4) 21. jaanuar - 20. veebruar 2004

6) 3 - mägimatk
7) Andid (Tšiili)
8) Cerro Tupungato (Tšiili) (põhjanõlva tõus),
    Torres del Paine (Tšiili) (W marsruut)
9) Aleksei Baburin + 3 (Gunnar Sein, Jüri-Ott Salm, Pille Mänd)
10) -
11) -
12) P.M.: Ilm hea, sademeid polnud, lõunapool jahe ja tuuline.
13) P.M.: Cerro Tupungato (u. 1700m - 4400m-ni)
        Parque Oncol (370m-715m)
        Parque Nacional Huerquehue (750m-1500m)
        Parque Nacional Alerce Andino (u. 20m – u. 500m)
        Torres del Paine (138m – u. 1000m)
14) P.M.: Cerro Tupungato – väsitavalt pikk sisseminek mägipiirkonda (kui tippu minna, siis kirjelduste põhjal reeglina kohutav tuul)

15) P.M.: Reaalseid matkapäevi:
    Cerro Tupungato (23-30. jaanuar, (8 päeva), põhjanõlv kuni 4400m-ni),
    Parque Oncol (1. veebruar),
    Parque Nacional Huerquehue (3.-5. veebruar),
    Parque National Alerce Andino (6.-8. veebruar),
    Torres del Paine (10.-16. veebruar, (7 päeva)).
    (vaata pikemalt matkapäevikut)
16) 1 - kaljumarsruut
P.M.: Kui minna Tupungato tippu (6550m), siis ootab ees kombineeritud marsruut.

P.M.: Matkapäevik:
Matka osavõtjad: mina (Pille Mänd), Aleksei Baburin, Gunnar Sein, Jüri-Ott Salm.

21. jaanuar
Lennusõit Tallinn- Amsterdam, seal 10 h ootamist. Siis Amsterdam-Madrid-Santiago lend (kestis 15 h.)

22. jaanuar
Saabume Santiagosse, (lennupiletite ostmine, elektrijaama loa hankimine, kaartide hankimine, toidu ostmine), edasi bussiga San Jose de Maipo-sse. San Joses teeme ülejänud eeltööd (piiriloa omandamine, marsruudi teada andmine mäepäästjatele ja auto kauplemine). Sõidame mööda kruusaseid serpentiine autoga Alfafal-i külla, seljakotid pagasnikust välja tilpnemas. Ööbime indiaanikülas ühe külalislahke hurtsiku õuel.

23. jaanuar
Sõidame kaevanduse veokiga 30 km ülesmäge ületades korduvalt mööda kitsaid puusildu Rio Colorado jõge. Algab jalgsimatk.

Liigume ülesvoolu mööda Rio Colorado jõe vasakut nõlva. Vahepeal selgub, sild üle jõe katki – turnime lõpuks ripnevaid trosse mööda vastaskaldale. Pärast 5-6 h. retke oleme lisajõe, Rio Museo, ääres. Jõgede liitumiskohas möödume püramiidjast mäest (Pan de Azucar). Paarsada meetrit ülesvoolu jõuame “Baños Azules” laagriplatsini (2400 m kõrgusel).

24. jaanuar
Ületame Rio Museo ja ronime Pan de Azucar-i nõlvale, siis uuesti alla Estero del Azufre jõe kanjonisse, jälle üles oruplatoole. Umbes 2800 m kõrgusel jõuame laiale kaljudega ümbritsetud aasale - Vegas del Tupungato. Org tõuseb edasi, hakkavad paistma Tupungato (6550 m) ja Tupungatito (5640m) vulkaanid. Veidi keerulisem hetk on Tupungatito jõe ületamine, viskame kotid üle, julgestame abiköiega. Pärastlõunal jõuame Campo de Lava laavavälja servale, teele jääb kaks sügavat kanjonit. Viimaks jõuame Vega de los Flojos laagrini (3300 m). Päevatee linnulennult 12 km, 900 m tõusu – 9 h käimist.

25. jaanuar
Viime sel päeval osa varustusest 4000 m kõrgusele. Hommikul ronime üle hiiglasliku esimoreeni valli, edasi viib rada mööda oru paremat serva. Vahepeal mitu jõeületust ja seejärel järsk tõus Los Espanholes laagrini (4000 m). Jätame asjad maha ja tagasi alla 3300 m laagrisse. Jõed on vahepeal sulaveest paisunud ja jalad tuleb jõe ületamisel märjaks teha. Õhtul mõnus istumine ja Pisko joomine koos kohaliku piirivalvega.

