4) 29. juuli - 1. august 2002

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Itaalia Alpid / Wallis
8) Monte Cervino (Matterhorni Lääne/Itaalia tipp, 4476.4 m), edela (Lion) harja pidi.
9) Marko Veisson + Vladimir Shor + Meeri Sassian + Priit Rooden + Viktor Palm (+ Tiina Raava - Carreli hütini, 3835 m)
10) 4A/4B
11) 4476.4 m
12) 29. juulil ja 30. juuli hommikul oli suhteliselt ilus ilm (vahelduv pilvisus). Tipupäeva õhtul (laskumise ajal) pilvisus suurenes, hakkas sadama lund; vahelduva sajuga ilm kestis ka järgmistel päevadel, Cervinia poole laskudes sadas madalamal ka vihma.
13) Marsruudi alguspunkti Breuil (Cervinia) kõrguseks on ~2100 m, seega kogu marsruudi kõrgustevahe ~2380 m. Carreli hütt asub 3835 m kõrgusel, sealt on tipuni ~640 m tõusu.
14) 4B. V.P.: Carreli onnist kõrgemal ei kasutanud me via ferratat (tavaline giidide tee), kuid liikusime otse harja pidi, see tegi marsruudi keerulisemaks. Konkreetne läbitud marsruut antud ilmastikutingimuste juures jättis selgelt 4B marsruudi mulje.

15) M.S.: (Väljavõte Meeri päevikust. Matterhorn 29. juuli - 1. august).
    Taustast: on mägesid, mida nähes tead, et vot see on mägi mille tippu tahad minna - Matterhorn oli üks minu ja Eveli unistusi. Kui paar aastat tagasi sai Viljandis Karula veskis Matterhornile mineku idee jutuks võetud, siis Heili arvamus oli ühene - Matterhorn käib Firnikatel üle jõu. Peale eelmise aasta Volnaja Hispanial ja Djantuganil käiku hakkas taaskord Matterhorni idee kummitama ning kui majanduslikel põhjustel Pamiiri minek kõrvale sai jäetud, oli plaan Alpidesse ja Matterhornile minna, küps. Sai kokku pandud grupp Eveli, mina, Volli, Priit, Marko ja Viki. Eveliga läks kurvasti - logistilistel põhjustel tuli tal üle minna jeebi gruppi ning võtta suund Mont Blancile, tema asemel tuli jeebi grupist meie seltskonda Tiina. Ka Mardi grupp tuli meiega Matterhorni alla.
    Kui kohale jõudsime oli mägi pilves, kohati küll pilved hajusid, kuid tervikuna me teda ei näinud. Parkisime bussi ning läksime linna peale giidide kontorit otsima, et ilmaprognoosi võtta. Vastupidiselt minu ette kujutusele jagati kontoris meelsasti infot - käidav olevat Leone ja Hörli rada, võimalikud variandid näidati raamatus ette. Ilmaprognoos lubas kolm päeva ilusat ilma. Hoopis optimistlikumas meeleolus läksime tagasi parklasse kotte pakkima.^vp1
    Hommikul asusime teele Cerviniast - plaan jõuda Carelli hütini 3829 m peal. Tiina otsustas meiega hütini tulla. Algul tõus teed mööda, siis rohunõlval, edasi juba kalju jupike ning moreen. Köide panime end alles Leoni kurule viival traaversil lumenõlval. Kõik läks suhteliselt libedalt - tjahh, libedalt - Viki-Tiina-Marko köiskond tegi pisikese lennu lumenõlval - soe päike oli lume pealelõunaks juba pudedaks muutnud, sestap ka jalg Tiinal ära vajus.^vp2 Meie köiskonnal läks selle lõigu läbimine õnneks ilma närvikõdita. Eespool, pärast Leoni kuru, oli näha järsku seina mööda üles ubivaid inimesi - paistis päris karm lõik olevat, igatahes läks seal neil kole kaua aega. Pärast Leone kuru algas tõus mööda lahtist kivirusu - liikuda tuli ettevaatlikult, et mitte alumistele kivirahet kaela lasta. Võtmelõik oligi see tõus, kus me ennist olime näinud inimesi hirmsasti pingutavat. See oli vertikaalne kalju sisenurk - suhteliselt sile, vaid pikk pragu jooksis alt üles. Sinna olid pandud ka statsionaarsed ketid, nii, et põhimõtteliselt sai kahe enesejulgestusotsaga üles ronida. Kuid me arvasime heaks ka tugiköis alla riputada, et siis kaasa võetud zhumaare kasutada, mis neist ikka niisama kaasa vedada. Viki läks ees üles, pani tugiköie ning siis hakkas Tiina tõusma zhumaariga - sai oma paar meetrit edasi ja siis oli jaks otsas - raske seljakott tegi oma töö. Vapper rüütel Marko läks päästma - sai Tiina juurde ja siis hakkas igasugu veidraid akrobaatilisi trikke ribu-rada-pidi tulema - meie all jaamas saime kõvasti nalja ja hulgim fotovõtteid jäädvustamaks päästeoperatsiooni. Kui oli omajagu suditud ning mitte raasugi kõrgemale või madalamale saadud, märkas Marko, et mida paganat ta sellest seljakotist seljas kaasa taris! Bingo! Saadetigi kotid alla ning juba mitmeteist - paarikümne kilo võrra kergemana, läks tõus hulga lõbusamalt. Siis tõmmati