaba, et käia üksi ja ühe päevaga.
Niisiis, 24. juuli õhtul, pärast 11 tundi hääletamist 7 autoga läbi Lõuna-Šveitsi, jõudsin 15 minutit enne vastuvõtu sulgemist Argentière'i kämpingusse. Järgmine päev käisin šoppamas ja 26. juulil laenutasin omale kirka ja kassid, muu varustuse olin reisi jooksul kaasas tassinud. Aklimati tegemise jaoks polnud aega olnud ja kuna lubas head ilma, mis pidi lähiajal ära keerama, siis ülejäänud päeva puhkasin ja asusin õhtul teele.
Start oli 19:50 külast les Houches (1000 m), mis asub kämpinguga samas orus, aga teisel pool Chamonix'd. Juba paarikümne minuti pärast tuli ehmatav edasiminekut keelav silt: Torrent de la Griaz'is kukkuvat kivid. Et teist teed pidi minek tundus liiga ajamahukas, siis otsustasin siiski edasi minna. Kaks vastu tulnud inimest lisasid kindlust, ilmselt sõltub selle lõigu kivide kukkuvus ilmast ja kellaajast.
Kella 22:30 paiku jõudsin Mont Blanc' trammi rööbasteni, kohati sõidab see riistapuu ikka väga lähedal kuristikule. Umbes poole tunni pärast kuulsin trammitunnelis kolistamist. Tegemist oli mägikitsedega, kes minu valgusvihkude peale mööda peaaegu püstloodis seina alla kõpsasid. Siis tulid tunnelis vastu kaks järgmist inimest ning jõudsin trammi lõpppeatusesse Nid d'Aigle (2372 m).
Maastik muutus kivisemaks, aga endiselt oli tegemist mööda rada jalutamisega. Pärast hütti Baraque forestière des Rognes (2768 m) sai pool üks öösel mööda esimest lund jalutada. Kell kaks jõudsin Tête Rousse'i hütti (3167 m). Sees valmistusid esimesed ärganud tiputõusuks. Panin neid jäljendades kassid jalga, igaks juhuks ka vöö ning dressika särgile peale. Pärast kerget lumenõlva oli tarvis ületada ebameeldiv Grand Couloir.
Ebameeldiv seetõttu, et mööda kuluaari kukub pidevalt alla kivisid. Samas oli see ka piisavalt järsk (~40 kraadi) ning keskelt läbis seda kergelt jäätunud kraav. Pigem juhtuvadki õnnetused sellest, et ei vaadata jalge ette, vaid ülevalt pudenevaid kive. Miski tross oli kuluaarist üle tõmmatud, aga jooniste järgi oli see mõeldud kasutamiseks seongutele. Igatahes, keegi mees oli jäänud kivivahti pidama ja niimoodi ma sealt tempokalt üle läksin.
Edasi liikusin seongu moodustanud giidi ja kahe kliendi läheduses. Sellel kahe hüti vahelisel lõigul tuleb käed appi võta, kuna kohati on tegemist kerge mööda kive turnimisega. Rada liighästi tähistatud pole, ent ka pimeduses saab aru, kui kõrvale kalduda. Vahetevahel lõikas öist vaikust ja orust tuleva Mont Blanc' tunnelisse suunduva liikluse kohinat kivide kolin kuluaaris. Tundus, et kõrgus hakkab kergelt mõju avaldama.
Kui ma viie paiku Goûter' hütti (3835 m) jõudsin, olid inimesed juba lahkunud. Üritasin kraanist otsakorral veevarusid täiendada, aga et need olid kuival, siis soetasin 5 euro eest 1,5-liitrise pudeli vett. Siis püüdsin tuttava seongu kinni, mille läheduses oli veel üks üksik uitaja. Liikumine toimus nüüd mööda liustikku, päike hakkas tõusma ja umbes 6:45 paiku olin Dôme du Goûter tipu (4304 m) lähedal. Sealt läks rada korraks allapoole, et siis tõusta Vallot' hütikeseni (4362 m).
Ilm polnud külm, ilmselt üle nulli, samas oli piisavalt tuuline. Seetõttu panin seal sooja pesu alla. Jätkasin natuke liikumist ja siis, umbes 8:15 paiku, tekkis mõttepaus. Tipp oli pilves ning olin jõudnud täpselt pilvepiirile, kus tõukasid mind ebameeldivad kohatised tuuleiilid. Enesetunne oli siis veel täitsa hea, aga ees oli hari. Samuti paistis, et tagant enam kedagi lähenemas pole. Mingi hetk tuli ülevaltpoolt kahene seong ja küsisin, mis värk seal on. Vastati, et on jah tuuline, aga ei midagi ekstreemset ning et üksiküritajaid on teisigi.
