V.P.:
Tegemist ei ole tavamõistes mägimatkaga, kuna meie eesmärk ei olnud läbida mingi kindel marsruut kindla raskuskategooria kurudega. Eesmärgiks oli hoopis vedada ennast koos vajaliku matka- ja alpivarustusega Ushba platoole ja omada seal piisav ajavaru mõne ilusa tipu otsa ronimiseks, ka vaatamata võimalikele ilmastiku vingerpussidele. See ei olnud meil esimene katse: eelmine selline rännak 2003.a. juulis oli vaid osaliselt edukas, kuna kehvade ilmade ja ebapiisava ajavaru tõttu jõudsime käia vaid ühel kergemal tipumarsruudil. Arvestades oma kogemusi, planeerisime nüüd rännaku nii, et olla võimelised autonoomselt mägedes viibida kuni 18 päeva. Loomulikult tähendas see üsna raskeid kotte ja pani väga hoolikalt valima kaasavõetavat kraami.
Enne oma rännaku algust aklimatiseerusime ajavahemikul 5.-9. juuli koos J.Künnapi juhitava Elbruse ekspeditsiooni rahvaga: tõusud Chegeti mäele ja Elbruse nõlvadel Pastuhhovi kaljudeni (Marko käis kõrgemal, peaaegu Elbruse sadulani).
10.juuli õhtupoole, peale vaevarikka asjade pakkimist, registreerusime Šhelda KSP-s ja jätsime sinna oma üleliigseid asju, pakituna kahte seljakotti. Kuna liikumist alustasime küllalt hilja, jäime piirivalvurite käsul laagrisse nende Šhelda oru kordoni lähedusse.
11.juulil liikusime piki Šhelda orgu ülesse liustikukeeleni, siis ronisime liustikku katva moreeni peale, ületasime orgu vasakule ja jäime liustiku parempoolse ääremoreeni taskusse (Pik Kavkazi nõlvade alla) laagrisse. Selles laagris oli meeldiv võimalus söögitegemiseks lõket kasutada.
Juba eelmises laagripaigas tekkis spontaanne mõte teha treeningtõusu Pik Kavkazile (4037 m), kuigi marsruudikirjeldust meil kaasas ei olnud. Otsustasime proovida ronida loodeharja peale lääne poolt, siis jätkata harja pidi ja suurte sandarmiteni jõudes tegutseda vastavalt konkreetsele olukorrale.
12.juulil hakkasime hommikul ronima Pik Kavkazi loodeharjale. Valitud tee osutus tunduvalt keerulisemaks, kui see alt paistis, kuna kulges siledatel ja libedatel "oinapeadel", kus oli vähe võimalusi julgestuspunktide organiseerimiseks. Möödumiseks ühest märjast ja väga libedast kohast pidime traverseerima kaljuseina, kus oli küll piisavalt kaljunukke, kuid praktiliselt ükski neist ei püsinud kindlalt seina küljes. Üksnes see ühe nööri pikkune travers võttis meil paraja aja. Tehnilisema osa pikkus oli ilmselt kümmekond köietäit, kõik see väga meenutas 4.(vene)rk. kaljumarsruuti. Kui lõpuks jõudsime loodeharjale, oli juba tunda õhtuhämaruse lähenemist. Kuna meil oli kaasas väike avariitelk ja harjal oli suur lapik kivi, otsustasime seal ööbida ja hommikul üritada veel liikumist tipu poole.
13.juulil ronisime terava harja pidi suure sandarmini. Tundus, et sandarmist saab mööduda paremalt, traverseerides seda riiulit pidi. Kuid mida edasi me mööda riiulit liikusime, seda ohtlikumaks rada muutus. Lõpuks ei olnud ühtegi kindlat kivinukki kuhu toetada, ja oht tõmmata endale kaela mõnetonnine kiviplokk muutus nii suureks, et pidasime targemaks edasisest tipuüritusest loobuda.