26. jaanuar
Tõuseme eelmise päeva teed mööda Los Espanholes laagrini, 4000 m. Telk püsti. Vett on selles laagris raske leida, sulatame pisikesest kiviprügisest lumelaigust. Nõlva mööda üles paistab Tupungato tipp. Teeme luureretke üles 4300 m kõrgusele harjale, osa varustust viime ka sinna. Harjal ilusad jääkoonused, tuul on parajalt suur. Pärastlõunal kattub Tupungato ülemine osa pilvedega.

27. jaanuar
Üles 4400 m kõrgusele “Penitentes” laagriplatsile, vaatega jääkoonustele (hisp. k. pentientes) ja ümbritsevatele 5000-ndestele tippudele. Paneme telgi püsti. Mina jään laagrisse, mehed viivad osa kraami ette 4800 m. kõrgusele. Pärastlõunal laskub pilv laagrile.

28. jaanuar
Öösel hakkab minul halb, Alex ja mina pakime kotid ja laskume pimedas kuni esimese jõeni (u. 3500 m), kuid kivid ja kaldad on jääs ning jõge ületada ei saa. Magame magamiskottides kuni koiduni. Ootame, et päike jää sulataks, siis üle jõe ja alla Vega de los Flojos-esse (3300 m). Gunnar ja Jüri-Ott toovad hommikul 4800 m pealt asjad tagasi alla ja tulevad siis raskelt koormatuna alla 3300 m kõrgusel asuvasse laagriplatsi. Otsustame, et uuesti tõusu ei ürita.

29. jaanuar
Tagasi Vega de los Flojos – Baños Azules. Võtame mineraalveevanne (mina võtan mineraalveedušši). Õhtul istume lõkke ääres koos noorte brasiillastest matkajatega – õhtut täidab mate tee ja marihuaana lõhn.

30. jaanuar
Liigume Baños Azules-st tagasi maanteeni.

Hääletame kahe veoki peale, Sõidame Alfalfal-ist mööda, siis pannakse meid mäenõlval maha. Mahutame end väikese sõiduauto peale, sellega saame otse Santiagosse. Hetkeks peatume kohas, kus tehti atendaadikatse diktaator Pinochet-le. Viime lennujaama pakihoidu köie ja kassid. Ostame bussipileti Valdiviasse (839 km lõunasse), sõidame öösel.

31. jaanuar
Hommikuks oleme Valdivas. Turul müüakse meeletul hulgal igasuguseid uskumatuid mereande. Ostame pileti Vaikse ookeani äärde, Curiñanco külakesse. Õhtu veedame ookeani ääres lamades. Kogu ookeani serv on rahvast täis, vesi on külm ja murdlainetes, ringi lendab kümneid kotkaid. Ööbime rannas.

1. veebruar
Paar kilomeetrit jala astumist, siis hääletame Parque Oncol-i rahvusparki viivale autole. Jõuame Sendero Quitaqui külastuskeskusesse (370 m kõrgusel merepinnast). Sinna jätame kotid. Siseneme tüüpilisse Valdivia piirkonna selvasse (parasvöötme vihmametsa). Ronime üles 715 m. kõrguse Cerro Oncol mäe otsa. Õhtuks jõuame tagasi alla külastuskeskusesse. Liigume veel 2 km allamäge bussipeatusesse. Ööbime kaunil puiskarjamaal.

2. veebruar
Varahommikul viib buss meid Valdiviasse tagasi. Bussil lähevad kaldajärsakul pidurid katki, sõidame üles-alla esimese käiguga, veidi enne Valdiviat tuleb vastu asendusbuss. Valdiviast bussiga Pucón-i linnakesse (156 km). Sealt vana kägiseva bussiga 35 km edasi ülesmäge. Buss sureb keset tõususerpentiini välja, tagurpidi allamäge bussijuht ei taha proovida, järsk kurv on liiga lähedal. Osad sõitjad hakkavad jala astuma, meie ootame. Mõne aja möödudes läheb bussi mootor üllatuslikult käima. Jõuame Tinquilco järve äärde, CONAF-i kontrollpunkti (Huerquehue rahvuspargi väravasse). Kõnnime u. 2 km kuni Kämping Olga-ni. Siin ööbime väikesel platsil keset bambusevõsa . Vaade järvele imeilus – pilved madalal rohelusse uppunud mäenõlvade kohal. Käin Tinquilco järves ujumas – üsna külm aga ilus.

