Tooksin ära mõningad seigad oma 1997.a. suvisest matkast samasse piirkonda.

Edasiseks teekonnaks valisin raja, mis matka alustades sai tugeva kriitika osaliseks. Keskmine rada ei tõotanud tippujõudmist*, kuid siiski valisin keskmise raja, sest polnud erilist tahtmist hakata laskuma ja taas tõusma, sest taolises kõrguses oli ilma laskumata praktiliselt võimatu mind huvitavale nõlvale jõuda. Tagajärjeks sattusin sõna tõsises mõttes kivikülvi keskele. Mitte just kõige laugemad nõlvad olid kaetud suuremate ja väiksemate kividega. Nähes, et otsetõus on väga väsitav ja küllaltki ohtlik, mida väiksemateks kivid muutusid, seda ohtlikumaks rada läks, hakkasin liikuma poolpõiki üles. Suuremaid rahne on kasutada liikumiseks hulga mugavam, kui pisikest klibu. Päeva alul sai igat sammu hoolega vaadatud ja iga kivi järele katsutud, kuid hiljem läks asi rohkem tundele. Jalgadesse tekkis tunnetus kivide suhtes ja pannes jala maha, teadsin et oman kindlat toetuspinda. Taoline moodus hõlbustas liikumist, sest enam polnud tarvis pidevalt varbaid vahtida, vaid nüüd olid silmad paar meetrit eespool ja silmi jätkus ka ümbritseva looduse tarbeks. Korra sain ka külma dussi osalises, kui näiliselt kindel ja küllaltki suur kivilahmakas peale astudes tasakaalust välja läks ja liikuma hakkas. Ehmatus pani mind kaks korda kiiremini liikuma, ja peale ohtlikku lõiku võtsin aja maha ning puhkasin väheke. Õnneks lõppes kogu vahejuhtum kerge ehmatuse ja marraskil säärega. Praegu oleks paras aeg hakata jutustama traagilisi lugusi, mis põhjustati ettevaatamatusest liikuma pandud kividest, kuid las igaüks otsib ise taoliste õnnetuste kohta materjali.
Eespool koosneb maastik kuni silmapiirini kivistest mäenõlvadest, taha vaadates võib nautida aerofotosid ja kaugustes sinavaid mägesid. Kuid minu vahetus läheduses asuv lumine Ararat on kadunud nõlvaku taha ja enne ma teda ei näe, kui olen tõusnud käesoleva nõlva harjale.
Kogu päeva sai trambitud kruusas, ronitud üle minust suuremate kivirahnude või poetud nende vahelt läbi ja hüpatud üle väiksemate kivide. Õhtul silmasin endast vast 100 meetri kaugusel müürilaadseid moodustisi, kuid väsimus ja tahtejõuetus olid ülesmineku soovist suuremad ja ma ei leidnud endas jõudu, mis oleks sundinud mind läbima veel 100 meetrit.
/-/
Eilsele tuimale üle kivide kalpsamisele lisandusid täna pehmete nõlvadega voolusängid ja kivepilduvad kaljud. Jätaksin kirjeldamata need voolusängid, mis olid ainult pehmete nõlvadega ja asuksin kohe asja juurde. Tavaliselt sai pehmest nõlvakust poolpõiki alla ja ülesmindud ning põhjas olevast veenirest kivilt kivile või korraga üle hüpata. Kuid korra sattusin püdela põhjaga voolusängi. Ettevaatlikult pinda sondeerides ja oja nõlvu uurides päästsin lahti pisikese rusuvoolu. Piisas kergest jala puudutusest, päästmaks lahti kerge mudavoolu, mis paari meetriga muutus küllaltki tugevajõuliseks mudavooks, peatudes väheke enne süvikusse langemist. Raske öelda, kas pisiselil oleks olnud jõudu mind kaasa haarata. Kaldun arvama, et sattunuks ma keset rusovoolu, liikunuks samuti allamäge, sest ei usu, et jalad oleksid põhjast mingit tuge leidnud. Kuid antud küsimus on lahendatav ainult katseliselt.
Kaljujalamil liikudes, kuna nõlvad oma pehme pinnase tõttu ei kandnud mind, hakkasin kandma kiivrit. Otsest ohtu oma elule ja tervisele polnud näha, kuid parem karta kui kahetseda. Mina isiklikult nägin kukkumas ainult 3 või 4 kivi, millest ükski polnud oma suuruselt eluohtlik. Kuid voolusängis hüpeldes alla veerevad kivid olid nii oma suuruselt ja kiiruselt rohkem kui eluohtlikud. Istunuks ma mingil põhjusel orus ja juhul kui kivi oleks mind tabanud, poleks nende ridade kirjutajat aidanud ei hoki- ega mootorratturikiiver. Kivi oleks ainuüksi oma massi ja kiirusega mu teelt lükanud.
Kuid esialgu polnud taolist ohtu karta ja kalju, mille jalamil ma ülespoole sammusin, ei kujutanud endast kuigi suurt ohtu. Kergem on jääda Tallinnas auto alla, kui tollelt kaljult mõne langeva kiviga pihta saada. Kogu päeva kõige ebameeldivamaks sündmuseks võib lugeda tollel kaljujalamil tupikusse sattumist. Liikusin seal küllaltki ettevaatlikult, sest nõlvad ootasid juba pikka aega parajat juhust, et mõnd hooletut astujat alla viia, ning mitte enam üles lasta. Arvan, et ma palju ei liialda, kui ütleksin, et seal oli peaaegu puhas liiv. Sattunud tupikusse, võtsin seljakoti ettevaatlikult seljast, loopisin osa asju üles kaljule, et seejärel ilma seljakotita järele minna. Enne tõusmist sidusin köie seljakoti külge, võimaldamaks hilisemat koti ülestirimist. Oleks võinud koti ka tühjendamata üles vinnata, kuid kartsin, et see võib osutuda liig raskeks ettevõtmiseks. Ning juhul kui kott olekski olnud liig raske, siis allatulekuga tekiksid tõsiseid probleemid. Kindlam oli asja kallal natuke nikerdada, vältimaks hilisemaid raskusi.
Nondel nõlvadel pidin asju väga ettevaatlikult maha panema. Kurvad kogemused näitasid, et ümarad asjad kippusid kandilistest hulga paremini veerema. Hommikul, istunud korraks maha ja võtnud kiivri lauba pühkimiseks peast, alustas kiiver lõbusat teekonda allapoole. Mul ei jäänud muud üle, kui huviga vaadata, kas kiiver veereb kuristikku või jääb enne pidama. Kusagil paar meetrit enne järsakut kiiver peatus ja nüüd ei jäänud muud üle, kui talle järele minna. Kuid aus olles oli tagasi minek väga vastumeelt.
Esimesed lumeväljad. Lumelagendiku asemel peaksin ütlema jäätund nõlv, kuid las kannab esimene valge laik pealegi lumelagendiku nime. Üritasin seal astmeid raiudes edasi liikuda, mis polnudki väga keeruline, kuid see eest väsitav. Tõus otsejoones polnud kõige raskem, kuid pikki nõlvakut astmeid raiudes libastusin ja tegin kusagil kümnemeetrise libisemise allamäge, kuni mudahunnikus pidama jäin. Kui mõni arvab, et ma libisemise ajal õhtupalvet või Issameiet lugesin, eksib ta kõvasti. /-/ Kuid pidama jäin siiski väljaspool lumepiiri. Kindlasti oli kõrgemal ka lahtist lund, kuid minu nähtud alumised lumelagendikud koosnesid eranditult kõik jäätund lumekristallidest ja tegemist oli rohkem jää- kui lumenõlvadega.