Laskusime mööda harja tagasi peaaegu oma laagripaigani ja siis mööda järsu lumenõlva kirdesuunas, jõudes õhtuks teiselt poolt tagasi oma laagripaika moreeni taskus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tiputõusu asemel tegime kahepäevase kurumatka koos põneva radiaaliga kurult tipu suunas. Läbitud kurul ei ole küll erilist praktilist tähtsust (palju lihtsam ja kiirem on liikuda piki Šhelda orgu), ja ilmselt ei ole seda enne meid keegi roninud (seega võime ennast selle esmaläbijateks tunda), kuid mingit hinnangut kurumarsruudi raskuskategooria kohta ei oskaks küll pakkuda. Kuru kõrgus võiks olla vahemikus 3500-3700 m. See jäi ka ainsaks ületatud kuruks meie mägimatka jooksul! ;)
14.-15. juuli - võtsime aeg maha ja puhkasime end moreenitasku laagris kurnavast kurumatkast korralikult välja. Ilm soosis.
16. juulil võtsime kogu oma kraami selga ja liikusime edasi "Sakslaste ööbimispaika", mis asub 3200 m kõrgusel Ushba jäämurru jalami läheduses. Tee peal pidin tegelema oma saapa parandamisega, mille talla tagumine ots ei tahtnud enam saapa küljes püsida. Vaevalt jõudsime me oma telgi püstitada, kui toimus väga järsk ilma muutus - tõusis tuul ja hakkas vihma sadama. Me ei jõudnud isegi teevett varuda.
17. juuli. Torm kestis terve öö ja jätkus päeval. Vaatamata sellele, et telk oli kahest otsast hästi kaitstud suurte kividega, tekitasid nõlva juures tekkivad tuulekeerised vahelduva suunaga tuult, mis puhus tohutu jõuga kord vastu nõlvapoolse, kord liustikupoolse telgi serva. Aeg-ajalt oli tunne, et kohe viib tuul telgi kuristikku, koos meiega ja kinnituskividega. Et vähendada koormust telgikonstruktsioonile, istusime seljaga vastu tuulepoolset telgiäärt, või vaiksematel hetkedel lamades toetasime telgi seinu jalgadega. Telgi eeskoda, mille me ei jõudnud enne tormi algust korralikult kinnitada, pidevalt loperdas vastu telgiesist suurt kivi, tekitades päeval ja ööl kohutava müra. See oli üks põhilisi stressitekitavaid faktoreid, kuid tuule käes ei olnud sellega võimalik midagi ette võtta. Peab ütlema, et tänu erikonstruktsiooniga karkassile pidas telk väga hästi tormile vastu - vaid mõned alumiiniumist karkassi segmendid olid peale tormi veidike oma kuju muutnud.
Päeval olid paar korda vaiksemad hetked, kui vihm korraks järele jäi. Kasutasime ühe neist väljas hädal käimiseks, ja teisel korral võtsime ette joogivee hankimise operatsiooni. Vesi nirises umb. 100 m kaugusel kivide vahel. Tõmbasime sulejoped selga ja läksime pottidega sinna, kuid juba mõne minuti pärast hakkas uuesti vihma sadama ja mõne hetkega olid joped läbivettinud. Ja nt. mina kasutasin oma sulejopet ka magamiskotina, nii et järgmine öö oli eriti lõbus ;) Väljas priimuse põletamine ei tulnud muidugi kõne alla. Peale pikka kõhklemist otsustasime proovida teed telgis keeta. Bensiinipriimus otsustas oma soojenemise käigus visata kõrget leegikeelt, kuid telk oli õnneks nii märg et tuld ei võtnud. Kõige rohkem kartsime, et mõne tuuleiili ajal läheb veepott ümber - telgi põrandale ja meie magamisasjadele. Kaitsesime potti kahelt poolt oma kehadega, kuid see tekitas parajat stressi ja me piirdusime vee pisut leigeks ajamisega, siis lihtsalt viskasime teepuru sisse. Priimus keerasime kohe kinni - söögitegemine oleks olnud liiga riskantne, nii et tõsisem söömine lükkus edasi tormi lõpuni.
18. juuli. Torm kestis terve öö, ja vaid hommikul hakkas vaiksemaks jääma, kestes kokku umbes 36h. See oli meie jaoks üsna kurnav aeg, nii et võtsime loomulikult ühe puhkepäeva - oli vaja ka oma asju kuivatada. Hommikul kella 10 paiku ronisime telgist välja päikese kätte - oli jälle ilus ilm!
