Elbrus, Läänetipp (5642 m) sadula pealt

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

5642

Raskuskategooria:

2A (vene)

Piirkond:

Kesk-Kaukasus

Marsruudi alustamise kuupäev:

22.07.2001

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

22.07.2001

Osavõtjate arv:

1

Retke osalejad:

• Viktor Palm

Marsruudi iseloom:

Lumi-jää

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

Sadula pealt (~5200 m) on tippu ligi 400 m tõusu.

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Selge, päikeseline ilm.

Kommentaarid:

Juba Djantuganile minnes (18.07) ei tundnud ma ennast väga hästi, ja täiendava põntsu pani jäätise söömine Zeljonaja Gostinnitsa baaslaagris (teadsin küll et lund ei tohi süüa, kuid kui Alan sellest ämbritäie 'jäätist' valmistas, ei suutnud ma ennast tagasi hoida). Tulemus oli kiire tulema - lisaks kurguvalule oli ilmselt ka kerge palavik. Palju parem ei olnud tervis ka siis, kui jõudsime Elbruse alla ja Prijut 11 juurde (4200 m), kus ööbisime ööl vastu 21. juuli telkides. Teatasin oma seisukorrast ka Alanile kaasvõitlejatega, ja otsustasime et võtan ennast autonoomseks: mina küll üritan minna sadulale oma telgiga, priimusega ja autonoomse toiduvaruga, kuid vajadusel võin iga hetk tagasi pöörduda (või kuskile pidama jääda), ilma et see kuidagi mõjutaks Alani grupi plaane. Nemad lahkusid hommikul, kuid enne seda andis Eveli mulle karbikese mingite huvitava kujuga siniste tablettidega (nagu selgus, ei olnud tegemist siiski mitte Viagra®, vaid Myntoni® tablettidega). Mina eriti ei kiirustanud, tegelesin rahulikult oma toimetustega ja väljusin kusagil enne keskpäeva. Ülesminejaid oli sel ajal juba üsna vähe, varsti hakkas rahvas tipust alla voorima. Enesetunne oli algul üsna vilets, suu kuivas koledal kombel. Kuid kui ma võtsin suhu ühe sinise tabletti, läks palju paremaks, suu enam ei kuivanud igaljuhul. Õnneks olid need tabletid kauamängivad, ühte sai lutsida vähemalt paar tundi, nii et lõpuks sadulale jõudes oli mul parasjagu neljas tablett lõpukorral. Kui jõudsin Pastuhhovi kaljudele, tegin vahepeatuse. Viskasin oma koti lumme ja heitsin ise selle peale selili; mütsi panin näo ette, et päike silma ei paistaks. Jäin niimoodi vähemalt pooleks tunniks tukkuma, ja kui siis üles ärkasin, ei saanud tükk aega aru, kus ma olen ja mis asi see minu silmade ees on. Sadulani jõudsin juba hämaras, selleks kulus kusagil 8,5 tundi, ehk 1,5 tundi rohkem kui eelmine aasta. Aga põhiline et vedasin ennast ikkagi kohale. Seal seisis juba 3 eesti telki, panin ka enda oma nende kõrvale. Hommikul magasin päris kaua, ja siis lõpuks suundusin Läänetipu poole. Enesetunne ei olnud eriti hullemaks läinud, kuid liikusin muidugi üsna aeglaselt, tipuni kulus ligi 2 tundi aega; jõudsin sinna umbes samal ajal ühe poolakaga ja vene grupiga. Algul oli plaan veel ka Idatipus ära käia, kuid sadulani laskudes mõtlesin ümber - mida ma ennast ikka nii piinan, eelmine aasta sai juba ometi mõlemas tipus käidud. Nii et veetsin ülejäänud päeva sotsialiseerudes eesti sadulalaagris. Magasin seal veel ühe öö, ja siis suundusin hommikul koos teistega Azausse.

Mõned pildid.

Ekspeditsiooni nimetus:

Kesk-Kaukasus 2001 (Firn)