Tiina ja Marko kotid üles ning aeg oli meil oma etteastega hakkama saada - saime ka, ikkagi omajagu kogemust selleks hetkeks seljataga. Edasi läks ronimine juba kompaktsematel kaljublokkidel, ei midagi keerulist. Onni juurde jõudmisest andis märku teatav aisting ninasõõrmetes - ei osanudki kohe seisukohta võtta, kuidas minna nii, et rõdul istuvate ning end päikese käes soojendavate lääne alpinistide ees otse C-sse sattumise pärast  piinlikkusest punastama ning kahvatama ei peaks. Veel viimased vinnamised metallkarkassi vahel, kott siin-seal rihmapidi kinni ja olimegi onnis. Rahvast oli ilmselt selle onni kohta harjumatult vähe. Tegime süüa, panime suurpäevaks asjad valmis. Giidid kamandasid rahva kokku ning lugesid sõnad peale, et nad lähevad välja pool viis ning enne viit nad kedagi seljataga mäel näha ei taha.^pr1 Plaanisime siis kuuest välja minna, mina kui hommikune toimkond läksin magama, teised veel tiksusid eesruumis. Hommikul kuulsin kuidas giidid klientidega köögis kolistasid, siis jäi vaikseks, kuid ega und enam tulnud. Poole viiest tõusin üles ja panin paja tulele. Väljas oli alles kottpime, vaid tähed särasid, ning tuul vilistas - mäe nõlval oli näha üles rühkivaid lambikesi. Söök peaaegu valmis, ajasin ka teised üles. No ja nagu ikka läks kohmitsemise peale kaduma plaanitust veel oma pool tundi, nii et majast saime välja poole seitsmest. Ja siis - ei saa marsruudile! Järjekord - minu jaoks päris uus kogemus. Kohe maja juurest algas rada kettidega ning meie ees oli paras ummik, kuidagi vaevaliselt vediti end sealt kettidest üles. Pidime oma pool tundi passima, enne kui liikuma saime. Siis läks päris kärmeks ronimiseks - ega ei jäänud eesminejate sappa passima, katsusime mööda saada ning siis, vabas vees, oli hoopis lõbusam ronida. Eelmisel õhtul olid giidid soovitanud harja mööda minna, nii tegimegi kuni lõpuks märkasime, et tugiköied jooksevad hoopis alt poolt^pr2, no egas midagi, tuli laskuda, et uuesti rajale jõuda.^vp3 Seal üles tõusma hakkava trossi juures tuli juba üks giid kliendiga meile vastu - kiire käik!^pr3 Edasi enam rajalt ei eksinud, enne Tyndalli, lumeharjal panime kassid alla^pr4 ning nüüd lisandus uus element: kassidega kaljuronimine. Tyndalli tipu paiku hakkas juba varemalt üsna tihedalt tiirutanud pilvedest ka lund sabistama - Šveitsi pool oli ilm selge, Itaalia poolt tõusid lumepilved. Tyndalli tipus otsustasime siiski veel edasi minna, vähemalt seni, kui ilm kannatab. Ronimine iseenesest muutus aina vaheldusrikkamaks, korra tuli igaühel näidata oma hüppestiili - seda üle Tyndalli ja Matterhorni vahelise kaljulõhe.^vp4 Siis pisut üles rebimist mööda võdisevat negatiivse kallakuga nöörredelit ning hakkas lähenema oodatud tipp. Oli tegelikult kaks tippu, kuid kuna aeg hiline ja ilm juba ilmselgelt sant ning mitte midagi head tõotav, ei pidanud ma õigeks ahneks muutuda ning ka selle teise, pisut kõrgema Šveitsi tipu otsa minna.^vp5 Tipus olime kolmveerand neli, tipupildid ning pisut näksimist ning kärmelt alla. Lund sadas nüüd juba korralikult - tagasiteel olid kaljud juba lumega kaetud ning julgestuspunktid lootusetult peidus. Tuli lihtsalt usaldada jalgu kassides ning minna, ega näha polnud midagi, lihtsalt astusin ning otsisin veel pisutki välja paistvaid konkse. Köiskonnad olid nüüd vahetunud mina Volli ja Priit ees, Viki ja Marko taga.^vp6 Ühel hetkel hõigati tagant, et sidet vaja, Viki olevat kukkunud ning kätt veristanud.^pr5 Saatsin sideme ning siis tuli oma pool tundi ootamist - mis seal tegelikult toimus polnud õrna aimugi.^pr6 Viki oskab sellest ise rohkem pajatada.^vp7 Aga vaja oli kärmelt edasi liikuda - peale Tyndalli olid ka jäljed lumes täis sadanud, mingeid konkse seal leida oli täitsa lootusetu, hakkas pimedaks minema, kaugel me onnist olime ei osanud ma hinnata, raja leidmine oli paras leiutamine. Seal kus kalju oli pisut julgestuspunkte lume eest varjanud, võis veel leida värvilisi köiejuppe. Kuna kõik oli jääs, libe, lumine - polnud klemmidega enam miskit teha. Samas see, et kalju oli emamasti lumega kaetud, muutis kuidagi kindlamaks, usaldasin jalgu ja käsi. Läks juba nii pimedaks, et tuli pealamp kasutusele võtta. Tegime väikese pausi ja Priit toimetas pealambi mulle ette.