Mäel liikudes ja mälus vanu materjale sobratud, jääb kohati mulje, et olen selle kõik välja mõelnud ja tegelikkusega pole sel midagi ühist. Kuna tollal sai liigutud rohkem nõlvaga risti, kui ülesse, on mõneti selge, miks ma tuttavaid kohti väga palju ei leia. Tollane külalislahke kurdide asula, kus perenaine mul varbad puhtaks pesi, jäi praegusest tõusuteest tunduvalt vasakule. Ent mille üle on mul heameel on see, et mul polnud tarvis taluda möödund korral mind tabanud vee ja toidu puudust. Tollase kirjelduse järgi olid päevad umbes sellised.

Õhtul piinas mind täitsa korralik janu, pealegi oli päev olnud palav. Kuid kõik ojad olid nii kuivad kui vähegi annab, ja mul polnud lootustki õhtuks lumeni jõuda. Kusagil kella 5 ajal hakkas kostma vee pahinat ja mööda voolusängi tuiskas alla justkui paisu tagant vabanenud veevool. Minu koolitarkus ütleb küll natuke teisiti, kuid paistab, et siin loodusseadused ei kehti. Senini olin arvamusel, et mägedes on suurvesi keskpäeval ja madalseis varahommikul. Nüüd aga täitusid ojad veega alles siis, kui päike oli lõpetanud lumise mäenõlva soojendamise. /-/
Õhtusöök koosnes külmast kakaost ja külmmenetlusel valmistatud söömiskõlbmatust riisihelbepudrust. /-/
Päeva teisel poolel hakkas kummitama mind veepuudus. Lumi paistis olevat käeulatuses, mistõttu ei muretsenud ma vee lõppemisel, kuid õhtu edenedes muutus asi järjest hullemaks. Maastik ei andnud lootustki oja olemasolule ja kõik lootused panin jäärahnu või lumelagendiku leidmisele. Õhtul silmasingi endast vasakul paarimeetrist jääkamakat. Täis rõõmsat teotahet ja optimismi siirdusin jäärahnu poole, kuid ligemale saades, muutus asi kuidagi kahtlaseks. Alles vahetult rahnu juures taipasin, et tegemist oli optilise pette ja minu hallutsinatsioonidega. Päikesekiirtes särav mustunud jäärahn osutus sileda pinnaga kiviks, mille peegelsile pind helendus päikeses nagu jää. Janu suurendas jalge alt kostev oja vulin, kuid lihtsurelikele oli tonnidesse ulatuvate kivirahnude ja -masside liigutamine ülejõu käiv ülesanne. Seepärast rühkisin janusena edasi, kuna teadsin, et tegelikult pole veevajadus sugugi nii hull kui seda enda jaoks ette kujutasin. Ainult liikudes tahtsin meeletult juua, kuna paigale jäädes ei saanudki aru, et janu vaevab. Ma ei vajanud vett mitte niivõrd janu kustutamiseks, kui kurgu ja suu niisutamiseks. Organism kaotas rohkem vett, kui suutsin manustada ja tagajärjeks olid kuivav suu. Viimanegi kui süljepiisk oli nii kadunud, et neelatamine oli võimatu ja rääkida sain ainult kähinal. Lonks vett parandas ainult hetkeks olukorra, kuid istuma jäädes kadus hingeldamine ja janu, kuigi kurk ja suu oli endiselt kuiv.