Dent de Geant/edelasein

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

4013

Raskuskategooria:

AD+ (Alpide rk süsteem)

Piirkond:

Mont Blanc

Marsruudi alustamise kuupäev:

09.10.2005

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

09.10.2005

Osavõtjate arv:

Retke osalejad:

Pierre-Jean Dauphant
Eveli Habakuk

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

ilmselt pisut rohkem arvestades olusid

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

700 m

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

taas kord ilus ilm ning suurpärane päikeseloojang

Kommentaarid:

Üsna haruldane on olla Blangu massiivis omaette. Terve pika päeva jooksul ei näinud me kedagi peale Christoph Profit (üks prantsuse giid ja tuntud alpinist), kes oma sõbraga läksid meie ees Grandes Jorasses´i traaversile, tehes meile ühtlasi jäljed ette kuni Dent de Geant ´söögitoani´ (salle a manger), kust algab kaljuronimine. Esimese köietäie ronisin saabastega, aga tegelikult on parem panna ronimisussid kohe jalga. Kohe esimesel köietäiel oli pisut lund ja jääd, aga ei midagi hullu. Teine köietäis oli suur otsimine, kui 50 m oli tehtud, siis hakkasid tugiköied õnneks paistma ning kustusid kõik kahtlused. Aga enne tugiköiteni jõudmist oli üsna lumine lõik, õnneks küll mitte väga vertikaalne. Seega tuli teha astmeid kõvas lumes, ilma kirkata ning ikka needsamad ronimisussid jalas, huvitav kogemus! Siis jõudsin tugikõiteni, mille küljes rippusid (tegelikult ei rippunud vaid paiknesid horisontaalselt) 10-15 cm pikkused jääpurikad. Vaatamata sellele oli tore need tugiköied eest leida, sest kõik väikesed nukid ja ka suured oli suuremal või vähemal määral lumised või jäised. Seega raputasin iga köietäie algul tugiköisi, et jääd pisut vähem oleks ning nii ikka ülepoole, üks või kaks kätt tugikõiel, jalad lumes või pragudes, vahele mõni klemm või friend ja polnud hullu midagi. Pisut enne tippu hakkas päikenegi me peale paistama. Laskuda otsustasime mööda lõunaseina, mis on lühem, kiirem ja järsem tee laskumiseks. Kahjuks valisime laskumiseks vale jaama. Olin laskunud nii 30 m ning kargasin mööda kaljut vasakule-paremale, et leida järgmist jaama, kuid märkasin vaid jaamu pisut eemal, ning oli selge, et olime hakanud laskuma vale koha peal. Seega tuli mööda köit uuesti üles töusta ning 4000 m kõrgusel on see üsna vaevarikas sport.
Järgmine kord läks paremini ning laskumine oli täies hoos, olime just laskunud teise köietäie kui helikopter tuli meid uudistama, nägi, et kõik korras ning läks. Ja seejärel hakkasime laskumisköit alla tõmbama ning sõlm tuli ilusasti, aga otsal õnnestus kuidagi kaljude vahel kinni jääda. Sikutasime ja tegime laineid, aga mis kinni, see kinni. Minu ettepanek oli kõis läbi lõigata, sest meieni jõudnud osa oli piisavalt pikk, et laskumist jätkata, aga ei olnud midagi, millega lõigata. Otsustasime köie puruks lõigata kaljuga, s. t. tirida täie jõuga kuni üks või teine järele annab. Köiele paigutatud karabiinid lubasid tõmmata piisavalt kõvasti ning köieots otsustas seepeale liigutada. Ning edasi jätkus laskumine rahulikus ning rutiinses rütmis. Pärast väikest pausi algas laskumine järskudel lumistel sekka kaljustel nõlvadel. Kuna mu kassid pakkisid hirmsasti, siis minu algatusel laskusime mõned köietäied, et vähendada riski, aga mittevertikaalsetel nõlvadel võttis see tohutu aja! ning seetõttu õnnestus näha üht erakordselt ilusat päikeseloojangut ning siis oli juba pime ning lõpetasime otsmikulambi valgel ja hilisõhtul rampväsinuna mägihotellis ning alla orgu minekuks tuli järgmist hommikut oodata.

http://alpinisme.camptocamp.com/sortie6467.html?idc=4181&sidc=4181

pilte vaata: http://pilt.ee/habakuk