Punta Pioda (3238m), "Piodakante", 900m, TD-, 5c+ (6b/A1)

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

3238

Raskuskategooria:

5c+

Piirkond:

Valle Bondasca, Bregaglia, Šveits

Marsruudi alustamise kuupäev:

31.07.2013

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

31.07.2013

Osavõtjate arv:

2

Retke osalejad:

• Andres Hiiemäe (grupijuht)
• Saulius Saikauskas

Marsruudi iseloom:

Kaljumarsruut

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

ca 900m

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Kena päikseline, üleval kergelt tuuline, marsruudi keskosas võtmelõigul kalju lumesulavetest ligamärg

Kommentaarid:

K, 31.07 – Punta Pioda (3238m), Via Bramani (Piodakante), TD-, 5c+ (6b/A1), ca 900m

Äratuskell oli äratama pandud kella 4-ks. Esimese asjana kiire pilk tähistaevasse ning seejärel juba kohe tuli priimuse alla. Samal ajal kui jook ja söök priimusel valmisid, sai toimetatud kõik hommikused asjatamised. Hommikusöök sisse, seljakott selga ja liikuma saime 5:02, väljas veel piisavalt pime, et esimesed pool tundi lambivalgel jalge esist valgustada. Pikalt mööda rusunõlva, lumenõlva lõiguks panime kassid jalga, seejärel juba kaljudel ronimine, algul veel saabastega kuni marsruudi tehniliste raskuste alguseni. Seal leidsime kassidele, kirkadele, saabastele mugava kaljulõhe, kus meid ootama jääda. Marsruuti alustasime 6:30, väljas küll mitte enam hämar, ent üsna hommikuselt karge, kivi õhkab veel öökülma, ent on enam-vähem kuiv. Päikest pole loota kohata eelmiste päevade tähelepanekute põhjal mitte enne ühtteist, seega tuleb olukorraga leppida, korralikult soojaks võimelda, et ronimine kohe algusest peale sujuks.

Marsruut jaguneb põhimõtteliselt kaheks, esimesed ehk alumine marsruudiosa 10-12 köit keskmise raskusega kaljusid eraldab karniis ülemisest marsruudi osast, millel samuti pikkust ca 10-12 köiepikkust tipuni. Karniis ongi marsruudi võtmelõiguks, kirjeldused mainivad et lisaks tehnilisele raskusele (5c+...6b/A1) on karniis sageli märjavõitu. Kui esimene hommikune kohmetus seljatatud, sujub marsruudi esimene pool kenasti. Ronin ees ja silmanurgast piidlen üha ärevamalt lähenevat karniisi, kuna selle alune paistab kahtlustäratavalt tume, eeldatavalt tähendab see märga. Ülearu see vaatepilt ei rõõmusta.

Karniisi alla jõuame ca 11 paiku. Karniisi peale päistab juba päike, meile veel mitte. Karniis ise tilgub, õigem oleks vist öelda niriseb ja ujub. Niisamuti on märg, libe ja ligane kogu karniisi alune kaljulõik ca 15 meetri ulatuses. Kui esimestele meetritele märjal kaljul jätkub käe ja jala toetuseks reljeefi, siis edasi muutub kalju üha tehnilisemaks, napimaks. Mõnevõrra leevendavad peaaegu lootusetut olukorda mõned kaljunaelad, ent nende vahe tuleb ikkagi ronides läbida lausmärjal kaljul, nõudes kohati vastumeelselt ebakindla käte- ja jalgealuse usaldamist, peab. Meeterhaaval, aegamisi jõuan karniisi alla, seal niriseb vesi igale poole kraevahele,varrukate vahele, jalgadele, kiivrile, näole ning mis kõige kurvem, riietusse kuivatatud käed on hetkega taas läbimärjad. See kiirendab tegutsemistahet, kiiresti üle karniisi ja päikese kätte, igatahes! Märjal karniisil ei jää muud üle, kui jalale tekitada slingist tugipunkt, siis ulatub käsi juba üle serva, veel veidi reljeefi kobamist, veel üks frend prakku, et oleks juba julgestuspunkt ka pealpool karniisi, enne veel tõmban endale veidi rohkem köielõtku varuks ning seejärel aeg teha otsutav liigutus. Keha saab juba päiksesoojust, esimest korda sel päeval ning on olukorraga rahul. Veel kümmekond vaevalist meetrit jaamani ja kergendusohe pääseb valla. Sauliusele soovitan lõigu läbida tugiköiel, nii tõmbangi esmalt ülearuse köie sisse ning seejärel fikseerin tugiköieks. Et köis ei jääks ohtlikult karniisiservale end läbilõikuma, laskunveelkord karniisi alla, fikseerin alumise köieosa eraldi tugiköieks ning siis annan märku Sauliusele alustada tõusu. Ise organiseerin endale repsudest haaravad sõlmed ja tõusen tagasi jaama ning uurin soojendava päikse käes edasist marsruuti. Jalad juba tulitavad, esmalt kitsastest ronimissussidest ja teisalt pidevast vaid varvastel olemisest. Aga marsruut on alles poole peal.

