Niipaljukest, kui mina olen patrullposte näinud, on kõik valvepostid varustatud vaid käsirelvadega, soomustehnikaga patrulle olen kohanud vaid 1990.a. Bakuus. See on ka arusaadav, sest Mustast Jaanuarist oli möödas vaid 4 kuud ja linnas kehtis komandanditund. Sõna “soomustehnika” on väga laialdane mõiste, seepärast täpsustaksin mõistet soomustehnika, nii nagu mina seda mõistan.
Bakuus olid kasutusel BTR-id, mida meie üliharitud kõrgharidusega (rinde)ajakirjanikud on nimetanud vanemat tüüpi vene tankideks. Teine koht, kus 1990.a. Aserbaidzaanis oli kasutusel soomustehnika, oli Kjandza. Ent seal polnud kasutusel mingid lihtlabased BTR-id, vaid tegemist oli tõsise ja löögijõult vägagi arvestatava soomusüksusega, koosnedes tankidest ja BMP-dest. Tankide marki täpselt ei tea, ent arvestades tankide kasutatavust, oletan, et need aktiivsoomusega tankid olid T-72. Bakuus olid BTR-id jalaväelaste julgestamiseks, sest kõige suurema tõenäosusega, mis ei välista granaadiheitja kasutamist, võib valvepostide ja patrullide ründamine piirduda vaid automaaditule ja käsigranaatide* loopimisega. Ent Kjandzas oli teine lugu. Seal kasutati tanke lennuvälja kaitseks, ja arvestades lähedal asuvat lokkava sõjategevusega Karabahhiat polnud oht sugugi väike.
Ent tuleme tagasi DB soomusvägede juurde. Kinnitamaks väidet, et tegemist oli ikka liikursuurtükkide, mitte tankidega, tahtsin teha sealsetest soomusühikutest mõned pildid. Tahaks küll, aga kuidas. Kõrgeid hotelle sõjaväeosa kõrval polnud. Ülivõimsaid teleobjektiive (midagi MTO-1000 lääne analooge) mul polnud ja mul pole ega saa ka kunagi olema raha taolise fototehnika ostmiseks. Ainuke võimalus oleks olnud pildistamine üle aia. Ent juhul, kui ma oleksin hakanud ehitama aia najale redelit või üritanud üle aia ronida, oleks mul pikaks ajaks toidu ja peavarju mure murtud. Hoolimata lühiajalisest viibimisest väeosa kõrval ja kiirest möödasõidust, julgen siiski kinnitada, et nägin liikursuurtükke. Errare humanum est.