    See mida ma kõigest hingest tahtsin vältida ning millest pääsemiseks ma kõigest väest pingutasin, et ikka kiiremini alla saada, hakkas aina tõenäolisemaks muutuma - külmööbimine. (Eks tegelikult olin ma selleks juba mõttes valmistunud - sai AMMV viimasel etapil auhinnaks termokile just sel' põhjusel valitud).
    Ja kus sõbrad ees, sinna tuleb juurde, nagu veel vähe jama kaelas - taamal hakkasid välgud sähvima. Pealambi sain pähe ja koti selga, kuid siis pistis kirka koti vahel ähvardavalt urisema - eelmisel aastal Volnajal kui äikese pilve jäime, ütles Viki, et seni kui kirka ei unda on kõik OK veel, nüüd aga undas ja kuidas veel. Samas mürinat ju polnud kosta ning välgud ka alles kahtlaselt kaugel, mis jama see küll oli!? Siis pahvatas - mul ju telefon kotis, vibra alarm peal - see panigi kirka undama. Krabasin koti seljast, kuid külmast kohmetud käed ei saanud telefoni piisavalt kiiresti kätte. Oli vastamata kõne tundmatult numbrilt ja sõnum. Sõnum Valdekult: "Oli Mattvajuhorn teile ka armuline?". Vastasin siis, et alles laskume. Siis Valdek uuris, et mis rada pidi, sai vastatud, et Leoni harja mööda. Panin koti selga ning enne kui liikuma hakkasin helises telefon taas - siis andsin Valdekule aru mis seis on, asukohta täpselt määratleda ei osanud vaid niipalju, et püüame leida esimesi trosse pärast Tyndalli, see mis ta soovitas, juhtnöörid, ega neid suurt rakendada saanud, kuid igatahes oli väga hea teada, et keegi mõtleb meie peale - lihtsalt selline psühholoogiline tugi. Ja muidugi, tema viimane lause, millest osa kõrvust mööda läks kõlas umbes nii, et nad istuvad Alani ja Eveliga ning söövad lihapalle. No mis sa kostad - kõht oli jube tühi, külm, pime, tuuline ning taevas ähvardavalt sähviv ning siis kuuled kuidas teised mõnusasti lihapalle mugistavad. Tol hetkel polnud mul veel mahti selle lause üle pikemalt pead murda, vaja oli kärmelt edasi liikuda.
     Läkski ronimiseks, nüüd juba pealambi valgel lumest konkse otsides, vaja oli püsida harjal, siis oli tõenäosus puusse panna väiksem. Aeg ajalt olid nähtaval suuremad konksud. Laskumine läks järsemaks ja tuli hakata dülferdama. Külmööbimine oli muutunud möödapääsmatuks reaalsuseks.
    Pilved hajusid, lumesadu lakkas ning all oli aeg-ajalt näha tuledesäras linna - inimesed istuvad mõnusalt hotellides, restoranides, baarides soojas, naudivad head seltskonda ning sööki-jooki, meie müttame siin lumistel kaljudel. Sellises seisus hakkavad peas käima igasugu söögiluulud ja muud unistused, mis siis kui ...
    Kui pilved hajusid tuli ka onn nähtavale ning selle rõdul inimesed lampidega. Meid oli nähtud! Mingil hetkel näis (ilmselt siis, kui Tiina meile üles-alla taskulambiga vilgutas), et tuled hakkavad üles poole tulema - kas tõesti tullakse meile vastu!? Pimedas tundus, et onn on päris lähedal - olid ju hommikul giidid seal, mine sa tea, äkki tulevad vastu, nad teavad rada, juhatavad kärmelt alla. Selle mõtte ajel liikusime ikka allapoole, kui vähegi mingit konksu märkasime laskusime selleni - peab alt tulijatele võimalikult palju vastu minema.^vp8 Uurisime Vollilt, Markolt ja Vikilt, et kas nad ka nägid tulesid ülespoole tulemas - aga nemad polnud midagi märganud. Tulid uued pilved peale ning onn kadus silmist. Siis aga enam polnud tulesid näha, vaikselt hääbus ka viimane mõttetu lootus ning taas tuli tulla reaalsusesse - külmööbimine. No kui külmetada, siis võimalikult lühikest aega, oli ju teada et nii kui istuma jääd, tuleb külm kallale - seega liikuda seni kui võimalik. Lõpuks enam lihtsalt ei näinud, edasiminek muutus liiga ohtlikuks ning tuli leida võimalikult mugav variant, et tuul peale ei puhuks ning et oleks ruumi istumiseks. Viki ja Marko laskumist oodates võtsime kobarasse kokku, mina õnneseen keskel, kõige soojema koha peal. Harja varjus paraku niipalju ruumi polnud, et kõik viiekesi ära mahtuda, siis jäimegi köiskondade kaupa laagerdama - Viki ja Marko pisut ülevalpool meie allpool.^pr7vp9
    Kaljudel oli küll lund aga mitte niipalju, et endale mugavat istet saaks teha, saime sellise nibin-nabin paraja istumisaluse, enesejulgestustega jaamas, kotid istumise alla ning tükk aega susserdamist, et mugavalt paika saada. Kell oli pool kolm öösel - valgeni veel omajagu aega. Kunagi Enoki loengus poetatud tarkusetera rakendades, olin kodust veel lisaks termokilele ka suure prügikoti kaasa võtnud, igaks juhuks, äkki läheb vaja - see oli mul kõikidel käikudel kotis kaasas, vot nüüd kuluski marjaks ära, andsin selle Priidule, Vollil oli termokile ja keep, minul ka termokile. Seal end kilesse mässida oli üks paras võimlemine, aste kitsas, kolmekesi kobaras koos ning jaamas ka veel kinni - katsu siis end sisse mässida, tuul lennutab omajagu seda õhkkerget kilet, saad ühe otsa ümber, teine tuleb lahti, saad jalad sisse tuleb keha välja, kuidagi suutsin ta Priidu abiga lõpuks enam-vähem kobedalt ümber panna, kuid siis pudenes kinnas meetri jagu alla poole - järele minna oli liiga vaevarikas, seetõttu loobusin, küll hommikul saan kätte - no jah, paljas käsi tegi murelikuks, aga termokile aitas - käed olid ainsad, mis sel ööl ei külmetanud. Kilega ongi lugu järgmine, et see tuleb võimalikult naha lähedale saada - aga kuidas seda reaalselt toimetada, kui hunnik riideid seljas ning pidamine nõlval nibin-nabin.