3. veebruar
Huerquehue rahvuspark.
Jalgsimatka algus Tinquilco järve äärest 750 m kõrguselt serpentiini ülesmäge. 500 m tõusu, siis jõuab rada 1250 m kõrgusel mäeharjale, harja taga on 500-1000 aastaste araukaariate vahele peitunud Chico, el Toro ja Verde järved. Ujume el Toros. Näeme hiiglaslikke erkpunase peaga musträhnisid. Tõuseme 1400 m. kõrgusele ja laskume siis Renahue jõe orgu (tagasi 750 m-le), kus asub Renahue laagriplats. Vahepeal eksime rajalt ja murrame läbi bambusevõsa, õnnelikul kombel satume võsast välja murdes otse õigesse laagripaika.

4. veebruar
Läksime radiaalile mööda jõeorgu üles kagusse Las Mellizas –e kurule (u.1400 m) ja sealt edasi mööda samakõrgusjoont otsides Pehuén-i järve. Näeme roheliste papagoide parvi ürgsete araukaariate latvades. Mina näen vaeva kilose araukaaria käbi kättesaamisega. Rada on võssa kasvanud, pika otsimise peale leiame järve – kostab kohutav karjatus – selgub et kohalik lehm. Laskume 800 m peale alla Rio Blanco orgu, möödume talust. Talu ümbritsevatel karjamaadel lendavad ringi iibised. Me ei leia rada enam üles. Tõuseme algul oru parempoolset nõlva mööda u. 100 m, siis laskume uuesti ja leidnud raja tõuseme teist nõlva pidi 1500 m kõrgusele Renahue kurule. Sealt juba alla Renahue laagrisse. Õhtul peame minu sünnipäeva (manustame suveniirpudeli täie viina, ühe greibi ja šokolaadi), kutsume lauda ka naabertelgis elavad ornitoloogiahuvilise hollandlaste paari.

5. veebruar
Tagasi Renahue laager – kämping Olga Tinquilco ääres. Ujume ja mõnuleme vahepeal Verde järves. Olga kämpinguni jõudnud, kõmbime 2 km veel edasi bussipeatusesse. Seal ulbime paar tundi bussi oodates järves ja siis bussiga Pucón-i. Veedame õhtu vaadates hispaaniakeelset vabaõhuetendust lastele ja hämaruse süvenedes suundume mööda lahe serva edasi. Jõuame rikaste linnaossa, kus eramajad on üksteisest eraldatud parkidega, peidame end puude vahele ja magame lageda taeva all kuni hommikuni.

6. veebruar
Hommikul istume bussi ja sõidame Puerto Montt-i linna. Umbes 400 kilomeetrit bussisõitu lõuna suunas ja õhtuks oleme Reloncavi lahe ääres. Ostame toidukraami ja istume lõunat süües koos kodututega lahe ääres. Üks prügikastiinimene õnnistab senikaua meie jalgealust mulda, kuni oleme sunnitud oma järelejäänud õlle temale loovutama. Edasi Puerto Montt–Correntoso bussisõit (u 40 km). Correntoso-st kõnnime u 2.5 km kaugusele Alerce Andino rahvuspargi külastuskeskusesse. Keskuse maja oli kaetud iidvanade kaitsealuse fitsroia puu laastudega. Külastuskeskusest rahvuspargi piirile (Conaf-i valvepunkti) oli 10 km astumist. Kohalik rebane jalutab mööda teed. Kõmbime veel umbes 2.5 km, siis saame metsatööliste veoauto kasti, maha pannakse meid 3 km enne pargi väravat. Kuna parki ilma sissekirjutamata siseneda ei tohi, pidime ootama hommikut, mil väravavaht tööle tuleb. Ööbima jääme veidi enne väravat.

7. veebruar
Hommikul tolgendame tükk aega rahvuspargi väravas, (kohalik koer sööb ära minu avellano pähklid–ahnepäits). Lõpuks kostub mootorratta mürinat ja saabub komadant, siseneme metsa. Sargazo järveni on 4h kõndimist, vahepeal tõuseme 300 m ja siis laskume läbi tiheda selva järveni. Liigume mööda kallast Sargazo järve idaservani, kus asuvale laagriplatsile sätime oma telgi. Ilmunud on esimesed sääsed. Liigume edasi Lago Fria järve suunas. Käime vaatamas 3000 aastaste ideaalselt sirgete fitsroia puude “katedraali”. Umbes kolme tunni pärast jõuame Fria järveni (Sargazo järvest u 4.5 km). Seejärel tagasi laagriplatsile Lago Sargazo ääres. Järve voolab laagri kõrval kõrge-kaldaline jõgi, mille kohal lendavad mustvalged jäälinnud.