Saulius jõudnud minuni, saab varustuse ning juhendan teda edasi ronima. Tõus üle karniisi on võtnud üsna palju aega. Enne edasiliikumist peame veel maha vestluse, et mis kell on kontrollaeg, määrame selle kella 14-ks. Samaaegselt nendime, et ülearu palju vaba aega meil pole, ehk tegutsema peame „reipalt“. Nii teemegi.

Kell on saanud 14. Saame järjekordses jaamas kokku. Nagu kokkulepitud, hindame olukorda. Tipuni on hinnanguliselt veel ca 4-5 köietäit ronida. Et garanteerida valges tagasijõudmine, oleks mõistlik alustada laskumist. Edasi minnes riskime pimeda peale jäämisega, kuna laskumine sama tuldud teed pidi, ehk 20+ köietäit laskumist ja see kõik võtab omajagu aega. Otsustame ikkagi edasi minna, tipuni välja kiirelt-kiirelt ja siis püüame kiirelt-kiirelt laskuda, pimeda peale jäämine pole enam isegi „võib-olla“, vaid pigem garanteeritud. Et alumises osas võib meil pimedas tekkida raskusi laskumisjaamade leidmisega pimedas, siis oleme leppimas ka variandiga, et veedame öö mõnel riiulil, neid seal leidus.

Enne tippu võtan eesronimise taas enda peale, kuna rajaleidmine seal üha keerulisem. Tippu jõuame kell 16:20. Veedame seal vaid mõne hetke. Kohe alustame ettevalmistust laskumiseks. Arvutame veel tunde, mis jääb pimeduse saabumiseni ja võrdleme ennustatavat laskumisaega, mis kuidagi ei taha valguseraamidesse ära mahtuda. Järgnevad tunnid mööduvad laskudes, laskudes ja veelkord laskudes. Köis nagu ikka aeg-ajalt moodustab seejuures sasipusasid. Aeg kulub. Oleme juba allpool karniisi, ehk pool laskumisteed on läbitud, kui päike on juba üsna madalal, kohe-varsti mäe taha vajumas. Väga kiirelt liigub päiksepiir orupõhjast üha ülespoole. Viimane ots meieni ja siis veel mäetipuni tundub veel eriti kiiresti mööduvat ja hakkabki kiiresti hämarduma. Oleme juba alumisel marsruudiosal, kui tuleb läita pealambid, et otsida jaleida laskumisjaamu. Veel on midagi ähmaselt eristada ja siis pole enam sedagi. Veel järgmine laskumine, ja silm tunneb ära marsruudi algust tähistava riiuli. See tähendab et tehnilised lõigud on jäänud seljataha ja edasine põhimõtteliselt kergem, kui tegevus toimuks päevavalges. On saabunud lõunamaine ööpimedus, mis erineb märkimisväärselt põhjamaisest „valgest“ suveööst. Riiulile laskub ka Saulius. Veel jääb üle ootusärevalt alla sikutada laskumisköied, mis seegi kord sujub libedalt Kell on juba saanud 22. Pakime kaasa kassid, kirkad ja saapad ning jätkame laskumist. Veel kaks vaevalist täispikka laskumist, otsides pealambi vihus järgmist sobivat laskumispaika ja jõuame lumenõlva servale. Seal saame suureks rõõmuks lõpuks jalast ronimissussid, paneme kassid alla ja komberdame pealambi valgusvihus umbes allapoole, rusunõlvani. Veel tunnike ekslemist ühesugusena näivatel rusunõlvadel ja jõuame 00:20 hütti. Tööpäev sai lõpuks läbi. Oleme rahul, väsinud, aga üsna rahul. Ilus mägi ja tore marsruut sai läbitud, ehkki tööd tuli teha üksjagu. Tähistaeva all keedame endale teed, näksime päeval praktiliselt puutumata jäänud taskutoitu ja naudime puhkust!

Marsruudi joon fotol - http://www.firn.ee/files/br41a.jpg
Fotol - lähenemine märjale karniisile marsruudi keskosas, http://www.firn.ee/files/br42.jpg
Foto2 - marsruudi ülaosa, http://www.firn.ee/files/br43.jpg

Ekspeditsiooni nimetus:

Bregaglia 2013

Manused

• Punta Pioda, "Piodakante" marsruudiskeem