Tõepoolest, tuul oli tugev, aga ühtlane ja täiesti talutav. Ent nüüd andis kõrgus end korralikult tunda ja üle 100 meetri järjest kõndimine oli raske. Mis samas võimaldas harjal rohkelt pildistamispause teha, kohati ilm ka kergelt selgines. Kuskil 9:45 tuli tipp lõpuks vastu. Miski ebamäärane puust asi seal oli, mis võis või võis ka mitte olla tipu tähis. Teiselt poolt jõudis tippu venelaste perekond, kellel lasin endast pilti teha ning asusingi allateele.
Enesetunne hiilgav polnud ja ka allamäge kõndimine võttis võhmale. Tagant pani mööda keppide ja kerge seljakotiga meesterahvas, kes jooksis mööda harja üles alla. Ka vastu tulid mõned inimesed. Külastasin jälle Vallot' hütti, seekord sooja pesu eemaldamiseks, kuna päike oli kütma hakanud. Seal viibis väike lääneslaavlaste seltskond, kellest üks oli end kosmosekilesse mähkinud. Edasi vantsisin mööda sulavat lumerada Goûter' hüti suunas.
Seekord tolle hüti juures ei käinud, vaid istusin lähedase rajale jäänud vana Goûter' hüti juurde ja vaatasin alla lõputut kivist teed. Kell oli saanud kolmveerand üks, vilin kõrvus oli lakanud ja kerge peavalu järgi andmas, aga liiga entusiastlik enam siiski polnud. Mööda kive vaikselt allapoole turnides muretsesin vaikselt ka eesootava Grand Couloir'i ületuse pärast. Sinna jõudmiseks kulus pea kolm tundi ehk et alla ei olnud ma siin liikunud kiiremini kui üles.
Minuga samal ajal jõudsid sinna kaks austerlast ja sloveenlaste nelik. Vahepeal oli kraav ebameeldivamaks sulanud, või see lihtsalt tundus valges nii. Sloveenlaste kogenuim läks üle ja hakkas teisele poole lume sisse julgestust meisterdama. Teine jälgis üleval toimuvat ja paar korda tuli töö ka katkestada kivide pommitustegevuse tõttu. Enamasti need enne ületuskohta siiski peatusid, aga näiteks üks inimese mõõtu veeres mööda kraavi kaugele alla. Sloveenlased olid viisakad ja julgestasid ka austerlased ja minu üle kraavi. Esimese katsega ma küll üle ei saanud -- sloveeniakeelsed hõiked poolel teel kraavini tähendasid seda, et üleval miskit toimub ja pean tagasi pöörduma.
Edasi jäin austerlastega punti ja liikusin töntsivõitu sammuga edasi. Jõudsime natuke enne trammi väljumist Nid d'Aigle'i (2372 m). Austerlastel oli pilet ostetud ja läksin ka endale seda hankima. Kuna nad kutsusid õllele. Või noh, tegelikult kasutasin meeleldi seda jalavaeva vähendamise võimalust. Tramm väljus 17:50, 22 tundi pärast stardipauku les Houches'is.
Siiski, kõrgus oli oma töö teinud. Käisin mitu korda piletimüüja ja austerlaste vahet, et sotti saada, kuhu minna. Tagantjärgi tundub, et vist oli nii: järgmises peatuses tõstuk ei töötanud, kuna oli olnud põleng, ülejärgmises peatuses, kuhu plaaniti vist minna, tõstuk ei töötanud, kuna kellaaeg oli hiline, ja trammi lõpppeatus oli üldse mitte Chamonix', vaid kõrvalorus, ning jällegi, kell hiline ja too pilet juba väga kallis. Igatahes, lootsin vist parimat ja ostsin pileti järgmisse ehk Bellevue (1794 m) peatusesse ja kobisin viimasel hetkel trammi, õllelaua kaaslasi silmamata.
Et kedagi peale minu seal ei väljunud, imelik ei tundunud. Seal tõstuk ei funktsioneerinudki ja üldse oli tegemist inimvaese, ent kauni vaatega paigaga (nagu nimigi ütleb). Kuna allakõndimine oleks võtnud veel vähemalt paar tundi, orus bussid enam ei liigelnud ja läbi Chamonix kämpingusse hääletamine ei tundunud tol hetkel ahvatlev, siis jõudsin lõpuks selleni, et võin öö ka siinsamas veeta. Et orus oli olnud palav päev (35 kraadi kanti) ning soe pesu ja üks odav kerge magamiskott oli mul kaasas, siis keerasin pingi vastu ooteputkat varju alla ning vaatamata voodi spartalikkusele tuli uni magus. - Manused
|
