Tooksingi võrdluseks katkendi oma aastate tagusest reisikirjast. Selgituseks veel nii palju, et tollal saabusin Agrisse põhjast, seekord lõunast.

Esmalt pidin jõudma Horesanist Agrini (u. 120 km), milleks kasutasin kaht väikebussi. Kuigi esimene väikebuss pidi minema Agrisse, tuli mulle teadmata põhjusel teel ümber istuda. Teise bussi istudes toonitati vanast sõuduvahendist, et ma ei pea veel kord sõidu eest maksma. Agri kui linn, jättis suhteliselt normaalse mulje, ent bussijaam jääb väljapoole igasugu kriitikat. Taoline koht ehmatab isegi kõige julgemad kriitikud keeletuks. Sõna tõsises mõttes oli tegemist tagahooviga. Mingil põhjusel, või oli see tehtud sihilikult, oli jäetud (jäänud) majade vahele suur plats, mida kasutati bussijaamana. Ainukesed fassaadiga platsi poole olevad hooned olid 3 putkat, millest üks oli teemaja. Kõik teised hooned olid platsi poole tagaküljega ja mõnel majal avanes siiapoole ka üksik uks. Kuna bussini oli jäänud veel tublisti aega (sõiduplaani polnud, kuid näha polnud ka ühtki Ararati poole minevat masinat) kasutasin aega põlevvedeliku otsinguteks. Tollel bussijaamaga paralleelsel tänaval polnud ainsatki kauplust, kust taolist asja osta saaks. Petroli* asemel leidsin vanamehe, tegelikult leidis vanamees minu, kes lubas viia mind Ararati juurde või vähemalt sinna kanti oma transpordiga ja hankida petroli.

Upitanud seljakoti veomasina (DODGE) kasti, kuhu jäi koos minu seljakotiga veel kaks inimest ja hulk lambaid, ronisin ise kabiini. Vanamehe jutust sain aru, et ta kutsus mind enda juurde “jaila”-sse, kust pidime homme Ararati poole edasi minema. Sain talt teada, et kunagi oli käinud Araratil isegi N. Armstrong (esimene Kuul viibinud inimene), kuid praegu on mägi sõja tõttu suletud. Asulas pidin end komandatuuris sisse möllima ja vanameest uskudes võis nende eitav vastus saada minu külaskäiku takistavaks teguriks. Olgu öeldud, et suurelt teelt asulasse viivale teele keerates, sõitsime mööda neljast maantee ääres olevast kühmust, mida ma poleks ka hea tahtmise juures osanud haudadeks pidada, kuid minu saatja ütles, et siia on maetud kurdi sõjamehed, kes langesid türgivastases võitluses.
Asulas ronisime masinast välja ja läksime… /-/… andis vanamees mulle poisikese näol ühe saatja, kes viis mind kohta, kus peatusid läbisõitvad autobussid. Ja oh imet, ainult viis minutit ootamist ja saabuski Dogubayzit’i buss. Vestluses vanamehega jäi arusaamatuks, kuhu ma sõitma pidin, sest Dogubayzit kõlas tema suus “tur baz”. Ma ei hakanud talle vastu vaidlema, et mingisse turismi baasi ma ei lähe. Lasin tal arvata, et sõidangi turismi baasi. Kuid paistis, et nende tur baz oligi Dogubayzit.
Viimase lõigu läbisin lähiliinide FIAT bussiga. Kuna ilm oli veidike pilves, ei näinud ma Ararati enne Dogubayzit jõudmist, samuti jäi mul nägemata 3542 meetrine Tendürek, mis oli samuti heaks arvanud uduvinesse ja rünkpilvedesse peituda.

Seekord läks DB-sse bussijaamast suur ja mugav Mercedes buss, mitte kitsuke väikebuss teadmata asukohaga tagahoovist. Ent praegu pole vist erilist mõtet laskuda detailidesse. Kui mul ikka väga suur huvi, otsin vanad reisimärkmed ülesse. Milleks hakata materjali puudusel kirjatükki kunstlikult pikaks venitama.