4) 20. juuli 2003

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kaukasus
8) Elbruse Läänetipp
9) Meeri Sassian + Priit Jõers.
M.S.: Läksid koos Prijuti juurest välja Meeri Sassian ja Priit Jõers lääne tippu (jõudsid ka kohale), Arvi Jõers idatipu poole, kuid päästeoperatsioon lõpetas ta tõusu juba sadulal, Andres Hiiemäe keeras tagasi natuke enne sadulat.
10) 2A
11) 5642 m
12) M.S.: Pole nii hullu ilmaga veel Elbrusel käinud, kuid väga kasulik kogemus, seega: selge ilm kuid maru torm, tuul trügis vägisi rajalt maha, pinnatuisus raske vaadata kaugemale kui eeskäija kannad, hirmus külm juba kõva tuule tõttu.
13) M.S.: Algus telkidest Prijutist vasakul kaljudel ~4200 tõus tippu 5642 meetrini vahe ~1442 m.
14) 2A+
15) M.S.: Hommikul asusime kell kaks telkidest teele neljakesi reas, kottpimedas, ees kaugemal eemal nõlval teiste pealampide tuukesed vilkumas - ilus vaade mis seal salata! Kui eelmisel õhtul veel oli kerge kahtlus hinges, kas ikka tuleb ilma, sest oli pilves ning lubatud oli ju kolm päeva tormi, siis kella kaheks öösel olid pilved hajunud, selge tähistaevas kuid torm polnud vaibunud. Mis ikka, eks tuleb proovida. Hirmus külm - sõrmed tõmbasin käpikusse rusikasse ning siis varukasse - need samas superkäpikud, mõnusad soojad ka siis, kui märjad, varvastega kahjuks sama moodi toimida ei saanud aga õnneks väga ei külmetanud kui, siis vasku jala varbad pisut. Näoga olid lood hullemad - ausalt, oleks Pastuhhovidelt tagasi keeranud, lihtsalt ei jaksanud selle külmaga võidelda, motivatsiooni oli ka raske leida oli ju varemalt juba kaks korda sellel mäel käidud, kuid siis sain Andreselt näomaski ning hoopis teine olemine, pisiasi aga aitas kohe kuidagi palju soojem, igatahes edasi minna oli hulga kõbusam. Ja siis muidugi mõtled, et kui juba siin nõrgaks lüüa, siis pole kõrgemale asja ning rühid edasi, peas käiab: ei ole nõrk, ei ole nõrk...! Tihedalt tuli üksteise kannul püsida, sest muidu ei näinud rada. Jäljed tuiskas väga kiiresti kinni pluss veel tuli tuisu tõttu silmi kõvasti kissitada, sestap rada märgistavaid toikaid ei olnud kerge märgata. Sadulale tõusu traaversil jäime Andresega Priidust ja Arvist maha, nemad läksid oma teed. Sealmaal hakkas Andresel kõrgus tunda andma ning kui juba koordinatsioon kaduma tikkus pöörasime tagasi, ega mägi kusagile kao, küll tuleb uus võimalus. Andsin oma käpikud alt tulijaile kasutada - tegime vahetust, tundus, et käpikud on soojemad kui sõrmikud, mis küll kirjade järgi olid justkui asjakohased aga sellise külma ja tuulega nõrgad. Siis ühines meitega veel kaks tütarlast ning Andres küsis, et kui mul jaksu on võiksin ju edasi tippu minna, et nüüd seltskonda allaminekuks on. Nu jah, jaksu oli ja kõrgus ka veel miskit moodi tunda ei andnud, nii jätsin nad kolmekesi alla minema ning hakkasin tagasi tipu poole astuma. Paarikümne meetri pärast juba kergelt kahetsedes, et oli nüüd vaja - häda selles, et kui paigal seisad, siis läheb liikumise rütm käest ära, lihased jahtuvad jällegi maha ja on raske taas liikumist alustada ning nii on ka kerge igasugune tagasipööramise mõte tulema. Aga siis lihtsalt mõtlesin, et kui nüüd Elbrusel ka ära ei käi, on terve hooaja ettevalmistus täitsa totaalselt luhtas - sisuliselt luhtas oli nii kui nii, tehnilistele marsruutidele ei saanud kehva ilma tõttu ning muudel segastel asjaoludel -, et siis saaks vähemalt kõrguse laksu kätte. Niimoodi hinges sorides ning endale motivatsiooni otsides jõudsin sadulale kus vennad Jõersid puhkust tegid ning kui juba hea seltskond on, mis siis viga edasi minna. Sadulal oli soojem, tuul nii ei tormanud. Siis Priiduga pöörasime lääne tipule (olin käinud Prijutist ida tippu ning siis sadulalt mõlemasse kuid Prijutist lääne tippu veel mitte, sestap polnud valikut keeruline teha) ning Arvi ida tippu. Ah saa!!! No nõlval ikka pühkis nii kõvasti, et kui suusa keppi poleks toeks olnud (Priit andis oma ühe kepi mulle kasutada) poleks seal püsti suutnud seista. Mitu korda tuli ikka tuule tõukel paar sammu tagasi astuda - hull võitlemine. Raskeks läks ka see liikumine, midagi füüsiliselt viga ei olnud, pea ei valutanud ega muid kõrguse kõrvalnähtusi, kui kuidagi raske ikkagi. Eelmine kord kui sadulal ööbisime ning sealt tõusime, oli hoopis kergem - nu jah, eks siis oli aklimatt ka parem ning tee lühem. Igatahes kell kaheksa olime tipus, vaatasime siia ja sinna poole ning kähku alla, sest ega seista ei kannatanud. Teel alla enne Pastuhhovi kaljusid märkasime ees klome inimest, kaks talutasid keskmist. Igaks juhuks küsisin vene keeles, et kas abi on vaja - vastati eesti keeles, et saame hakkama. Piinlik küll aga tõesti ei tundnud ära, olime ju Ullutaus kogu aeg ning Elbruse laagri rahvas suht võõras. Igaks juhuks otsustasime, et ei lähe ees alla vaid jääme nendega, mine tea, äkki on vaja. Joogi pakkumine võeti kohe vastu - Priidu pudel läks samas loosi, enda oma pidin põues soojendama, sest see oli lootusetult jääs - aga nii suts haaval sai sealt lõpuks vett kätte. No seda edasist laskumise osa ei hakka kommenteerima, ilmselt on seda küllalt põhjalikult varem tehtud. Igatahes sel päeval me alla veel ei jõudnud, poisid tulid kelgu alla transportimiselt tagasi nibin-nabin enne tõstukite kinnipanekut. Aga oligi toredam.
Eelmisel õhtul, kui kohale jõudsime imestas Jaan torisedes, et no saan aru, et poisid siia tulid aga sina Meeri, mis sa siin teed? Imelik jah, aga vot on mägi kuhu ikka ja jälle tagsi tahan, ei kujuta hästi ette Kaukaasias käimist ilma, et ka Elbrusel ära käiks. Ilmselt on igal ühel üks mägi, kuhu kangesti tagasi tikud. Kui võimalust on, lähen veel.

16) 3 - lumi.