Taevas oli selge ning tihedalt tähti täis - vahtisingi siis tähti, ühte nägin kukkumas ka!,  ning kui püüdsin miskit positiivset mõelda, meenus eelmisel aastal viimane öö Kaukaasias Elbruse tõstukijaama juures laagris. Meie telk ei mahtunud platsile enam ära ning kuna öö oli soe ja magamiskott ka, siis saigi tähistaeva all magatud. Tookord ei raatsinudki õieti magama jääda - nii ilus, kirgas oli taevas, mõtlesin vaid, et see hetk võiks kesta kauem - nüüd aga külmast lõdisedes oli olemine hoopis kurvem.^pr8
    Magama ei julgenud jääda, vaja varbaid aeg-ajalt liigutada, et ikka kindel olla, et need on alles - ja õigupoolest, kui ka üritasin, ei tahtnud see mitte õnnestuda, vappekülmavärinad raputasid pidevalt. Ega poistelgi oli mugava asendi leidmisega tükk tegemist - Volli vajus kogu aeg alla, libe, lõpuks leidis stabiilsema asendi kummargil ettepoole pea põlvedele toetumas, Priit teisel pool samuti libises, temal oli aste istumise all kõige kitsam. Mingil hetkel nad vist ikka uinusid, sest kuulda oli ühtlast norskamist. Istusin ja unistasin, mida kõike teen, kui alla saan, peamiselt toidust sest kõht korises ikka hullu moodi, taskusöök oli otsas, ainus lootus süüa saada oli siis, kui onni jõuame.^pr9
    Veel sai pead murda probleemi üle - kuidas ikka sai Valdek Alani ja Eveliga koos lihapalle süüa. Lahendus, mis pähe tuli oli, et küllap Alan ikkagi otsustas mäkke tulla ja liitus Valdeku pundiga ning kuna Valdekul oli plaan Alpidesse tulla Prantsusmaa kaudu, ju nad siis seal kuidagi Eveliga kokku said - pisut kahtlane variant, aga tol hetkel pähetulnuist reaalseim.
    Taevas hakkas vaikselt heledaks muutuma aga maapinnal oli veel liiga pime - vaja oodata. Kuskil kella poole viie-viie paiku hakkas juba enam-vähem piisavalt rada nägema, poisid ärkasid üles - ootasime, mil ülalkorruse rahvas ka ärkab. Siis see tuli, Marko: ai, ai, ai, ai, ai, ai Puerto Rico - nuuu jah, väga kohane viisijupp!!! Kangutasime oma kangestunud kehad maast lahti, hüppasime ja patsutasime, et sooja sisse saada, korjasin jäätunud kange köie ühte punti kokku, vaja ju laskuma taas hakata, kotid, asjad samuti kokku ning tegime luuret, kus paistab järgmine konks. Konks oli üsna lähedal, sellise lamedama väikese platsikese peal. Otsustasime need paar meetrit veel alla laskuda, et seal Markot ja Vikit oodata. Ja nii läks edasi ikka konksust konksu või kuskil kalju küljes oleva šlämburini. Kuna suusakindad olid lootusetult märjad ja külmunud, panin kätte oma super käpikud - need olid ka märjad, kuid vähemalt soojad - nii läkski käpikute ja kassidega kaljuronimiseks. Tükk tegemist oli õige raja leidmisega, ei mäletanud ka enam, kust täpselt tuldud sai, nii tuli mõnigi kord kiigata siia sinna, kuid kuna saba liikus aeglasemalt, siis ei andnud selline sähvimine üldises liikumise kiiruses kuidagi tunda.
    Telefoni olin ööseks välja lülitanud, sest aku hakkas tühjaks saama - hommikul lülitasin sisse. Mingil ajal helises see, kuid ma ei saanud piisavalt kiiresti kätte - kõne oli tulnud Mardilt. Seepeale saatis ta sõnumi: kas oleme elus ja terved ning kas saame ise alla, vastasin, et kõik OK, ja tuleme ise. Siis sai aku tühjaks. Teist sõnumit ma enam ei saanud kätte - ta oli saatnud küsimuse, kas on vaja päästjaid. Kui minult enam vastust ei tulnud hakkasid nad meile päästeteami kutsuma. Kuid õnneks poolakad, kes hommikul alla hakkasid minema, kuulsid lärmi mäel ning ütlesid neile, et me tuleme alla - meite rahakottide õnneks päästeoperatsioon ei käivitunud.
