4) 25. juuli 2004

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõr-Su org
8) Tseget-Tau, kirde nõlvalt põhja ribilt (marsruudi skeem)
9) A.P. Olik + 5 (Marko Aasa, Andres Hiiemäe, Kristiina Kindel, Tõnu Põld, Ursula Vaks)
10) 3A
11) 4102 m
12) hommik kerge pilvisusega, päikseline, tipule lähenedes pilved tihenesid, tipust laskuma hakates nähtavus vähenes veelgi, algas lumesadu, tugev tuul, alla poole jõudes vahelduva pilvisusega ilm
13) kõrguste vahe 1102 m (Tsegetskije natsovka, ca 3000 m)
14) A.H.: Nii tehniliselt kui füüsiliselt nõudlik ning mitmekesine marsruut, ronimist raskendas kaljulõikudel märg lumikate, lumelõikudel aga värskelt sadanud kohati vööni lumi. Vaheldusrikas, füüsiliselt pikk ja raske 3A.
15) A.H.: Hommikul äratuskell kas ei helisenud või me ei kuulnud seda, nii või teisiti oli äratus hilisem ja nii viibis ka meie väljaminek marsruudile Tsegetskije natshovkast, startisime kell 6.50. Möödusime vasakult “Tsegetkije bashnjast”, kohati nõrgjääga kaetud kaljul ronides, umbes tunni pärast jõudsime liustikule (Foto19). Panime kassid alla ja laveerides lõhede vahel traversseerisime esimese kaljuvööndini. Kaljuvöö ületamist raskendas märg, kohati lumine kalju. Järgnes lumelõik, eelmistel päevadel mahasadanud lumi ulatus kohati vööni. Teisel kaljuvööndil oli kaljudel lund veelgi rohkem, tuli olla päris ettevaatlik. Tipuni (Foto25) jäi veel vaid kohati üsna järsu kaldega ca 300 meetrine lumelõik, mis oli päris vaevaline läbida. Tippu jõudsime kell 12.55, kiire tipusöök ja tipukiri, kohati oli nähtavust napilt. Peagi alustasime laskumist mööda 2B marsruuti põhja harjalt. Mõni hetk hiljem muutus nähtavus minimaalseks. Kui algul oli laskumistee üheselt arusaadav, siis lisandunud lumesajuga ja endiselt minimaalse nähtavusega oli raske õiget laskumisteed aimata. Ühel hetkel saime aru, et oleme suunda liiga läände hoidnud ning arvatavasti laskusime Adõl-Su orgu. Nii hoidsime edaspidi rohkem idapoole, kuid et endiselt oli nähtavust vaid paiguti kuni 100 m, polnud me endiselt oma teevaliku õigsuses veendunud. Sadas lund ning laskumine kaljudel muutus kohati päris ohtlikuks. Ühel hetkel märkas instruktor statsionaarset kaljunaela, mis andis lootust, et oleme õigel teel, ka laskumine muutus veidi loogilisemaks (loe lihtsamaks). Jamani kurule (3720 m) jõudes saabus hetkeks selgines, nii saime veenduda laskumistee õigsuses. Ees seisis Gumatshi liustikul laskumine. Nähtavus uuesti halvenes, muutudes täielikuks “white-out”-iks. Liustiku ületamine oli üsna närvesööv, kuna silm lumepinna erinevusi ei eristanud, kohati ei näinud isegi oma köiekaaslast, nii kadus nii mõnelgi korral jalgealune ja tuli kaaslane kinni pidada. Suurte ja väiksemate seiklustega jõudsime pilvedest allapoole, edasi vähemalt nägime kuhu läheme. Väikest närvikõdi pakkus veel suurtes lõhedest ülehüppamine, mis ühel puhul tähendas kuni 4-5 meetrist lendu ja vabalangemist. Ohtlikum osa oli sellega läbitud, jäi veel liustiku alumine osa ületada. Kahe nädalaga oli see osa liustikust läbi teinud suure muutuse, enne lumega kaetud valgest puhtast liustikust oli nüüd saanud määrdunud väljanägemisega vana jää. Tsegetskije natsovkas, kuhu me teel olime, oli kahe nädalaga liustiku serv taandunud ca 20 meetrit. Telkide juurde jõudsime puruväsinutena kell 18.30. Marsruudil olime olnud ligi 12 tundi, seni kogetust kindlalt pikim ja füüsiliselt raskeim.
/Kaks päeva varem oli samal marsruudil üks grupp samades oludes ehk minimaalse nähtavuse tõttu läbi teinud külmööbimise kusagil tipu ja kuru vahel, kuna ei suutnud leida laskumisteed. Nad olid endile kaevanud lume sisse koopa ja nii öö mööda saatnud.../
16) 4 - kombineeritud marsruut (kalju, lumi, jää), laskumine 2B marsruuti pidi (lumi, liustik)