FIRNi logo
vjoon

Monte Perdido

Tüüp:
Mägimatk
Tipu kõrgus meetrites:
3355
Raskuskategooria:
Piirkond:
Pürenee
Marsruudi alustamise kuupäev:
10.06.2011
Marsruudi lõpetamise kuupäev:
13.06.2011
Osavõtjate arv:
2
Retke osalejad:
  • Arno Lauk
  • Piret Värnomasing
Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:
PD
Marsruudi iseloom:
Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
Marsruudi algus 1033 m, kõrgeim tipp 3355, viimane ööbimispaik hütis 1240 m.
Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
Marsruudil viibimise ajal oli hommikuti pilves, vahepeal ilm selgines ja paistis päike maksimaalselt 1 tund. Pealelõunat sadas vihma. Ühel õhtul äiksetorm koos rahe/lume seguga.
Kommentaarid:
10. juunil hakkasime liikuma mägede piirkonda ning kella 15.00 paiku olime jõudnud matkaraja algusesse ning suundusime  Gorizi hüti poole. Silt raja alguses näitas teekonna pikkuseks 5 tundi ja 30 minutit. Tõusumeetreid oli ca 1000. Ilm oli pilves ning sadas vihma. Mingi aeg vihmasadu lakkas ja oli justkui troopikas, soe ja niiske. Matkaraja esimene pool oli lauge, tõusumeetreid maksimaalselt 400 m, kuid see ei kiirendanud raja läbimist. Vahepeal oli tempo 100 meetrit ja 1 tund. Väga raske oli liikuda. Siinkohal ei olnud põhjuseks raske seljakott, ega kaljune lõik. Keegi oli igale sammule tekitanud kosed ning neid tuli iga nurga alt pildistada ja imetleda. Väga ilus oli. Õnneks peagi jõudsime sellest kadalipust läbi ja jõudsime lagendikule, kus sai suheldud kohalike elanikega kuigi me ei mõistnud nende keelt. Vaatasid juhmi näoga otsa ja peagi tüdinesid ning sõid rohtu edasi. Aega oli kulunud juba 4 tundi ja kaljusem lõik ootas veel ees. Kerge õhtuoode lagendiku servas ning edasi. Võimalik oli valida 2 marsruudi vahel: variant a) ronida mööda kaljusid ehk siis kaljuronijate rada või variant b) mägimatkajate ja muidu jalutajate rada. Kuna seljas olid suured seljakotid (20+ kg), siis sai valitud viimane variant. Gorizi hüti juures olime õhtul kell 10. Kõrgus 2160 m. Päike oli läinud mägede taha, kuu paistis, seljataga oli 7 tundi matkamist ning ca 1000 tõusumeetrit. Laiguti võis näha lund. 5 tundi ja 30 minutit oleks olnud reaalne kui seljakot kergem, koskedest vähem pilte ning tempot natuke juurde lisada. 

11. juunil hiline äratus, kell 10. Hommikusöök, asjad kokku ja kell 12 liikuma. Tänaseks päevaplaaniks oli jõuda järveni, 2980 m. Seega päevateekonnaks oli 820 tõusumeetrit. Nautisime vaateid ja liikusime aeglaselt. Õhtul kella kaheksaks olime laagris. Seekordne laager oli lumes. Lumepiir hakkas ca 2600 m pealt. Päris järve äärde ei laskunud, sest järv oli jääs ning mingit põhjust sinna alla minemiseks ei olnud.