Nüüd liikusime ühendatult, Marko võttis end Priidule sappa.^pr10 Mina ees kärsitu ikka tirisin muudkui, Volli püha viha täis torises, et mida ma sakutan - ega ma aru saanud oli köis kuskile nuki taha kinni jäänud, või seisis Volli paigal - eks see kamandamine hõikumine siis alla kostuski. Tund paar hoidis selget ilma, siis läks taas pilve ning hakkas lund sadama.
Kuskil poole kahe paiku^pr11 jõudsime oma kolmese köiskonnaga onni juurde - Tiina ootas meid all maja juures ning oli jube õnnelik meid nähes, Mart ka niipea, kui ninad sandarmi tagant välja pistsime, uuris, et kas kõik ikka elus ja terved. Tiina oli hulgim sooja teed meile vaaritanud. No küll oli mõnus - soe tee lahke pererahvas, aidati kõik külmunud riided maha, mässiti tekkidesse, sai lõpuks ometi süüa: sooja kartuliputru. Muljetamised jms, mis antud olukorrale kohane. No sai ka sõditud omajagu - kas süüa kohe õhtul makaronid juustuga ära ja jätta hommikuks mustikakissell saiakuivikutega või vastupidi - söögiga oli kitsas, esimest korda kogu mäeskäigu praktika jooksul juhtus selline apsakas, et varupäeva toitu polnud kaasas - ilmajaam lubas kolme päeva, nii ka sai kolm päeva kaasa. Oi ma vaidlesin - ikka makaronid hommikul, kuidas sa lähed alla kõht seljaküljes kinni, hommikul ikka vaja korralikult süüa. Minu arust oli see õige variant, nii ka tehti. Läksin magama - kuhjasin endale neli tekki peale ja püüdsin sooja sisse saada. Teised jäid istuma ja jutustama. Igatahes mustikakisselli ma magasin maha, uni oli liiga magus.
    Hommikul äratas Priit meid seitsme paiku üles, ilm oli selge. Pakkisime asjad, kirjutasime mõned read hütis olevasse raamatusse, sõime kõhud täis ja hakkasime alla minema. Selle ajaga aga oli taas pilvesse keeranud. Aga mis ikka, süüa pole, vaja alla minna ja eks seda pilves kondamist oli omajagu harjutatud ka. Nii me läksime, Mart jäi veel üles ootama, et ehk läheb selgemaks. Allaminek läks ilma eriliste sehkendusteta Priit ees Volli ja mina sabas, siis Viki, Tiina ja Marko. Kui juba jõudsime rohunõlvale hakkas ka jaks otsa saama - pinge langus, elusalt all ja enam pole kiiret. Mõtlesin, et hea, et sai suve algul 36-tunnisel matkavõistlus läbitud, oli igati abiks, vähemalt pidas kontsentratsioonivõime ja jaks lõpuni vastu. Üleval olnud lumesadu asendus esmalt lörtsiga siis vihmaga. Rajad olid porised ja libedad - Tiina sai käe maha, selja mõnusalt poriseks. Aga see ei seganud mitte üks raas, nüüd ei seganud miski enam, igasugu mõttetud pisiasjad ei läinud enam korda - olime elus ja terved. Bussi juures otsisin kärmelt välja oma punase A Le Cok'i, juurde näksisin tooreid kiirmakarone - nagu kartulikrõpsud, Marko otsis veinipudeli välja - kõik hea ja parem sai toidukastidest välja kougitud - elu oli ilus. Siis läks üleüldiseks pildistamiseks ja SMS-itamiseks, nüüd võis kindlalt kirjutada, et käisime ära ja tuleme koju. Selleks ajaks lakkas ka vihmasadu ning pilved hakkasid hajuma. Aeg ajalt ilmutas Matterhorn end pilvede vahelt. Tiinaga käisime veel mägijões pesemas - külm vesi aga mis siis. Õhtul käisime pizza baaris, peab ikka Itaalias olles ka kohaliku pizza ära proovima, jõime veel veini ning niisama nautisime sooja hubast ruumi. Öö veetsime taas tõstukijaamas - selline plekist katusealune. Järgmisel päeval sattusime linnas mingile turismi-spordi messile - seal jagati lahkesti igasugu kaarte mägede kohta, saime kaasa ka edeva Matterhorni pildiga paberkoti.^vp10 Siis leidsime imeilusa türkiissinise järve Lago di Blue, millel pinnalt peegeldus Matterhorn, tegime pilte ja nautisime niisama olemist. See oli viimane päev Cervinias, järgmisel päeval hakkasime kodu poole sõitma - paar päeva plaanitust varem, õigemini Valdo koostatud plaanist varem, aga meie plaani kohaselt. Nimelt olin ma pisut valesti aru saanud ning meie reisiplaan oli paar päeva lühem. Koduigatsus oli suur!!! Nüüd kõlas isegi Anne Veski kassett armsalt - nii mõnelgi meist kummitas mäel olles mõni ära leierdatud Veski lugu peas. Nimelt piinas Mart meid Anne Veskiga pea terve tee Eestist Itaaliasse, tagasiteel suutsime kuni Poolani sellest hoiduda, kuid kui Priit oma hääletamisseikluse lõpuks meite bussi hääletas ning me loomulikult ta peale võtsime, läks Anne Veski taas loosi.
