4) 18. juuli 2003
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kaukasuse Peaahelik, Kesk-Kaukasus, Adõrsu org.
8) Kojavgan, harja marsruut idast
9) Urmas Grauen + 5 (Priit Rooden, Priit Simson, Priit Joosu, Hannes
Oja, Meeri Sassian)
10) 3A
11) 3879 m
12) M.S.: Leidsime natuke parema ilma augu väga kehvas
ilmas, sõnaga hommikul kell kolm tähed ning suht selge taevas,
siis poole päeva pealt hakkas pilvi koguma, korra marsruudi peal pani
kirkad ja kepid surisema ning andis surakaid kirkast kintsu, siis tuli
kohati ka natuke lume moodi ollust; muidu nähtavus marsruudi peal
oli hea, laskumisel hakkas vihma sadama ning äike.
13) M.S.: Ullutau alpilaager ~2400 m, tõus tippu 3879
meetrini, vahe 1479 m.
14) 3A
15) M.S.: 3.00 Ullutau laagrist teele, 5.30 marsruudi all -
13.00 tipus ning 17.00-17.30 laagris tagasi.
Ullutau alpilaagrist teele kella kolme paiku öösel koos teise
grupiga kuni marsruudi alla. Ullutau laagri juures sillal vahiposti piirivalvurid
ilmselt tukkusid, sest muidu nii hakkajaid kontrollijaid ei olnud kuskil
märgata. No ega otsima me neid ka ei hakanud ning seadsime sammud
Dzhailõki alpilaagri poole. Sealt keerasime vasakule üles viivale
harjale. All orus tee peal läks kuidagi närviliseks see õhkkond,
auto kihutas edasi tagasi ning mõne aja pärast kostus kaks
lasku. Meie arvamine - piirivalvurid ärkasid. Seisma ei jäänud,
liikusime edasi - no tobe arvata, et piiririkkujad lambid peas rodus nigu
jaaniussike mööda harja avalikult ja aeglaselt üles liiguksid.
Aga ei, mis parata nii tobedalt need vennad arvasid, miks, selgus alles
õhtul. Siis mõne aja pärast oli kuulda kisamist - no
nii kõva kisamist, et isegi me kõrval möllav mägijõeke
seda ei suutnud summutada. Ja natukese aja pärast jõudsid siis
kaks ähkivat ning maruvihast üldse mitte korrektselt vormis -
särgi väel, no püksid olid õiged, kuidagi ”pidused”
nägid välja - meie juurde, kamandasid automaatidega vehkides,
et kustutagu me pealambid ära ning kobigu alla nende juurde. No alla
me ei läinud aga tuled kustutasime ning nad ronisid ise meie juurde.
Ja mis hirmus kisa ja sõim siis lahti läks, umbes, et mis te
oma arust teete ja kuhu lähete, tahame võime teid siinsamas
maha kõmmutada ning oleme kodumaa kangelased jne, sealjuures täiesti
arutult automaadiga vehkides ning ka demosntratiivselt, täpselt meie
kõrval veel ühe käraka kõmmutasid nii, et kõrvad
lukkus. Ja mida sa teed sellises olukorras, kohutavalt abitu tunne ja surmahirm,
varjuda pole kusagile, seisad toru ees ja loodad ehk see sõrm päästikut
enam ei vajuta. Ning kui nad olid end hingetuks röökinud ning
maha rahunenud, siis lasid meid minna, ei mingit dokumentide kontrolli.
Hiljem selgus, et need polnud mitte piirivalvurid, vaid pidused ning narkojoobes
kohalikud sõjaväelased. See episood oli muidugi väga ergutav,
ei mingit und silma tikkumas enam, mõtlemisainet aga tükiks
ajaks. Bivakis läksid me teed teise rühmaga lahku - meie Koivaganile
nemad Viataule. Marsruudi algust, õiget kuluaari, kust tuli üles
tõusma hakata tähistas suur kivi. Ja esimene apsakas - moraal,
ära kunagi kuula/usu vindise inimese juttu kell kaksteist öösel!!!
- olgu ta kui tahes suur autoriteet: päästeülema sõnul,
see lihtne 3A, oh teil ei ole kasse vaja! - nii me kassid maha jätsime
ning nüüd olime tsipa hädas. Nimelt kassidega oleks olnud
väga mõnus krõpa-krõpa mööda lumekuluaari
kõva lund üles minna aga nüüd tuli mööda
hästi lahtiseid, igas suuruses kive ja moreeni üles ronida ning
kui enam ei saanud edasi, siis julgestusega esimese mineja tehtud astmeid
mööda üle lumekeele teisele poole sama ja natuke veel hullemat
(järsem tõus) lahtiste kividega kaetud kaljul ettevaatlikult
kuluaaris üles liikuda. Edasi oli tore ronimine kolmestes köiskondades.
