Tju-Tju 2.läänetipp (4430m) “Hrustalik”- 3B, 21. juuli 2004 (A.P. Olik + 5)

4) 21. juuli 2004

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõr-Su org
8) Tju-Tju 2.läänetipp, lõuna kontraforsilt “Hrustalik” (marsruudi skeem, tehniline skeem)
9) A.P. Olik + 5 (Marko Aasa, Andres Hiiemäe, Kristiina Kindel, Tõnu Põld, Ursula Vaks)
10) 3B
11) 4430 m
12) hommik pilvitu ja päikseline ilm, pärastlõunal vahelduva pilvisusega, nõrk tuul
13) kõrguste vahe 1330 m (Shogentsukovo õla natshovka ca 3100 m, tipp 4430 m)
14) A.H.: Tehniliselt nõudlik marsruut, sageli tuli kasutada vahelduvjulgestust, organiseerisime 4 korral tugiköit, nõrgjääga kaetud riiulite ületamiseks tuli esironijana kasutada kasse, mitmel korral tuli vahepunkti organiseerimiseks panna klemmi, kasutada marsruudil olemasolevaid kaljunaelu. Hinnang - tugev, tehniline, huvitav 3B-marsruut.
15) A.H.: Liikuma hakkasime Shogentsukovo õla natshovkast kell 6.15, tõus Tju-Tju lääneliustiku servale, kassidega ületasime Tju-Tju lääneliustiku lähenedes Tju-Tju massiivi keskosale. Marsruudi alguses olime kell 8.15. “Hrustalik” on peamiselt kaljumarsruut (Foto16), vaid viimased paarsada meetrit on lumeharja. Tegemist on piirkonna ühe huvitava ja mitmekesisema marsruudiga, kuhu pääsemiseks käib alpilaagri “utšebnajas” tulised võitlused ja sõnalused. Üsna pea marsruudi alguses tuli ronida tehniliselt nõudlikke lõike. Nii tuli jalga panna kassid, et nõrgjääga kaetud riiuleid ületada, mitmel korral panna klemme. Ühel võtmelõikudest tuli paarimeetrisest kergelt negatiivsest “stenkast” üles saamiseks jällegi ronida instruktori õlgadele ja kiivrile, panna klemm ning aasa abil tugipunkt jalale tekitada. Korduvalt sai organiseeritud tugiköit, millest zhumaaridega üles tuldi. Lõikudel, kus kasutasime tugiköit, kulus meil ootamisele palju kallist aega. Et paistis päike ja lõunanõlval valitses tuulevaikus, siis võtsime instruktoriga mõnusalt päiksevanne (Foto17), kuni zhumaaridega üles tuldi. Marsruudil oli mitmeid väga mõnusaid kaljulõike, kus ronimine lausa lust. Zandarmist oleks peaaegu möödunud seda märkamata. Instruktori sõnul on kunagisest suursugusest zandarmist aegade jooksul sajad kirkad tagunud välja kristalle, nii paarkümmend aastat tagasi temagi oma naisega. Pärast zandarmit tuli läbida ligi rinnuni ulatuva lumega lõiku ning kassidega kitsast ja pudedat jääd ronida. Tõus oli üsna järk, kange tahtmine oli vahepunktiks puuri keerata, kuid jää alt õõnes, nii tuli terve köiepikkuses ühegi julgestuspunktita ronida. Väga täpselt köiepikkusega jõudsin kohta, kus oli kindlam jalgealus ning sain teistele zhumaariga tõusuks tugiköie organiseerida. Harjale tõus kulges kitsast lume-jää kuluaari pidi, tippu viis lai lumehari. Tipus olime kell 15.15. Harjal puhus üsna tugev tuul, kogunes pilvi. Kiire tipusöök ja –pildid (Foto18) ning alla. Laskumine käis sarnaselt eilsele Kullumkoli kurule ja üle Tju-Tju lääneliustiku. Laagri-paigas tagasi olime kell 17.30, järjekordne 11-tunnine päev seljataga.
Väsinud kahest pikast marsruudist, ei hakanud me enam õhtul alpilaagrisse laskuma. Ööbisime Shogentsukovo õla all ning järgmisel hommikul rahulikult pakkinud kokku asjad, laskusime alpilaagrisse. Instruktor organiseeris meile kohe pääsu sooja dushi alla, mille üle talle tänulikud oleme.
16) 4
A.H.: kaljumarsruut, laskumine 2A marsruuti pidi (lumi, liustik)