 

Kommentaarid

P.R.:
1. Mina mäletan, et Giidid läksid välja kell 4  ja 4:29 ei tohtinud keegi hütist välja tulla. Siis lubati järgi kasvõi joosta. Meie saime valmis 5:30 ja ootasime pool tundi seni kuni sai mööda kettidel kõlkuvatest italjaanodest.
2. Tugiköit oli paraku väga raske märgata ja pole ime, et kaljuseinal ja nõlval jääb see märkamata.
3. Marsruudi kirjelduste juures olev info ütleb, et tippu jõuab 5 tunniga.
4. Kassid panime alla enne lumeharja, mina pidin viimase mehena need alla panema kaljusel nõlval, kuna üles lumele ei mahtunud kõik ära ja sinna poleks mind vastu võetud.
5. Selle momendi nägin mina ära kuidas Marko pidi Viki hõike peale köit hoidma , “õnneks” oli see tal kivi taga ja pidama saamisega polnud probleeme, aga lahti kukkumist saatis Viki hüüded. Mida julgestaja tähelepanu võitmiseks, külmas ja tuulises ilmas kindlasti tuleb teha.
6. Aimu oli aga ei olnud selgust, millised on Viki vigastused – kas marrastused või midagi tõsisemat, aga sidet oli kohe vaja. Tagantjärele tark olles võib öelda, et vigastatud liige tuleb saata ette ronima hoolimata sellest, et ta seda ise valjuhäälselt ei palu.
7. Aga see oli nii, et Viki ja Marko tulid ka alla ja siis läksid üles tagasi NARI kõrgematele korrustele.
8. Pidin olema ühe sooja-paksu kindaga, kuna kaotasin teise Dufouril ära – Meeri veel nägi kuidas see Uugametsa kukkus. Käisin siis imelikult üks käsi soojas teine külmas – Soojaveekraan ja külmaveekraan :-)  Käe millel polnud sooja kinnast pistsin põue sooja. Magamine oli väga katkendlik. Mingil hetkel sai väsimus võitu ja sai undki lastud. Kõige hullem oli see, et jalad külmusid ära  -liigutasin neid küül aktiivselt aga uinudes enam ei suutnud liigutada ja hommikuks olid varbad kanged. Meenub eelmise aasta M-Blanc, kui sai kassidel rihmad kõvasti kinni  tõmmatud ja need läbi pehmete saabaste jala veresooned kinni tõmbasid ja jalad ära külmusid. Sellel aastal paranesid suured varbad – varvaste tundlikus ära Septembri kuus.
9. Minul oli taskusöök juba poolel teel tippu otsas ja eks oma külm särk on ihule ikka ligem ja toitu juurde saada ei olnud kerge! Seda pärast all näljaCarreli hütis.
10. See toimus minu algatusel ja siis kui ma enam ei julgenud ilma ülevalt julgestuseta ronida, nälg oli suur ja nõrkus oli peale tulemas, süüa polnud ammu saanud. Õnneks pakkus Marko mulle rosinaid ja mingi aja pärast taastusid energiavarud ja võis jälle ronida kahes erinevas seongus.
11. Kas ei olnud see mitte kella 11-12 paiku, seda peaks Tiinalt küsima, see ehk tal meeles.

V.P.:
1. Cerviniasse saabusime 28. juulil. Giidide kontorist saadud ilmaprognoos lubas meile siiski vaid kaks päeva ilusat ilma, 29. ja 30. juuli. See pani meid sundseisu: kui tahtsime tipputõusu üritada, pidime juba järgmisel hommikul marsruudile väljuma, Cervinias enam ühtegi päeva passida ei saanud. Olles Itaalias, valisime siinset “standardmarsruuti” Lione harja pidi, seega pidime samal õhtul asjad valmis pakkima, järgmisel päeval Carreli onnini minema, ja 30. juulil tippu ronima. Edasine tuli jätta jumalate hooleks, sest oli selge, et tagasi Cerviniasse me ilusa ilmaga kuidagi ei jõua. Aga nende lihtsamalt ronitavate Matterhorni harjade nimed on tegelikult Lion(grat) ja Hörnli(grat).
2. Lumekuluaar iseenesest oli küll järsk ja ohtlik, kuid mõlemal pool kuluaari olid kaljuseinas statsionaarsed konksud, mida kasutasime julgestuseks. Seega ei olnud Tiina kinnipidamine keeruline ja ohtlikku olukorda ei tekkinud. Küll aga võis see Tiinale teatud närvikõdi pakkuda.
3. Eesronijana pean tunnistama, et marsruudi kõige huvitavam ronimine oligi sellel harjal ja sandarmitel, ilmselt selle pärast, et seal puudusid statsionaarsed julgestuselemendid – naelad ja köied/trossid – ja kogu julgestust tuli ise organiseerida. Eriti jäi meelde üks kitsas vertikaalne (kui mitte negatiivse kallakuga) kamin, kus seljakott kipus kinni kiiluma ja tuli kõvasti punnitada. Ka tiputornil olid pikad ja vinged seinalõigud, kuid nendel olid reeglina paigutatud kas paksud köied või isegi redelid. Kui me harjal ronides panime tähele harjalt paremale paiknevaid tugiköisi, ei olnud meil kohe võimalust sinna laskuda, kuid lõpuks jõudsime harjanõlva traverseerides kohta, kust pika ketiga varustatud vertikaalne sisenurk viis uuesti harjale; sealt parasjagu alla tulnud giid kliendiga olid ühtlasi viimased inimesed, keda oleme marsruudil (ülevalpool Carreli onni) kohanud. Laskumisel aga avastasime, et sellest kohast alla hüti poole on rajatud tõeline raudtrossidega via ferrata (vt. skeemi).
