Chimtarga tipp, põhjaharja pidi

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

5487

Raskuskategooria:

Piirkond:

Fan, Pamiiri-Alai

Marsruudi alustamise kuupäev:

20.07.2013

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

22.07.2013

Osavõtjate arv:

Retke osalejad:

Kalle Kiiranen (grupijuht)
Kaur Virunurm
Ele-Merike Pärtel
Eve Sankovski
Jüri Vilismäe
Priit Niibo

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

1387 m

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Tugev läänetuul. Hommikupoole, tõusu ajal paistis Päikest, laskumisel aga läks pilve ja hakkas lumekruupi sadama, lõpus tuli ka udu peale.

Kommentaarid:

http://www.summitpost.org/chimtarga/762448

http://kiiranen.era.ee/matk/2013-fan/:

14. L, 20.07. Äratus Lääne-Mirali liustiku silekaljude all olevas laagris (4100 m) on kell 5, minema saame kell 7. Ületame lumekeele ja tõuseme paremast servast (orogr.) silekaljudele, edasi sikk-sakitame ülespoole. Enne ülesjõudmist on natuke järsem koht, kust otse tulemiseks on Priit tugiköie otsa alla visanud. Naised lähevadki seda mööda zumaaritades. Aga saab ka kõrvalt - minna astangut pidi vasakule ja sealt üles järgmisele astangule ja sealt paremale. Nii või teisiti, umbes 1,5 tunniga oleme kõik üleval kaljusel platool. Paneme kassid alla ning võtame seongutesse - jälle telkkondade kaupa. Tõusemegi vasakust (orogr.) servast, kus all on laviinikoonused ja lumised "triibud" jooksevad üles välja. Nõlva kalle on umbes 35 kraadi. Praegu ei tohiks sealt küll midagi alla tulla. Püüan tõusta mööda neid "triipe". Teine seong eesotsas Priiduga tuleb veidi tagapool. Kohati on ka halja jääga lõike, püüame neid vältida. Ülevalpool läheb liustik laugemaks, ca 15-20 kraadi. Teeme seal puhkepeatuse. Lai lumine kurusadul on nüüd kenasti näha, samuti Mirali tipp vasakul (k.s.) ja Chimtarga tipu kaljune osa paremal (k.s.). Teine seong eesotsas Priiduga läheb mööda ja hakkab omakorda ees sikk-sakitades jälgi tegema. Meie seong püsib tihedasti kannul. Puhkame tihti, kõrgus annab tunda. Vahetult enne kuru läheb lumenõlv jälle järsemaks, kuid mingit ohtu seal pole. Jõuame Mirali kurule (2B-3A, 5000) kell 13. Siin laagerdavad Moskva Riikliku Ülikooli mägimatkajad Ilja Ovtšinnikovi juhtimisel, kokku 13 inimest ja 3 telki. Olid just Chimtarga tipust laskunud, osad veel saabuvad. Nad tõusid siia Mutnõi järvede poolt üle Doni kuru, varem käisid ära Suur-Hansa tipus. Paneme allapoole rusule ka oma kööginurga püsti ja teeme lõunasöögi. Vett saab siin muidugi vaid lumest. Näeme, et venelased jäävad siia ja nende telgiasemed ei vabane - laename nendelt lumelabidat ja kaevame ka oma kahele telgile platsid, otse venelaste telkide kõrvale. Kuru keskel on ida pool võimsad karniisid, meie telkide kohal on lihtsalt järsk lumenõlv. On telgitud ka otse Mirali kaljude varjus astangul, kuid praegu on venelased selle koha teinud käimlaks. Tuuri siin kurul ei olevat, me ei hakka ka otsima. Õhtupoole koguneb edelast pilvi. Püüame vara magama minna.