8. veebruar
Liigume jalgsi tagasi Lago Sargazo-Conaf-i valvepunkt –Correntoso. Ajame juttu rahvuspargi töötajatega (Miks on Tšiili looduskaitsealade töötajad tihti ühe jalaga – seepärast, et mootorratta õnnetused lõppevad enamasti jala kaotusega). Buss hilineb kuid tuleb siiski. Õhtuks bussiga Puerto Montti. Vastu õhtut sõidame viimase lennujaama bussiga lennujaama, marsime majast välja ja peidame end kilomeeter eemal põõsastesse magama.

9. veebruar
10.40 tõuseb lennuk Puerto Montti-s õhku ja maandub 12.50 Magalhaesi väina ääres Punta Arenas-e linnas. Kõnnime veidi linna mööda ja siis edasi. Buss viib meid 246 km põhja suunas Puerto Natalese linnakesse. Kogu tee ümbritseb meid inimtühi, lage ja tuuline pampa. Pampas jalutavad uhkelt ringi nandud, triibulised pojakesed sabas. Puerto Natales-es asume elama armetusse plangu taha peidetud linnakämpingusse. Ülejäänud õhtu tutvume tüüpilise turismilinnakesega.

10. veebruar
Bussile ja veel 190 km põhja suunas. Saabume Torres del Paine rahvusparki. Ümber mäemassiivi voogavas pampas jalutavad ringi pikajalgsed elegantsed guanakod. Ootame järjekorras, kuni kõik külastajad saavad makstud oma külastustasu, siis kott selga ja minema.

Buss on meid toonud valvepunkti nimega “Guarderia Laguna Amarga”, mis asub Torres, del Paine massiivist kagus. Sealt alustame “W” marsruudiga. Ületame mööda silda Rio Paine ja 7 km pärast jõuame laagripaigani “Ecocamp Las Torres” (138m). Selleks, et mitte maksta, ronime koos kottidega mööda Rio Ascencio kanjoni serva Torres del paine mäemassiivi sisse. Kuna meie kaart on kaunis ebatäpne, siis alustasime ronimist valet (paremat) nõlva mööda ja alles 100 m kõrgusel avastasime, et rada sumbub ja õige rada lookleb teisel pool järsuseinalist kanjonit. Pole midagi, tagasi alla ja otsats peale. 4 h hiljem telgime laagripaigas “Campamento Torres” (567m). Väikese puust onni uksele on kleebitud silt, mis teatab, et siin on nädal tagasi kaduma jäänud üks matkaja.

11. veebruar
Tõusime mööda järsku moreenvalli üles ja jõuame 900 m kõrgusele sügavrohelise liustikujärveni. Pilved nihkuvad eest ja meile avaneb sünge vaade: rohelise järve kohal kõrguvad tornidena taevasse Torre D'Agostini (2850 m), T. Central (2800 m), T. Monzino (2600 m) ja Cerro Nido de Condor (kondori pesa) (2248 m). Sajad veenired voolavad liustikult alla järve. Siis kattub kõik jälle pilvedega.

Laskume laagrisse ja kottidega edasi, taas orgu mööda alla, et siis teed jätkata mööda Lago Nordenskjöld-i põhjakallast. Möödume Cuernos del Paine tippudest (Paine sarved, 2681 m). Süvenevas hämaruses, pärast 8 h marssimist jõuame Rio del Francés-e oru suudmesse, laagrini “Campamento Italiano” (228m). Laager on rahvast pilgeni täis, leiame siiski otse jõe ääres vaba telgiplatsi.

12. veebruar
Campamento Italianost liigume oru parempoolset nõlva mööda üles. Poolel teel üles katkestab meid ootamatu mürin, üle oru paistab hiiglaslik Frances-e jääkosk, kust iga 10-15 minuti järel kukub alla orgu jäälaviine. Kõverate arktika notofaguste vahel lendavad roheliste papagoide parved. Lõpuks jõuame 1000m kõrgusele Valle del Francés-e tsirkusoru nõlvale. Org on ümbritsetud umbes 20-st kaljusambast ja tipust. Jälle hakkavad pilved kogunema ümber kaljuhammaste. Liigume alla jääkose juurde ja veedame seal hulga aega mängides kaarte, vaadates laviine ja all orus avanevat vaadet Nordenskjöld-i järvele. Õhtuks laskume jälle Italiano laagrisse. Öösel käib kohutav kogupauk, mõtleme, et kogu Francés-e liustik tuleb nüüd korraga mööda jõge alla, jõekaldal on kuidagi kõhe edasi magada.

