4) 27.-28. juuli 2004

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõr-Su org
8) Ullu-Tau traavers läänetipp – peatipp – läänetipp (marsruudi skeem)
9) A.P. Olik + 5 (Marko Aasa, Andres Hiiemäe, Kristiina Kindel, Tõnu Põld, Ursula Vaks)
10) 4A
11) 4207 m
12) mõlemad päevad peamiselt kerge pilvisusega, päikselised, vaid esimese päeva õhtuks kogunesid pilved harja ümber ja nähtavus vähenes kohati 100 m-le, praktiliselt tuulevaikne
13) kõrguste vahe 507 m (Garvashi kuru 3700 m, tipp 4207 m)
14) A.H.: Nii tehniliselt kui füüsiliselt nõudlik marsruut, liikumine nii samaaegselt kui vahelduvjulgestuses, sageli tuli organiseerida tugiköit. Vaheldusrikas, füüsiliselt väga pikk ja tugev 4A.
15) A.H.: Pärast Tseget-Taud tõusime järgmisel päeval Garvashi kurule (3705m).
1.päev - järgmisel hommikul ilusa selge ilmaga alustasime liikumist laagripaigast Garvashi kurul juba kell 5. Traaversi algus on sama mis läänetipus käigul (Foto6). Kaljuharjani jõudsime esimeste päiksekiirtega, kui just-just oli valgeks läinud. Läänetipus olime enne kella 8. Edasi järgnes tundmatus, ületada tuli seesama hari mis 10 päeva tagasi läänetipus käies üsna aukartust äratav paistis. Kohe pärast läänetippu oli paari köie jagu tehniliselt nõudlikku lõiku. Järgnes loendamatu hulk nukke harjal (Foto21, Foto22), peamiselt liikusime sama-aegselt, vaheldumisi lõikudega, kus köiekaaslase julgestus lisas julgust. Mitmel puhul leidsime eest statsionaarseid aasasid ning kaljunaelu, mõni kord oli need õigustatud, teine kord aga jäi arusaamatuks nende vajadus. Mitmelgi korral olid statsionaarsed aasad väga viletsas seisukorras, et nende kasutamine tundus kõike muud kui julge, kasutasime omi aasasid. Taktikaline plaan oli meil ühel hetkel jõuda ööbimispaigani, sinna maha jätta kõik kaasasolevad asjad (telk, söök jm) ning kerge varustusega käia ära tipus. Marsruudi kirjeldusele toetudes pidi meil küll juba kolm-neli korda õige koht läbitud olema, kuid ikkagi polnud me veel sobivat telgiplatsi märganud, samas polnud me veel ka peatipuni jõudnud. Kella 13.15 paiku jõudsime lõpuks telkimisplatsile, milleks oli umbes 2,5 x 5 meetrine tasasem platsike, mida ääristasid järsult langevad seinad. Esialgne plaan oli meil valmistada kiirelt süüa ning kuuma teed, kuid et kell oli juba palju ja selgusetu oli palju tipuni veel ajaliselt minna, siis otsustasime lihtsalt kõik üleliigse varustuse sinnasamma jätta ning vaid hädavajalikuga kohe edasi liikuda. Instruktor jäi telki püstitama, kui me jätkasime tipu poole pürgimist. Kohe järgnes mitme köie jagu tehniliselt raskemat lõiku, kus tuli organiseerida tugiköisi. Ca poolteist tundi hiljem olime telgist vaid sadakond meetrit edasi jõudnud. Edasi läks veidi kergemalt, liikusime peamiselt samaaegse julgestusega, vaid suure vajaduse korral kasutasime vahelduvjulgestust. Kuni lõpuks, kell 16.24 olimegi tipus – Ullu-Tau peatipus. Terve päev oli harjal valitsenud sisuliselt tuulevaikus ja päiksepaiste, nii ka siis. Istusime mõne hetke ja nautisime seal olemist. Põgus tipusöök ja tipukirja vahetus, tuli välja, et seal oli viimati käidud eelmise aasta augustis. Pikka olesklemist ei saanud me endale lubada, sest olime alles poole marsruudi peal ning ööbimispaika harjal oli tubli tee minna, pimeduse saabumiseni aga loetud tunnid aega. Pisut lääne poole tipust, märkasin teistki potentsiaalset telkimisplatsi harjal, sinna platsile mahuks ehk väikse 2-inimese telgiga. Järjest kogunes harja ümber pilvi ning kohati piiras see nähtavust. Lisaks hakkas vaikselt kuhjuma väsimus, sest üha enam nõudis liikumine tähelepanu ja jõupingutusi. Telgi juurde ööbimispaika harjal jõudsime juba hämaras, kell 19.45, tänane “tööpäev” oli olnud 15-tunnine. Kohe pakuti meile sooja teed ning peagi ka süüa. Selgus ka tõsiasi, et kaasa olime võtnud plaanitust tublisti vähem toitu, seda jätkus vaid kaheks kergeks söögikorraks. Ees seisis ööbimine harjal. Kaasa olime võtnud ühe 3-kohalise telgi ning mõned matid, magamiskotte meil harjal. Nii panime ööseks selga kõik oma riided ning keerasime siis kuuekesi ristipidi telki magama. Ruumi oli vaid külili magamiseks. Jalad sai topitud seljakotti sooja, või siis kõrval lamava kaaslase alla. Telgi siseust ei saanud kinni tõmmata, esiteks ei mahtunud me telgi siseruumi ära ning teiseks jooksis telgist läbi köis telgi julgestuseks. Nii jäime hommikut ootama. See öö oli eriti pikk, vist keegi meist eriti magada ei saanud, ligi tikkuv külm ning valutav külg hoidsid meeled ärkvel.