15. P, 21.07. Ärkame kell 5:30. Teeme kiirustades hommikusöögi ja pakime kaasavõetavaid kotte. Telgid koos enamuse varustusega jäävad kurule. Ilm on jahe ja tuuline, päike paistab, kuid edelas on tumedad pilved. Venelased asutavad end allaminekuks, meie saame liikuma kell 7 - esmalt mööda pikka lumist kuruharja, kuni hiigellõheni Chimtarga kaljude ja jäänõlva all. Liigume esialgu oma tavapärastes seongutes, kassid on all. Kaldalõhest möödume paremalt (k.s.), peale seda algab tõus umbes 35-kraadisel lume-ja jäänõlval. Liigun ees ja umbes poole nõlvani on lumes head jäljed, saame liikuda samaaegselt. Kuid siis läheb jäiseks - keeran sisse esimese jääpuuri ja lähen musta 50-meetrise köie otsas altjulgestusega, Priit on tulnud nüüd minu järel ja julgestab. Nii liigun kuni kaljudeni, pannes vahepeale veel paar jääpuuri. Kaljud on siin aga sellised, et neile on raske jaama teha - pole sobivaid kaljunukke; kaljunaelu või klemme-frende meil aga pole. Nii et jälle jääpuur allapoole jäässe. Nüüd on esimene tuginöör paigas. Priit tuleb mööda seda ka ise üles ja tahab otse siit kaljudele minna ning üles ronida. Hoian teda tagasi - see siin on laskumise koht, ülesronimiseks sobiv ja õige kuluaar peaks olema vasakul nurga taga. Priit lähebki valge köie otsas sinna "nurga taha" asja uurima, nüüd julgestan teda mina. Paraku pole teda näha ja ka kuulda on halvasti. Teised aga tulevad musta tugiköit pidi tasapisi ülespoole, viimane (Kaur) võtab jääpuurid välja ja lõpuks korjab ka musta köie kokku. Kuulen lõpuks Priidu hõiget "Julgestus valmis!". Lähen piki valget köit - esialgu on traavers lumisel lõigul otse kaljude all, siis aga näen piltidelt tuttavat kuluaari. Viimane on väga kiviohtlik, üks kivi lendabki mööda. All on aga näha Ida-Mirali liustikku, kukkumist sinna oleks oma kilomeetri jagu. Püüan ülalttulevat tugiköit sättida nii, et ei peaks lausa negatiivsest kohast üles punnima. Saan üles - köis on kinnitatud korralikult slingiga suure kalju külge. Üleval aga on hea lame kaljune platvorm, kus nagu kindlusemüüri taga oleme. Siin saaks põhimõtteliselt ka telkida. Natuke maad edasi on aga kaljunukk, mille ümber köiest aas - laskumiseks. Kuid kuluaari ülaserv on õudne - seal ootavad kümned kivid oma tundi, et alla vihiseda. Teised tulevadki väga ettevaatlikult üles. Edelataevasse koguneb musti pilvi, tuul tugevneb. Siit on hästi näha edasist teed - kõigepealt lumine hari, kus saab liikuda nii idapoolsel ca 30-kraadisel lumenõlval kui ka üleval harjal. Edasi on lauge lumine sadul, mille taga algab tipueelne järsk lumine nõlv, kaldega umbes 40 kraadi. Aja kokkuhoiu mõttes paneme siin ajutiselt 4-lisse seongusse (Kalle, Jürka, Eve ja Ele) ja liigume lumenõlval edasi, Priit ja Kaur (kes veel kuluaaris ronib) tulevad hiljem järgi ja saame kokku lumisel sadulal. Viimasel saaks ka telkida, ruumi on piisavalt. Priidu ettepanekul jaotame nüüd seongud jälle ümber - neljane MMMM-seong ja kahene NN-seong. Lähen jälle ees - sügavas lumes on jäljed, kuigi laskumisel on need üle käidud. 10 sammu ja puhkus, 10 sammu ja puhkus - nii tõuseme. Tuuleiilid tugevnevad, kuid me ei pööra sellele enam tähelepanu. Nõlv läheb laugemaks, kuid see pole veel tipp, peale laugemat ala on veel üks tõus ja väiksem lumine kühm. Oleme oma 4-se seonguga kell 12 Chimtarga tipus (5486). Tuurikiri on loomulikult Moskva omadelt, kirjutan meie oma ja vahetan ära. Vaatame ümbrust, teeme pilte. Tipus polegi nii tuuline kui allpool. Nähtavust veel on, kuid tumedaid pilvi edelast muudkui koguneb. Kui asutame laskuma, hakkavad nõlva tagant paistma ka meie naiste pead. Ootame nad ära, Eve ja Ele käivad ka kõige kõrgema koha peal ära. Laskumiseks paneme nüüd jälle meie tavapärastesse seongutesse ja liigume tuldud teed pidi tagasi lumisele sadulale. Tuul puhub iiliti, kohati tahab lausa pikali lükata. Tagasi läheme piki laia lumist harja, seal on väga hea astuda. Nõlval võib lumi olla nii juba pehme, et võib laviini tekitada. Ühes tuulevarjulisemas kohas ootame teist seongut jälle järgi ja laskume koos lumenõlva pidi alla - kohta, kus rajad ühinevad ja lõppevad tuttaval kaljuastangul. Kinnitan kalju ümber oleva aasa külge karabiini ja sinna 50-meetrise musta köie, teise otsa aga viskan alla. Priit pakub julgestust teise köiega, kuid loobun, püüan kiiresti alla laskuda. Tegelikult peaks see olema või vähemalt siis endal olema "haarav" köie peal, lisaks kaheksale - kohati läheb "negatiivseks". Annan sellest teada ja teised tulevadki pärast julgestusköie otsas. Kaljust osa on siin mitte üle 40 meetri, igatahes jääb meie 50-meetrist köit üle - kinnitan selle all jäänõlval jääpuuriga, siis liigun oma 7-8 meetrit vasakule ja panen teise jääpuuri, tehes nii omamoodi "õrre", kuhu allatulijad saaksid end sinna kinnitada ja ei asuks otse laskuja all. Köit jääb veel mõned meetrid ülegi. Siis hakkavad teised laskuma ja "õrrele" kinnituma. Priit jääb viimaseks ja tuleb alla 2-kordsega (valge ja must köis koos), seejärel aga tõmbab köied alla. Kell on 15. Nähtavus kaob, nüüd on lisaks tuulele ka udu peale vajunud. Kinnitame valge köie jääpuuri külge ja mööda seda tugiköit hakatakse edasi laskuma - õnneks ulatub ikka lumeni. Aga ega ülevalt sinna näe, ümberringi on tihe udu. Põhioht siin on sattuda selle hiiglasliku bergšrundi kohale ja sealt üle ääre pudeneda. Jääme Jürkaga viimasteks, panen musta köie oma kotti ja laskun ka tugiköit mööda alla lumeni. Keeran jääpuuri sisse ja julgestan selle tagant Jürkat, kes kasside esihammastele ja kirkakihvale toetudes alla tuleb. Edasi on juba jäljed lumes, mida mööda hea astuda. Rabistab "kruupi", laagrit ei näe, kurusadul tundub olla lõputult pikk. Lõpuks, kella 16 ajal, oleme kõik oma telkide juures. Tipuskäimiseks kulus meil seega kokku ca 9 tundi, sh. tipus ja mujal ootamisi oli kokku kindlasti 1 tund. Otsustame jääda veel üheks ööks 5000 peale, kuna sellise nähtavusega pole hea laskuda. Teeme süüa ja poeme telkidesse magama.