13. veebruar
Campamento Italianost liigume 7,5 km edasi edelasse Lago Pehoe Järve äärde (2 h käimist). Sealt pöördub rada põhja. Tee Lago Pehoe juurest Los Guardas-e laagrisse kestab 6 h (14 km). Poolel teel möödume kaunist Laguna Roca järvekesest, siis tõuseme järve orust välja ja meie ees avaneb vaade hiiglaslikule Grey järvele. Helesinisel veepinnal ujuvad liustikust lahti murdunud jäämäed. Järve tipust paistab hiiglaslik jääväli – Grey liustik. Los Guardas laager (299 m) paikneb otse Grey liustiku kohal, terve õhtu jälgime kuidas pragudest kirju jääkeele küljest murdub kõminaga lahti järjest uusi jääpankasid. Grey liustiku valge mass ulatub silmapiiri taha ühinedes hiiglasliku Lõuna-Patagoonia jääväljaga.

14. veebruar
Tõuseme mööda Liustiku serva ülespoole, 500 m kõrgusel jõudsime Campamento Paso laagrini, kust imehea vaade liustikule. Liigume edasi, tee tõuseb järsult John Garner-i kurule (1250 m). Vaadet ei mingit, rada vonkleb siinse piirkonna kohta väga kõrgete ja lopsakate notofaguse puude all. Peatun 1000 m juures, teised käivad kurul ära ja tulevad peagi samuti alla. Tagasi Los Guardas-e laagrisse.

15. veebruar
Tagasi: Los Guardas – Lago Pehoe, vahepeal kiire suplus karekülmas Laguna Rocas. Nüüd jätkame jälle tundmatut teed. Liigume mööda Lago Pehoe serva edasi lõunasse. Peagi laskume pampasse. Meiega liitub kiirevooluline Grey jõgi. 10 km pärast jõuame laagripaika Las Carretas. Laagri ümber hulgub kaks kohevakarvalist pamparebast.

16. veebruar
7.5 km mööda tasast Pampat edasi, siis jõuame maanteeni ja Posada Rio Serrano-sse, kust läheb buss.

Sõidame bussiga Torres del Paine - Puerto Natales – Punta Arenas. Õhtul Punta Arenases leiame odava noortehotelli – järgneb söögiorgia. Ostame laevapiletid Magdaleena saarele.

17. veebruar
Hommiku veedame Punta Arenas-e linna mööda tiirutades. Siis võtame öömajast oma kotid ja sõidame žigulist taksoga Tres Puentes-e sadamasse (kotid seotakse ziguli katusele nagu ennemuiste). Laev liigub 35 km mööda Magalhaesi väina kirde suunas. Väinas ujuvad delfiinid uimed püsti, märkame ka esimesi ujuvaid pingviine, ümberringi lendavad tormilinnud, albatrossid ja kormoranid. Jõuame Magdaleena saarele (Monumento Natural Los Pinguinos) – pingviinide paradiisi. Tuhanded magellaani pingviinid tegelevad oma igapäevaste toimetustega, inimestele on nööriga eraldatud kitsas rada, mis viib saare keskel oleva tuletornini. Inimesed vahivad heldinult pingviine, näol uskumatus ja hämmastus. Meil lastakse saarel olla vaid tund aega, siis lahkub laev sadamast. Eelnevalt olime oma taksojuhiga kokku leppinud, et ta tuleb meile sadamasse vastu. Sõidame lennujaama suunas. Umbes kilomeeter enne lennujaama paneb taksojuht meid teeservale maha. Ööbime põõsastes – joome Piskot, lennukid lendavad terve öö meie kohalt läbi.

18. veebruar
Kõmbime lennujaama. 7.40 väljub lennuk ja jõuab 12.50 Santiagosse. 14.00 väljub juba üle ookeani viiv lennuk. Jumal tänatud, ilm oli hea ja esimene lennuk ei hilinenud.

19. veebruar
Lendame marsruudil Madrid – Amsterdam. Amsterdamis peame veetma 23 h. Käime mööda linna, külastame “coffe shop” nimelisi asutusi, ööbime lennujaama toolidel.

20. veebruar
Amsterdam-Tallinn, tagasi Eestis.