V.P.:
Marsruut on lühike, kuid samas tehniliselt väga huvitav ja mitmekesine. Esmakordselt läbitud venelaste poolt (A.Sidorenko, A.Slobodskoi, 2. juuli 1937.a.), mis ilmselt oli ka tipu esmavallutus. Ühes Naumovi raamatus toodud marsruudikirjelduses on juttu mingist lõunakontraforsist, kuid see on ilmne eksitus, mis on hilisemates kirjeldustes ära parandatud.
Hommikul panime kokku oma laager Ushba ”podushkal” ja laskusime Ushba platoole poolakate laagri juurde. Enne seda nägime, kuidas poolakate kolmikside alustas ronimist Põhja Ushbale. Meie jätsime oma suured kotid ekspeditsioonikraamiga poolakate laagri kõrvale lumme ja kl. 8:15 väljusime Malaja Ushba tipu suunas. Lumi platoo peal hakkas selleks ajaks juba läbi vajuma.
Esimeseks tõsiseks takistuseks teel tippu oli pikk bergsrund, mis lõikas läbi nõlva terve tipujalami ulatuses. Vaid ühes kohas, mõnikümmend meetrit marsruudi algusest vasakul, oli näha midagi sillataolist, kuid see sild osutus väga pehmeks ja praktiliselt vertikaalseks lumeks. Olles Marko julgestuses, hakkasin metoodiliselt trampima selle lume sisse kirka abil suuri astmeid ja nendepidi järjest ülespoole liikuma. Imekombel pidas sild nii minu kui Marko raskusele vastu. Prao kohal oli umbes 15-meetrine järsk jäänõlv, selle ülemise otsa ja kalju vahel oli jällegi rantkluft, mis oli küll varjatud pehme lumekihi all ja seega raskesti aimatav. Olles jääpuuriga julgestuses sai suhteliselt turvaliselt traverseerida nõlva paremale, astudes kassidega rantklufti hapra serva pidi. Jõudes nii marsruudi algust tähistava kuluaarini, ronisin kaljudele ja tegin Marko vastuvõtmiseks jaama. Selleks kasutasin vana kaljunaela, mis oli heas konditsioonis (v.a. naela otsas rippuv reps, mis oli täiesti mäda). Ohverdasin marsruudile oma 5-meetrist repsu, mille raiusin kirka labida abil pooleks ja sidusin ühest jupist naela otsa korralik aas, mida sai pärast ka dülferdamiseks kasutada. Sel ajal kui võtsin Markot vastu, hakkas sadama vihma ja rahet, mille järel hakkas kuluaar meid Markoga kividega pommitama. Seega pidime võimalikult kiiresti ülesse liikuma, kus sai ronida vasakule, kuluaarist välja kontraforsi kaljudele. Seal on praktiliselt vertikaalne sein, kuid nukke on kahesele marsruudile kohaselt palju ja ronimine suuri raskusi ei paku, nagu ka klemmide panemiseks sobivate pragude leidmine. Läbides paar köiepikkust lõiku jõudsimegi lõpuks kirdeharjale, kust alguses lühike lumine ja siis kaljune hari viis tippu. Tipus olime kl. 15:15, seega võttis tõus platoo pealt 7h aega. Kuiva kalju ja paremate ilmastikutingimuste puhul võinuks see aeg muidugi tunduvalt lühem olla (Naumov pakub tõusuajaks 3 kuni 6h).
Tiputuurist leidsime ka tipukirja, mis oli kirjutatud 4 aastat tagasi. Usutavasti ei ole tipus sellest ajast käidud. Dülferdamiseks kasutasime kahekordset köit, ja kuna meil oli vaid üks 50m köis, ei ületanud sõidupikkus 25m. Alla jõudmaks tegime kokku 6 dülfrit. Seejuures pidime mitmes kohas veel ohverdama oma paelu ja slinge - sellisel marsruudil tundus see päris kohane. Jõudes lõpuks lumesillani avastasime et silda polegi enam, selle asemel laiutas meetrine pragu. Prao ülemine serv oli küll alumisest tunduvalt kõrgemal, mis andis võimaluse praost üle hüpata. Kui hakkasin viimasena kahekordse köiega kaheksa abil alla sõitma juhtus väike äpardus. Nimelt kiilus minu täiesti läbiligunenud haarav kinni just sel hetkel, kui olin üle prao hüppamas. Tulemuseks mõned ebameeldivad hetked ja vasaku kassi hambad parema jala sääres. Säär kasvab kinni, aga pükstest oli veidi kahju... Oli ikkagi viimase marsruudi viimane hüpe...
Tagasi poolakate laagri juures olime kl. 20 paiku, seega võttis laskumine ligi 4,5h. Jõudsime veel valgega telgi püsti panna. Kui oli juba pimedaks läinud, tulid murelikud poola naised kurtma, et nende mehed ei ole ikka veel tagasi. Rahustasime neid, et kolmikseongu puhul lähebki kauem. Tuli välja et meil oligi õigus - mehed tulid tagasi kl. 1 öösel.