12. juuni, äratus kell 8. Hommikuste makaronide kõrvale sai arutatud, kuhu minna ja mida teha. Plaan oli siis 3 õde (Las Tres Sorores). Esimene õdedest oli siis Cilindro de Marboré, sinna otsustasime minna kerge seljakotiga, sest tõusu ja laskumise tegime sama rada pidi. Liikuma hakkasime kella 11 paiku. Kaasa võtsime kirkad. Kassid jäid seekord koju padjale pikutama. Eelnev luureinfo oli, et lund seal ei ole. Kohapeal selgus muidugi midagi muud ja lund oli päris palju. Samas alustasime teekonda kella 11 paiku, päike oli kõrgel ning teinud oma töö. Lumi oli pehme ning kerge oli teha astmeid. Kaardil näidatud rada looduses ei olnud. Nõlv oli, kuid keegi ei olnud sealt üles läinud. Kuna olud lubasid, siis tegime oma raja ning sammusime vaikselt, kuid järjekindlalt nõlvast üles. Nõlv oli ca 50-60º. Lumenõlvast üleval, tuli kaljune lõik. Seda kaardil ei olnud näidatud ning meil polnud aimugi, et võiks minna köit vaja. Arutlus teemal minna või mitte ei kestnud kaua ja peagi oli Arno seinal ja proovis üles ronida. Kaljust lõiku oli www.summitpost.org andmetel:...climbing over a wall of degree II of 20-30 meters. Tegemist oli siis kaminaga, millel oli kaks haru. Arno proovis ronida parempoolset haru, kuid see osutus liiga keeruliseks. Õigemini sai takistuseks psüühiline pool, sest julgestuse olemasolu annab palju juurde. Mina proovisin siis kamina vasakpoolset haru. Ei saanudki aru kui juba üleval. Seejärel tuli Arno sama rada pidi. Natuke veel kividel turnimist, paar pisikest ronimise kohta ja oligi tipp, 3335m. Mõned tipupildid ja alla tagasi. Vaateid seekord ei olnud, ainult tihe udu. Alla ronides avastasime ka paar "kõrva", kuhu oleks saanud köie panna, aga see selleks. Köis oli meil telgis. Lumele jõudes saabus sinna üks hispaanlane, kes hakkas köisi ette valmistama. Tema tuli teist rada pidi. Suhelda ta meiega ei tahtnud ja kuna meil oli veel plaanis täna edasi matkata, siis kiirustasime alla. Kokku kulus Cilindro de Marboré rajale 3 tundi. 
Puhkasime natuke ja siis asusime asju pakkima. Plaan oli samal päeval minna ka Monte Perdido otsa, kuid seekord kogu oma varustusega. Kell 17 paiku olime 3355m kõrgusel, Monte Perdido tipus. Kerge väsimus andis tunda. Paarkümmend meetrit enne tippu vajasin veidikene turgutust glükoosi näol ning seejärel sai edasi mindud, tippu. Vaated olid suurepäraselt olematud, jälle pilves. Paar pilti ning edasi. Esialgu oli elu ilus, sest jäljed läksid sinna suunda, kuhu meil oli plaanis minna. Peagi sai pidu otsa, sest jäljed said otsa. Hiljem kodus kaarti uurides selgus, et rada ei pidanudki sealt minema. Liikusime mööda rahvuspargi piiri ning otsisime laugemaid nõlvu. See tähendas siis rohkem tööd kaardi ja kompassiga. Kohati oli rada päris järsk, 60º ja rohkem. Kirka kindlalt lumme ja kaks sammu allapoole, kirka lumme, kaks sammu allapoole. Liikusime vaikselt kuid kindlalt. Jututuju oli kadunud, vist ka kõik muud mõtted. Eesmärk oli turvaliselt alla jõuda, ühtegi libastumist ei saanud endale lubada. Olles jõudnud kaljusemale osale, saime puhata ja vaadata, kust me olime alla tulnud. Päris kõhe tunne oli, kuid teekond polnud veel lõppenud. Tuli edasi liikuda, ees ootas nõlv koos 9 hiljuti allatulnud laviiniga. Võimalust, et minna mõnda muud rada, ei olnud, pidime ületama selle nõlva. Liikusime nii kiiresti kui võimalik. Tänu pilves ilmale uusi laviine ei tulnud, kuid hakkas sadama. Väsimus oli suur ning ainus soov oli leida mõislik telkimisplats ning jääda ööbima. Arno soov oli minna lumepiirist madalamale, kuid minul selleks enam jaksu ei olnud. Lisaks vihmale hakkas ka müristama ning äiksepilved liikusid kiirelt meie kohale. Leidsime ühe kivi tagant telkimiskoha ja panime tugeva tuulega võideldes telgi püsti, ilusasti keset porilompi. Parim võimalik asukoht tol hetkel. Kõik oma kuivad riided sai pandud Arnole külje alla, et tal natukenegi soe oleks, sest ta magamiskott ei olnud väga soe, mugavuspiir +5. Minu magamiskoti mugavuspiir oli -9. Öösel oli päris korralik torm, telgi äärest pritsis vett näkku ning kate laperdas tuules. Natuke sai isegi magatud. 