4. Tegelikult ühest hüppest isegi ei piisanud, sest selle sügava kaljulõhe (sisuliselt kuru) keskel seisis püsti üks kitsas sammas - esimene hüpe tuli teha selle samba otsa.
5. Idatipp on 1.2 m Läänetipust kõrgem, ja neid ühendab 80 m pikk väikese lohuga harjajupp. Soov ka Idatipus ära käia oli muidugi suur, kuid, arvestades Meeri jäika seisukohta, ei tahtnud grupis konfliktsituatsiooni tekitada, ja teisest tipust tuli loobuda. Aga nüüd on vähemalt põhjust kunagi veel sinna ronida :)
6. Laskumisel tundsin ma väga selgelt, et grupi ohutuse seisukohalt pean ma laskuma viimasena. Meeri pakkus mulle laskuda ees, kuid minu küsimuse peale, et kes siis viimasena laskub, ühtegi ettepanekut ei järgnenud. Eks see küsimus rohkem retooriline oligi. Selles et Meeri saab õige laskumistee otsimisega hakkama, ei olnud mul erilist kahtlust - keegi pidi ka selle töö ära tegema. Samas oli ka Priit pikka aega oma seongu viimase laskujana ülemisest julgestusest ilma, ja tema jaoks oli vahe vaid puht psühholoogiline.
7. Veidi tipust allapoole oli koht, kus selleks et traverseerida vasakule, tuli enne teha kerge traavers paremale, kus sai hõlpsamini paar meetrit alla poole minna. Marko traverseeris juba all vasakule ja köis kipus pingule minema, samas kui ma pidin veel paremale liikuma. Jõudes laskumise kohani, astusin ma veidi kiirustades järsule nõlvale, mis tundus kaetud jääkoorikuga, liiga julgelt. Tegelikult oli see õhukese lumekihiga kaetud sile kiviplaat, mille peal hakkas kass alla libisema. Kaotasin tasakaalu, jõudsin veel hõigata Markole “hoia!”, ja hakkasin alla veerema. Sõitsin oma kümmekond meetrit kuni umbes poolemeetriste kivimürakate reani, mille taga oli kuristik. Just seal Marko mind köiega kinni pidaski – väga õiges kohas! Asja lihtsustas see, et ta ei julgestanud mitte altpoolt, vaid kõrvalt, lendasin sisuliselt pendlisse. See asjaolu mind ilmselt nii julgeks tegigi. Hõlbustas julgestamist ka see, et Marko kõrval olid suured kivid. Siiski ma sõitsin kividesse veel paraja kiirusega. Ilmselt võttis kiiver suure osa löögist enda peale, kõige tuntavam oli algul löök, mida sain kiviga näkku. Tunne oli selline, et kohe hakkan suust hambaid välja sülitama. Hambad jäid siiski paika, järgmisena tundsin et parem käsi on valus, pöidlast tuli palju verd ja selle küüs oli pooleks murdunud. Marko nägi seda ja kisas kaugemal all olevale esimesele seongule, et jäägu seisma, ja et läheb sidet vaja. Istusin kivi peale ja hakkasin vaikselt löögist toibuma. Püüdsin aru saada, mis vigastused võivad mul veel olla. Kuid tundus et kõik liigesed liiguvad ilma eriliste probleemideta, vaid parem pöial oli kahtlane. Kirkat sain ma siiski parema käega kuidagi hoida, vaid pöial ei tahtnud liikuda ja seda teatud suunas koormates oli väga valus. Jalutasime sadakond meetrit allapoole Priiduni, kes pakkus enne küsitud sidet. Kuid tundus, et verejooks jäi väiksemaks ja siduda pole vaja. Niisiis laskusime edasi. Tiputorni seintest, kus on kinnitatud statsionaarsed paksud köied ja redelid, sõitsime alla dülfriga. Alustasin parasjagu dülfriga laskumist, kui nägin järsku kuidas must mööda lendab mingi minu käekellaga kahtlaselt sarnane ese. Vaatasin käe peale - kella pole! Ilmselt vigastasin ma kukkudes kellarihma, ja kell pääses nüüd lahti. Sellest ajast peale oli minu ettekujutus kellaajast väga umbkaudne, põhinedes vaid bioloogilise kella näidul ja kaaslaste ütlustel. Mõnikümmend meetrit allpool leidsin ühel riiulil oma kella tagakaane, ja veel palju madalamal, seal kus dülferdamise seinad lõppesid, leidsin juhuslikult keset moreeni ka ülejäänud kella, mis imekombel püsis ühes tükis. Kõige hämmastavam on selles loos see, et kui ma koju jõudes panin kella juppidest kokku, hakkas ta uuesti tööle (kuigi mehhaaniline osa ei käinud enam eriti täpselt)!
