4) 20. juuli 2004

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõr-Su org
8) Tju-Tju traavers idast läände (marsruudi skeem)
9) A.P. Olik + 5 (Marko Aasa, Andres Hiiemäe, Kristiina Kindel, Tõnu Põld, Ursula Vaks)
10) 3A
11) idatipp 4400m, peatipp 4460m, kesktipp 44....m, 2.läänetipp 4430m, 1.läänetipp 4350m
12) pilvitu ja päikseline hommik, pärastlõunal vahelduva pilvisusega, nõrk tuul
13) kõrguste vahe 1360 m (Shogentsukovo õla natshovka ca 3100 m, peatipp 4460 m)
14) A.H.: Pikk, tehniliselt ja füüsiliselt nõudlik marsruut, liikumine marsruudil nii samaaegses kui vahelduvjulgestuses, marsruudi võtmelõigu (“stenka”, negatiivne kaljusein) läbimisel kasutasime juba olemasolevat kaljunaela ning tuli endal panna klemmi. Mitmel korral sai organiseeritud tugiköit. Tehniliselt tugev 3A, väga pikk marsruut.
15) A.H.: Vahepeal on meid Ullu-Tau alpilaagris vähemaks jäänud, järel on meid veel 5 eestlast – need kes me juba talvel võtsime nõuks jääda pikemaks alpilaagrisse, veel kümneks päevaks. Kaaslased ära saadetud, seadsime end valmis ning tõusime järgmisse ööbimispaika - Shogentsukovo õlal, tõus sinna võttis 2h50min.
Hommikul startisime kl 6.15. Alguses tõusime Tju-Tju lääneliustikuni (ca 50 min), seejärel panime alla kassid ning ees seisis Tju-Tju lääneliustiku ületamine (Foto13) ning tõus Tju-Tju harjale, idaõlale (Foto14). Tegemist on pika-pika ning füüsiliselt väsitava tõusuga idaõlale, ajaliselt võttis meil Tju-Tju lääneliustiku ületamine ning marsruudi algusesse jõudmiseks 3...4 tundi. Tõusul taha poole jäänute ootamise harjal tegi nauditavaks päikseline ja vähese tuulega hommik ning avanevad vaated Dzailõkile ning eemal teistest selgelt eristuvatele Bezengi kõrgetele tippudele. Kella 10 paiku alustasime marsruudi põhiosa – kaljudel ronimist Tju-Tju massiivi (Foto15) tippe teine-teise järel ületades. Tegemist on pika marsruudiga, kus tuleb palju tööd teha. Püüdsime maksimaalselt liikuda sama-aegselt, kuid päris paljudel juhtudel tuli kasutada vahelduvjulgestust ning paaril korral sai organiseeritud ka tugiköisi. Marsruudi võtmelõiguks on 7-8 meetrine “stenka” vahetult enne 2. läänetippu. Kusjuures esimene osa sellest seinakesest on negatiivse kaldega ning võimalusi jalga toetada või kätega ennast üles vinnata puuduvad. Selle lõigu läbimiseks tuli mul ronida instruktori õlgadele, nii ulatusin küünitama üle negatiivse seinaosa statsionaarse kaljunaelani, millesse sättisin pika aasa, et organiseerida nii tugipunkti jalale. Teisel katsel see ka õnnestus, vinnasin end negatiivsest seinaosast üle, seejärel tuli veel panna klemmi ning tekitada vahepunkt enne kui raske lõigu ronitud sain ja teistele tugiköie ette valmistasin, mida mööda nad zhumaaritades üles tulid. Füüsiliselt kurnav lõik. Jõudnud hetk hiljem 2. läänetippu (kella 15 paiku), sõime kiirelt tipusöögid ning jätkasime marsruuti. Ees seisis marsruudi kergem osa, algul mööda laia lumeharja 1.läänetipu suunal ning seejärel möödudes zandarmist jõudsime Kullumkoli kurule (3940 m). Edasi laskusime mööda järsku lumenõlva Tju-Tju lääneliustikule ning ületasime selle. Tagasi ööbimispaika jõudsime 17.30, seljataga 11-tunnine “tööpäev”. Instruktori sõnul on Tju-Tju traaversi marsruut piirkonna pikim 3A-marsruut. Jah, Latsga 3A-ga neid kahte ikka võrrelda ei saa. On üllatav, et need kaks marsruuti raskusastmelt samaväärseks peetakse.
16) 4 - kombineeritud marsruut (kalju-lumi-jää), laskumine 2A marsruuti pidi (lumi-jää)