Mitu korda oli näha helikopterit Ushba tipu ümbruses tiirutamas (juba hiljem kuulsin, et tormi ajal hukkusid Ushbal 2 georgia alpinisti - jäid öösel seinal voolavasse vette).
Keskpäeva paiku panime tähele, et Ushba jäämurrul liigub allapoole 2 täpikest. Kui seong jõudis alla Šhelda liustikule, andsime neile kätega vehkides märku, et siit saab kuuma teed. Aga kaks poola alpinisti plaanisid niigi bivakikünkale ronida, sest neil oli siia asju maha jäetud, sh. kallis profipeegelkaamera, mis osutus ülestassimiseks liiga raskeks. Tuli välja et poolakad käisid Ushba Platoolt Ushba Põhjatipus, ja alla tulles jäid Platool tormivangi. Tormist kurnatuna tegid nad platoolt laskudes ühe pikema lennu, kuid suutsid ennast siiski kinni pidada. Ühel mehel olid prillid katki ja näonahk maas, kuid kõigele vaatamata olid mõlemad ääretult õnnelikud - ilmselt on Ushba olnud nende ammune unistus. Nad isegi pakkusid meile laenuks oma Petzli jäähaamreid, kuid me ei hakanud seda lisakoorma võtma - ka ei olnud selge, kuidas kallist kraami pärast tagastada õnnestuks.
Tegelesin jälle oma saapa parandamisega - tirisin paljaste kätega vanadest sõjaaegsetest laudadest roostes naelu ja siis peksin nad "kivihaamriga" talla sisse. Ajutiselt see töötas, kuid Ushba tippu ronides tuli tald uuesti lahti - õnneks hoidis seal saapa ühes tükis kass.
Õhtul tulid "Sakslaste bivakki" kaks sakslast (vähemalt elavad nad Saksamaal ja suhtlevad enda vahel saksa keeles; meie aga saime ühega nendest suhelda inglise keeles ja teisega vene keeles). Ilma pikema jututa panid nad telgi püsti ja keerasid magama.
19. juuli. Tõus mööda Ushba Jäämurru Ushba Platoole, ja siis ka Ushba "padjale". Kui hakkasime hommikul astuma, sakslased veel magasid. Kuid juba mõni tund hiljem jalutasid nad jäämurrul meist mööda - ilma nööri väljavõtmata ja toetudes ka järsul jäänõlval vaid kasside esihammaste ja suusakeppidele. Sakslased alles hiljuti käisid Bezengi viietuhandelistel ja olid meist palju paremas füüsilises vormis, ka seljakotid olid neil meie omadest palju kergemad. Siiski oli see kahtlemata eluga riskimine, sest tee kubises kinnistest jääpragudest. Jäämurd oli küll palju paremas seisus, kui 2 aastat tagasi - seekord meil erilisi probleeme selle läbimisel ei tekkinud.
Platoole jõudmine võttis meil vaid 6h aega, sel ajal olime sisuliselt Ushba kurul (selle kuru kategooriaks on 3A), kuid kuruületus meil plaanis ei olnud ja selle asemel liikusime veel kõrgemale. Ushba lumepadjale ronimine võttis meil veel tervelt 3,5h - väsimus oli juba suur ja mina tundsin ennast nii, nagu oleks varasem aklimatt järsku olematuks muutunud. Kui jõudsime "padjale", olid sakslased juba puhkamas oma telgis, valmistudes nii järgmise päeva tiputõusuks. Saime siiski laenata nende käest lumelabida, mis väga hõlbustas telgikoha kaevamist.
20. juuli. Võtsime jõudu taastamiseks vaba päeva. Ilm soosis puhkamist - päikesepaiste ja tuulevaikus. Keskpäeva paiku nägime Põhjatipust laskuvaid sakslasi. Isegi vaatamata sellele, et nad otsustasid Ushba tipust laskumise ajaks ennast köiega siduda ja tegid ka mõningaid julgestusvõtteid, jõudsid nad tagasi laagrisse juba enne kella ühte. Õnnelikud ronijad jagasid ka meiega oma tipumuljeid, samuti rääkisid oma plaanist juba mõne kuu pärast rünnata Fitzroi massiivi Patagoonias. Vestluse käigus selgus ootamatult, et oleme juba 3 aastat tagasi nendega kohtunud ja juttugi ajanud Matterhorni Carreli onnis - täiesti uskumatu kokkusattumine!