13. juuni hommikul ärkasime varakult ning kell 9 liikusime juba allapoole. Vahepeal tuli istuda ja ilma selginemist oodata, sest laskumiseks vajaliku koha leidmine oli keeruline kui nähtavust ei olnud. Kodus olles sai internetist loetud, et laskudes/tõustes halva nähtavusega võib tekkida probleeme õige teeotsa leidmisega. Õnneks vahepeal oli selgemaid hetki ning leidsime õige tee. Ilm oli jätkuvalt vahelduvate sademetega. Rada oli kivine ja libe. Jõudes GR11 rajale olid igal käänakul rajatähised ning õige teeotsa leidmisega polnud raskuseid. Varem tuli seigelda ja otsaida võimalusi, kust saaks alla tulla. GR11 rajal leidus lumekeeli, suuri libedaid kivipindasid ning muidu järske kohti, kuhu olid ketid välja pandud. Kuna eelnevatel päevadel oli vihma sadanud ning sadas jätkuvalt, siis oli tekkinud rajale kosk, mille alt tuli läbi minna, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Hommikune näopesu oligi jäänud vahele suure allatuleku tuhinas ning nüüd sai see ära tehtud. Üldiselt oli kogu rada küllalti kivine ning kohati suurte astmetega, mis tegi selle läbimise vaevaliseks eriti suurte seljakottidega ning põlved samuti ei rõõmustanud. Kuid õhtul kella 8 paiku olime all, oli vaja veel ületada jõgi ning olimegi Pineta hüti juures. Jõgi ei olnud sügav, natukene allapoole põlve, seega tuli kõndida lihtsalt otse läbi, jalad olid niigi juba mitu päeva märjad olnud, siis ei morjendanud meid seegi, et nad saavad veelgi märjemaks. Päevateekonna pikkuseks oli siis 11 tundi ning 1760 kõrgusmeetrit. Jõudes hüti juurde, otsisime oma taskutest kõik sularaha üles ning võtsime hütis toa koos hommikusöögiga, lisaks saime veel endale lubada 2 õlut. Õhtuse pasta kõrvale sobisid need õlled suurepäraselt. Võibolla oli asi ka selles, et viimati sõime korralikult eelmise päeva hommikul. Edasi tulid ainult kuivatatud puuviljad, näkileib ning kommid. Õhtul siras taevas täiskuu ning oli selge, viimane päev mägedes, varasemalt nägime ainult pilvi ja vihma ning natukene äikest. Ilmaga kohe üldse ei olnud õnne. 

Järgmine päev möödus seigeldes Barcelona poole ning eemale mägedest, et minna edasi Montserrat´sse, ronima.

Kokkuvõtteks võib öelda, et jällegi pidas paika ütlus: "Ära alahinda mägesid". Varsutusest tundsin puudust ainult bahillidest, võibolla oleksid jalad natukene kauem kuivad püsinud, kuid võibolla ka mitte, sest saapad ei osutunud veekindlateks. Kassidest puudust ei tundnud, sest lumi oli pehme ning liikusime sellisel ajal kui päike juba hakkas sulatama, sai teha edukalt astmeid. Kaasas oli sooje riideid ning sulemagamiskott, mis osutus vägagi vajalikuks. Koti kaal küll kannatas tänu soojadele riietele, kuid Arno külje all olid nad väikeseks abiks ikka, muidu oleks ta veel rohkem külmetanud. Ei saa ikka tulla mägedesse sooja ilma magamiskotiga ja ilma soojade riieteta, kunagi ei tea, mis ilm tuleb. Kott võib olla küll kerge, kuid pidevalt külmetades pole samuti meeldiv olla. 
Samuti järgnevatel kordadel püüan alati marsruudivaliku kodus ära teha või õigemini kontrollida kaaslast, et kas see on tehtud, sest variant, et kohapeal vaatame ja mõtleme ei pruugi alati toimida ning mitte ka nii õnnelikult lõppeda. Usalda, aga kontrolli. Seekord sai ainult usaldatud.
Varem pole ma käinud mägedes ise kogu ettevõtmist organiseerides, sellega seoses sai päris palju õpitud ning järgmine kord tean paremini, millele suuremat tähelepanu pöörata. 

Eks see üks hull ettevõtmine oli, kuid lõpp hea, kõik hea!
Ekspeditsiooni nimetus:
Mägimatk Püreneedes
Manused


vjoon tag hjoon