 2. päev. Niipea kui tundus, et taevas hakkab kergelt heledamaks minema, hakkasime end liigutama. Mõned peksid ligi veerand tundi oma saapaid pehmeks. Hommikused toimetamised tehtud, söök söödud, jook joodud, saatsime teised juba marsruudile, me instruktoriga panime telklaagri kokku, et siis teistele järgneda. Meie saime liikuma kella 7 paiku. Teiste “taga-ajamine” tõi kiiresti kehasse sooja tagasi, peagi hakkas ka päike meid soojendama (Foto23), jätkuvalt valitses harjal praktiliselt tuulevaikus. Läänetippu jõudsime kella 11 paiku, maiustasime viimased jäänused tipusöögist ning laskusime juba tuttavat laskumisteed (Foto9). Seekord kasutasime lumenõlval laskumisel ka kasse ja nii oli palju kindlam tunne. Garvashi kurule tagasi jõudsime kell 13.30, täna oli meie “tööpäev” ajaliselt 6h 30min. Instruktori sõnul pidi see marsruut olema üks korralikumaid ja pikemaid 4A-sid Adõr-Su orus. Võrdluseks tooks näite, et kui me Ullu-Tau harjal teisel päeval harjal tagasiteel olime, siis silmasime alt mööda jääd üles ronivat paari, kes olid nn. “Daska” marsruudil. Ju olid jääolud head, sest harjale lähenesid nad hea tempoga, ei märganud küll neid jääpuure keeramas. Ja vahetult enne seda, kui Garvashi kurult olime laagrisse laskumas, oli see sama paar – kaks noormeest tagasi Garvashi kurul, nii umbes kella 15 paiku. “Daska” raskuskategooria on 4B, marsruudi läbimise aeg pidigi sõltumata suuresti jääoludest seinal. Seda sama marsruuti on läbitud ka nii, et kogu aeg jääpuure keerata tuli. Jõudnud harjale, suundusid nad mööda harja Ullu-Tau läänetippu ning sealt juba 2B marsruuti pidi tagasi kurule. Jõudnud kurule, valmistasime kiire lõunasöögi ning tõmbasime veidi hinge (Foto24). Seejärel pakkisime asjad ning alustasime laskumist alla alpilaagrisse. Väikse pausi pidasime poolel teel – Tsegetskije natsovkas, kuhu oli eriti palju telke üles pandud, arvatavasti naljalt seal telgikohta ei oleks leidnud. Tundub, et Ullu-Tau seinal hoitakse silma peal, sest meie edenemisest oldi teadlikud ning meie instruktorilt päriti olusid marsruudil, ju oli sinna minemas mõni teinegi grupp. Laagrisse jõudsime tagasi nii nagu täpselt plaanitud oli kell 18, kus soojade sõnadega ja tugeva käepigistusega võttis meid vastu päästeülem Kim Kirillovitsh. Sellega oli meie sportlik alpilaager läbi saamas. Väsinud kuid õnnelikena korraldasime õhtul veel meie instruktorile ja tema pojale väikse banketi, millele vürtsi lisas meiega ühinenud Kim Kirillovitsh, ära sai maitstud see kuulsaks saanud “Zapor”... Mitte vähem meeldejääv oli ka meie bussisõit järgmisel hommikul alpilaagrist alla Baksani orgu, mille käigus saime kogeda tõelist külalislahkust. Sellest ja paljust muust detailsemalt räägib aga juba mõni teine kord, kusagil lõkke ääres...
16) 1 - kaljumarsruut, harjale juurdeminek ja äratulek mööda lumenõlva, 2B marsruuti pidi