21. juuli. Meie käik Põhja Ushba tipus (4694 m, 4A marsruut) on kirjeldatud tehnilise alpinismi kategoorias.
22. juuli. Puhkame oma laagris lumepadjal ja naudime ilusat ilma. Kuna meil jäid veel mõned varupäevad, otsustame järgmine päev laskuda Platoole ja sealt üritada tõusu Malaja Ushba tippu.
23. juuli. Meie käik Malaja Ushba tipus (4320 m, 2B marsruut) on kirjeldatud tehnilise alpinismi kategoorias.
24. juuli. Puhkus laagris Ushba Platool poolakate laagri kõrval. Üritasin oma saabast parandada poolakatelt saadud superliimiga, kuid see oli vaid väga ajutine lahendus. Päikesepaistelise ilma puhul ületasid platood massiliselt rändliblikad, mis suundusid lõuna, Gruusia poole. Ühel hetkel nägin mingit varju platoolumel libisemas - õhus oli suur valgete tiivaotstega kotkas, kes liugles üle platoo ja kadus Šhelda oru suunas tiibu kordagi liigutamata. Võimas vaatepilt! Üks vene grupp ronis sel päeval "padjalt" Ushbat ja teine Platoo pealt Schurovskit. Poolakad toibusid peale eilset kolme mehe ronimist Põhja Ushbale.
25. juuli. Alustame kl. 8:30 Platoo pealt jäämurru pidi laskumist. Venelased, kellest osa käisid eelmisel päeval Ushbal, alustasid laskumist enne meid, kuid liikusid aeglaselt, kuna ühel mehel oli jalavigastus - seega läksime neist pikalt mööda. Jäämurd oli jätkuvalt heas konditsioonis, ja 3,5h pärast jõudsime Sakslaste ööbimispaika, kuhu olid meil mõned asjad maha jäetud. Laskumisel tuli minu saapatald uuesti lahti, ja võtan uuesti ette parandustöid juba varem äraproovitud laudadest kätte saadud naelte löömise meetodiga. Seekord õnnestub protseduur päris hästi, ja saapamure on matka lõpuni murtud. Jätkame allaminekut Šhelda oru pidi, algul mööda liustikust paremal asuvaid lumenõlvu ja siis mööda suurtest ebastabiilsetest kividest koosnevat moreeni. Ja siis hakkab vihma sadama, mis teeb moreeni veel ebastabiilsemaks. Meil on vaja kuidagi ületada kõrget moreenivalli, mille taga jookseb moreenitaskus hästiläbitav tee meie vana ööbimispaigani. Lõpuks leiame moreenivallis veidi madalama ja mitte nii järsu servaga koht, mis kuiva ilmaga ilmselt suuri probleeme ei valmistaks. Vihmaga seda nõlva ronimine oli aga matka üks kõige ekstreemsemaid elamusi. Kasse meil jalas enam ei olnud, ja saabastele oli savitaoliseks muutunud järsk moreenivalli serv väga libe. Õnneks sai ennast kuidagi fikseerida jääronimiseks mõeldud kirka terava nokaga. Ronida tuli mitukümmend meetrit, ja mis juhtuks raske seljakotiga libastumise korral ei tahtnud isegi mõelda (kindlasti hakkaks kaasa veerema ka peasuurustest ja suurematest kividest koosnev laviin, ja lennata oli päris palju). Kuid seekord läks õnneks, ja varsti juba nautisime pikkadest moreeni taskus asuvatest lumekeeltest alla glisseerimist, ka vihm läks üle. Oma moreenitasku laagripaika jõudsime kl. 16:30 paiku ja panime telgi püsti. Mõne aja pärast hakkasid ka venelased ühe kaupa tilkuma ja jäid meie lähedusse laagrisse (viimane mees lonkas kepile toetudes kohale juba õhtuhämaruses).
26. juuli. Tuldud teed tagasi, liustikukeelest alla, piirivalve kordonist mööda, ja kusagil pealelõunal olime Šhelda KSP-s. Oligi matka lõpp! Seekord läks õnneks - ei läinudki vaja kalli raha eest ostetud taani firma kindlustust - seega toimis kindlustus hästi! :-)