Ronijate järjekord köiskondades ning ka köiskondade järjestus
marsruudil varieerus tublisti, sõltuvalt vajadusest ning osavusest.
Kaardilugeja rollis oli Priit R, assisteerijad kõik kohati - teadagi
igal ühel oma arvamus asjast. Kui Joosu ees ronis, siis valis ikka
sellised põnevamad, mitte just need ilmselged marsruudikirjelduse
järgi sobilikud ning tavaliselt lihtsamad kaljulõigud vaid
ikka natuke toredamad. No ja lühikese - 1 lehekülje pikkuse marsruudikirjelduse
teksti järgi ei osanud kohe mitte nii pikka teekonda ette kujutada.
Ning mis imelik, seda lühikest kirjeldavat teksti andis hea tahtmise
ning kujutlusvõime juures kohandada iga eeltippu vms tipukese enne
päris tippu juurde viiva lõigu peale, seega praktiliselt igasse
eeltippu ronides uskusime kohe-kohe kohale jõudvat. No jah, eks
paar korda petta saanuna suhtusime juba järgmisesse silme ees terendavasse
tipukesse teatava umbusuga ja neid tipukesi oli palju! Rohkem abi oli skeemist.
Kirjelduses ”Sulg” ja ”Saag” olid küll kenasti äratuntavad. Enamuse
marsruudist sai üheaegse liikumisega läbida, kuid päris
palju oli lõike sh ka järsemad lumeharjad (mida ka päästeülema
sõnul polevat - kalju puha), kus tuli vahelduvjulgestust kasutada
- kassid! - no miks küll oli vaja need hommikul kotist välja
koorida! Ja siis järjekordse eeltipukese lumise tõusupeal shumaaritades,
kui sadas kergelt rahe moodi ollust tundsin teravat, nagu nõelaga
torget kintsus. No mis nüüd - ei ole ju kedagi selja taga, ja
siis uuesti ja veel ning veel - ahaa! kirka oli koti küljes, kuid
kohati läks vastu kinstu ja nii surakaid sain: ai-ai-ai kibekiirelt
üles ning kott maha. Kirkat ei julgenud kätte võttagi.
Poistel, kepid koti vahel undasid. Niiske sadav lumi maandas õnneks
aga üsna pea häiriva surina. Edasi veel kerge paremkurviga lumist
harja mööda oma pool kuni tunnike tampimist, ronimist ning siis
kohal. No oli alles pikk tulek! Pole vist väga populaarne marsruut,
jälgi/rada eelkäijatest ei olnud. (Ilmselt oli tegu viletsa ilmaga
sel suvel, sest, raske oli leida paari päeva normaalset ilma, midagi,
mida ma polnud Kaukaasias veel kohanud, varem ikka tavaliselt vähemalt
kolm ilusa ilmaga päeva ja siis üks kaks vihmast ning siis taas
ilus - vat ärahellitatud! No oli ju see teel Latsga 3 B marsruudile
Garvashi kurul päev otsa lootusetut ilma ootamist ning kaardimängu,
samuti närvesööv, kuid samas uus kogemus - igal aastal midagi
uut! ning nii kuulsusetult see üritus lõppeski, järgmisel
päeval kiiruga läheneva äikese eest alla laagrisse).
Tipu-kirja otsimisega oli natuke tegemist, sest oli vähemalt kaks
tipu moodi moodustist ja kumb see õigem, oli raske arvata. Tipukiri
oli eelmisest aastast, sel hooajal polnud seal käidud. Nagu ikka natuke
taskusöögi nosimist - uuh, kõht oli jube tühi! -
ning siis alla. Enne tippu vasakule (kui tipp selja taga) alla oli laskumiseks
jäänud jaam, mida kõlbas kasutada, siis kaks köietäit
laskumist, siis mööda suht järsku lumenõlva ning
edasi lahtist kiviklibu vasakule tagasi harjale ning sealt teisele poole
alla orgu ”suusatades” mööda järsku lumenõlva, kõhe,
pole ma suurem asi suuskaja st suuskadel laskuja. Kahtlane, kuid seda laskumisrada
1B-ks küll ei klassifitseeriks, kas tulime natuke valesti vist. Laskumisel
hakkas vihma sadama, tuli nagu oavarrest, nii, et laagrisse jõudes
oli väga märg olemine. Strateegia - varahommikul laagrist tipp
teha töötas, muud moodi lihtsalt poleks õnnestunud aeg
jooksis aga ilma polnud.
16) 4 - kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää).