V.P.:
Meie rünnaklaager asus Ushba ”podushkal” (ehk lumepadjal, mis paikneb Ushba platoost mõnisada meetrit kõrgemal). Sinna jõudsime 19.juulil kuni 18 päeva pikkuseks kavandatud rännaku käigus. Peale jääpuure ja kasse oli meil jääronimisvarustusest igaühel vaid 1 vene kirka (küll jääronimiseks vajaliku nurga all teritatud nokaga). Vastavalt infole, mida saime poolakatelt (kes ronisid sama marsruuti ja hooajal esimestena jõudsid tippu 16. juulil) ja sakslastelt (ronisid tippu 20.juulil), oli see marsruudi läbimiseks täiesti ebapiisav varustus - vaja minevat igaühele kahte korralikku jäähaamrit. Lähtudes sellest me plaanisime sel päeval ”treeningtõusu põhjaharjale” eesmärgiga veenduda oma võimes läbida harjale viiva järsu jääseina.
Väljusime oma laagrist kl. 7:45 paiku, umbes pool tundi varem alustasid padjalt ronimist kaks poolakat, kes tulid alt platoo peal asuvast laagrist. Kõigepealt tuli ületada umb. 250 m pikk järsk nõlv, kus jääseina kattis poole meetri paksune firni kiht. Hommikul oli firn nii kõva, et liikuda sai vaid kasside esihammastel, julgestades ennast kirka noka abil. Samas jääpuuride firni sisse keeramine oleks vaid enesepettus. Nõlva alumises osas ületasime bergsrundi, millest veidi kõrgemal sai julgestuspunkti tegemiseks kasutada sakslaste poolt laskumisel labidaga välja kaevatud jääni ulatuvat auku - tõusul nad köit ei kasutanud, kuna ei näinud julgestuse organiseerimiseks võimalusi (tänu sellele jõudsid nad tippu ülikiiresti, ajaga 2h15min; samas ka kaheses seongus tipust laskumine võttis neil aega vaid 3h). Meie varustusega me sellist luksust endale lubada ei saanud ja püüdsime julgestada nii palju kui võimalik (lahtikukkumise korral oleks lend palju pikem kui padjani, umb. pool kilomeetrit allpool asuva Ushba liustikuni välja). [M.V.: Liikumiskiirus oli meil väiksem eelkõige siiski märkimisväärselt tagasihoidlikuma füüsilise vormi tõttu.] Firni kihi all oli talvine jää, mis oli nii kõva, et jääpuuri selle sisse saamine võttis ka paremal juhul vähemalt 10 minutit. Ronides täisnööri pikkusele nõlva keskele tundsin tungivat vajadust uue vahepunkti järele ja hakkasin kirka labida abil uue augu kaevamist. Hommikuse kõva firniga oli see üsna vaevarikas ettevõtmine, kuid lõpuks jõudsin jääni, ja sain ka jääpuuri sisse, mis võimaldas veidi julgemalt liikuda Nastenko kaljude suunas. Jõudes esimese tõusu lõpus olevate kivideni, liikusime edasi üheaegselt pika lumenõlva pidi (kus peale kirkat teisi julgestusvõimalusi ei olnud [M.V.: Tõusu ajal keerasid sellel nõlval siiski otse firni sisse mitu puuri.]) harja poole. Vahetult enne harja oli firni kiht jäänõlval umb. 20 cm paks. Lõpuks harjale jõudes, leidsime üksmeelselt et peame jätkama tipu suunas - mõte võimalikust teistkordsest sama teed pidi harjale ronimisest tundus sel hetkel liiga jõhker. [M.V.: Samuti ei raatsinud kasutamata jätta soodsat ilma.]
Ligi 400 m pikk hari koosnes põhiliselt suurtest lumekarniisidest, mis rippusid ida poole. Ka lääne poole kukkuv nõlv oli nii järsk, et sisuliselt mingit mõistlikku alternatiivi karniisidel kõndimisele ei paistnud olevat, ka vaatamata asjaolule, et keskpäeva paiku hakkas lumi juba läbi vajuma. Harjal oli ka üks lühike kaljulõik, kus pidi väikesest sandarmist mööduma paremalt ja kus kasutasime julgestuseks klemme. Kaljul oli mõistagi jääkiht peal.
Tipuni jõudsime kl. 13:45, seega võttis tõus ~6h aega (Naumovi raamat pakub tõusuajaks 6 kuni 9h ja ööbimise võimalust tipus). Tipp kujutas endast suurt järsu kallakuga lumekarniisi, mis erinevalt harjakarniisidest rippus lääne poole. Avanes sünge vaade nii Lõunatipu põhjaseinale kui tippudevahelisele harjale, mille keskel ilutses hästi suur ja kurjakuulutav karniis. Kusagil ei paistnud aga bivakikohta, mis pidi vana marsruudikirjelduse järgi Põhjatipus leiduma. Ilmselt see, nagu ka võimalik tiputuur, oli mattunud lume alla. Tipus avastasin, et väike eesti lipp, mis mul tavaliselt seljakoti klapitaskus paiknes, oli seekord koju maha jäänud. Kuna ei olnud kaasas ka Firni lippu, kasutasin selle asemel Firni embleemiga t-särki. Ilmselt võib päris suure kindlusega väita, et sinimustvalge pole selles tipus veel kordagi lehvinud, ja nii jäi see ka peale meie külaskäiku.
Laskumine tõusuteedpidi võttis meil ligi 8h aega ja oli tõusust tunduvalt vaevarikkam, seda põhiliselt psühholoogilisest aspektist. Kõndimine kõvasti läbivajuva lumega harjal ja karniisidel, tihtipeale selg ees... Sümboolne julgestus, kus karniisil liikuvat meest julgestab mees teiselt karniisilt... Õnneks selleks ajaks, kui jõudsime viimase järsu laskumiseni, oli õhtu juba käes ja lumekiht jälle kõvaks muutumas, vastasel juhul oleks laskumisel tunduvalt rohkem probleeme. Kui Marko, laskudes fikseeritud köit pidi, jõudis juba hämaras minu hommikul välja kaevatud auguni, leidis ta augu põhjast vaid firni, jää oli kusagile kadunud. Seega olime sunnitud liikuma edasi üheaegselt ilma vahepunktideta, praktiliselt juba pimedas. Võttes appi otsmikulamp, leidis Marko allapoole liikudes sakslaste augu - ja selle põhjas oli ka jääd, nii et bergsrundi saime juba turvaliselt ületada. Tagasi ”podushka” laagris olime kella 22:30 paiku.
Järgmisel päeval marsruudikirjeldust uurides avastasime, et meie tõus toimus päeva täpsusega 70 aastat pärast esimest venelastepoolset marsruudi läbimist (V.Kizel, B.Alejnikov, 19.-21. juuli 1935.a.); samas esmaläbimine toimus juba 1888. aastal.
