Hommikul sõitsin taksoga lennuväljale. Olin saabunud Vani lennujaama küllaltki varakult, seepärast oli aega ümbruskonnas jalutamiseks. Jalutamine piirdus siiski tühja ootesaaliga, sest väljas oli meeletu rahvamurd. Pikkamisi kogunes ka ootesaali rahvast. Vahepeal maandus A-3.... (Airbus 300; Airbus 310 või A-320), mis oli täidetud valgetes hõlstides meestega. Mina nägin neid ja reportereid vaid läbi akna, sest nemad liikusid VIP ruumides. Kui need olid Mekasse suunduvad palverändurid, siis miks nad siin peatuse tegid. Enne meie lennukit startis üks Boeing Ankarasse ja siis tuli ka minul aeg hakata minema Istanbuli lennukile. Pagas, mille me ära olime andnud, viidi käruga lennuki juurde ja iga lennukisse mineja pidi oma pambu lennukile asju laadivale mehele ette näitama, enne kui see lennukisse viidi. Lõpuks jäi platsile vaid kaks kotti, kes ei leidnud omanikku. Peale seda, kui neid oli lennuki valjuhääldi kaudu hõigatud, ilmusid ka nende kottide omanikud lagedale. Tänu sellele sekeldusele ja viimasel minutil tilpnejatele, hilines meie väljalend 10 minutit. Vahetult enne Istanbuli tegi lennuk arusaamatu põike Egeuse merele (võisime vaadata telekast kaarti koos lennuki asukohaga). Kokku hilinesime 20 minutit. Põige Egeuse merele võis olla tingitud vaba maandumisraja puudusest. Nende suurte lennujamadega on juba kord nii, et kui õigel ajal pärale ei jõua, tuleb vaba rada oodata hea jupp aega. Õnneks piirdus seekord asi vaid 20 minutiga. Seejärel ootasin pagasit, mille saamise järel algas kihutamine rahvusvahelisse terminali. Väheke aega otsisin sumadani äraandmise ja lennule registreerimise väravat, seejärel läbisin turvakontrolli, ilmatu aeglase passikontrolli, veel ühe turvakontrolli ja otsisin väheke õiget väravat. Arvata võib, et kui mul poleks olnud kiire, oleksin leidnud kõik asjad tunduvalt kiiremini. Kui ma siis lõpuks leidsingi värava 304, nägin, et väravas reisijaid registreerivad näitsikud lehvitavad mulle. Nii ma siis jõudsingi viimase reisijana lennukile. Buss rahvaga oli juba ära sõitnud ja mul oli au sõita lennuki juurde sõiduautoga, millega viidi ka üht lendurit. Paistab, et kaks tundi jääb ümberistumiseks liialt lühikeseks, eriti just siis, kui lennuk hilineb, kui tuleb minna ühest terminalist teise ja vahepeal veel pagasit oodata. Budapestist nägin mingit imelikku kolmemootorilist lennukit. Mis lennuk see võis olla? Sellele küsimusele vastamiseks hakkasin mõtlema, millised kolmemootorilisi lennukeid ma üleüldse tean: Boeing 727 seeria peaks olema kolme mootoriga, Trident on kolme mootoriga ja eksisteerivad veel venelaste kolmemootorilised lennukid TU 154 ja JAK 40. Et tegemist oli Ukrainaga, oletasin, et see peab olema mõni Vene lennuk. Ent Tu kohta oli ta liialt lühike ja JAKi kohta natuke pikk. Lõpuks tabasin ära, et see peaks olema vähe levinud suur JAK ehk JAK-42. Oligi.