8. See liikumine oli siiski väga vaevaline. Tagumistele oli see pigem lõpmatu passimine täiesti pimedas nõlva/harja peal ilma et oleks mingi arusaamine, mis seal ees tegelikult toimub. Sooja selline liikumine küll ei andnud. Juba enne sõitsime paar dülfrit alla, mis pidid viima mingile tuulest kaitstud riiulile, kuhu pidime ööseks jääma. Ja siis tahtis Meeri jälle järjest allapoole, “päästjatele” vastu liikuda. Läks vist kõigi meeste veenmisjõudu vaja, et ta nõustuks lõpuks paika jääma.
9. Sõites allapoole piki harja 20 m dülfrit alustas esimene side seal ööbimiseks platsi ette valmistama. Meile Markoga kästi esialgu üleval passida. All toimus mingi tegevus, kuigi ei saanud aru mis täpselt. Küsisin iga veerandtunni tagant, kas nüüd võib juba alla tulla. Vastati ikka et oodake veel, siin pole ruumi. Lõpuks teatati, et see koht ööbimiseks siiski ei sobi - liiga tuuline, ja et nad laskuvad veel kümmekond meetrit allapoole. Siis võisime ka alla sõita, sest koht sai vabaks. Kui sõitsime dülfriga alla, öeldi alt et ärge dülfrinööri veel välja tõmmake, istuge hoopis selle otsas, nii kaua kui all plats valmis tehakse - pidi tuulevarjulisem koht olema. Veel tunnike passimist, ja siis tundus et all on tegevus vaibunud, mingit erilist liikumist seal enam ei toimunud. Küsimusele, kas nüüd võib alla tulla, esialgu mingit mõistlikku vastust ei tulnud, öeldi et ärge veel kiirustage. Lõpuks teatas Priidu hääl, et ärge siia siiski tulge, siin pole ruumi, jääge hoopis ülespoole. Üleval oli tehtud kaks paarikümnesentimeetrise laiusega horisontaalset lumeriiulit, teineteisest umbes 2m kaugusel. Saime Markoga nendel riiulitel istuda, julgestuses ülevalt rippuva dülfriköie küljes, kus rippusid ka meie kotid (kaljunukk, mille ümber oli visatud aas, eriti kindla muljet ei jätnud). Harjal oli kasside jaoks piisavalt tihedat lund, selle pärast ei tekkinud mul vähimatki tahtmist kassid ööseks maha võtta, saabastest rääkimata. Kassides sai riiulil istudes jalgadega riiulialust nõlva toetada, ilma et jalad libisema hakkaks. Paksudes vene vibramites ei hakanud mu jalad öösel üldse külmetama, nagu ka sulgjopega kaitstud ülakeha. Andis tunda vaid soojade pükste puudumine – kilepüksid ei lasknud küll tuult läbi, kuid sääred ja reied külmetasid ikkagi. Ka meil Markoga olid termokiled kaasas, ja mina püüdsin enda oma endale jalgade ümber mässida. Seda tuli kogu aeg kätega kinni hoida, et tuul ta ära ei viiks, nii et magamisest eriti juttu ei olnud. Ei saa siiski öelda, et oleksin kilest mingit eriti suurt soojendavat efekti tähele pannud – ilmselt oli ta kehast liiga kaugel ja pidevalt loperdas tuule käes. Hommikul avastasin, et kilest on vaid räbalad järel – peale tuult mängisid selles ilmselt olulist rolli ka minu kassid. Õnneks ei olnud tuul siiski ka harjal eriti tugev, võib öelda et öö möödus suhteliselt normaalselt, kuigi mitte väga komfortselt ;) Minu jaoks oli see vist kolmas selline ilma telgita külmööbimine (huvitav, et kõrgus oli kõigil kolmel korral ligi 4000 m). Ja nagu ikka, esimese hommikuvalgusega tekkis soov võimalikult kiiresti alla astuma hakata, et sooja saada. Enne pidime siiski dülfriköie alla tõmbama ja siis teiste juurde laskuma.
10. See mess toimus siiski teisel ajal – esimesel meie Cervinias viibimise päeval, 28. juulil. Aga viimasel seal viibimise päeval, 2. augustil, käisin ma kohaliku arsti juures ja sain paremale käele kolmeks nädalaks kipsi. Juba peale Carreli onni laskumist avastasin, et käsi on kõvasti paistes (mõistagi mitte ronimisest, vaid lendamisest). Hakkasin isegi luumurdu kahtlustama. Peale röntgenpildi tegemist pani arst mulle diagnoosiks siiski pöidla liigese sidemete venitust, mille raviks ta mu käsi kipsi panigi. Mis puudutab varustusse, siis siin olid minu kaod sellised: 1 karabiin, 2 klemmi, 2 pikendusaasa, ja termokile. Sellise marsruudi kohta täiesti aktsepteeritav hind minuarust :)

      Volli ja Meeri[42-51] pildid.

 

---------	giidide tõusutee ja meie laskumistee
---------	meie tõusutee
---------	via ferrata
- - - - - -	pikemad vertikaalsed ketid

 

* See marsruut on esitatud ilma grupijuhita ekstra Firni konkursi jaoks, et konkursi komisjonil ei saaks tekkida ekslik arvamus, et kellegi panus marsruudi läbimisse oli teistest suurem. Koik grupiliikmed on andnud oma parima.