16. E, 22.07. Öösel puhuvad tuuleiilid ei lase korralikult magada - telgid laperdavad kohutavalt. Eriti maadligi olevat surunud Kauri-Ele-Priidu telki. Üles tuleme kella 6 ajal, kui Päike hakkab laagrikohale ja eile läbitud tipumarsruudile paistma. Läänest puhub ikka tugev jahe tuul, on raskusi priimuste süütamisega. Õnneks on mul kaasas spetsiaalsed tormitikud, nii et saame ikka priimused tööle ja hommikusöögi tehtud. Minema saame kell 9 - laskume tuntud teed pidi 3-listes seongutes allapoole, seekord teeme küll pikemaid sikk-sakke. Liustiku vasakservas, kus on järsem ja laviinidest "triibud", läheb ette teine seong eesotsas Priiduga. Kusagil 11:30 paiku oleme silekaljudel, kus võtame kassid alt ja ka veidi muud varustust vähemaks. Priit läheb ees minema, ka Kaur kaob kuhugi paremale kaljude taha. Laskume 4-kesi koos - naistel ei ole kaljudel liikumine eriti kodune ja paneme ühes kohas ka musta tuginööri. Kinnitan selle 2 jääpuuriga ojasängis oleva jää külge. Jõuame kella 13 paiku lõpuks kõik oja äärde, kus teisel kaldal on meie endine laagrikoht (4100). Nii et kurult laskumiseks siia kulus 4 tundi. Puhkame, võtame riideid vähemaks, siis laskume edasi. Plaan on lõuna teha all laagrikohas, võtta seal üles pandam ja laskuda õhtuks Suure Allo järve äärde.

Ekspeditsiooni nimetus: