4) 25. juuli 2002
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Itaalia Alpid, Monte Rosa mäemassiiv
8) Zumstein (4561 m) - Dufourspitze (4634 m) - Zumstein - Balmenhorn
9) Viktor Palm + 3 (Priit Rooden + Meeri Sassian + Marko Veisson)
10) ?
11) 4561 m, 4634 m (Alpide kõrguselt teine tipp)
12) Hommikul pilves kuid vaikne ilm. Laskumisel tugev külm tuul,
tuisk, nähtavus puudub (udu/pilv).
13) Balmenhorni ja Dufourspitze kõrgustevahe on 467 m.
14) 3B
15) V.P.: Väljusime Balmenhorni
hütist (4167 m) kusagil kella 7 ja 8 vahel. Priit ja Meeri hakkasid
varem astuma ja liikusid tunduvalt kiiremini, vöösüsteeme
panid nad peale alles Zumsteini all, ronisid siis iseseisvalt Zumsteini
otsa ja ootasid meid Markoga tipus, kust paistis juba ilusti ka Dufouri
marsruut. Jõudsime Markoga Zumsteinile kl. 9 paiku, vähene
aklimatt andis tunda - liduda eriti ei tahtnud. Lähtudes sellest tegin
ekstreemmatkajatest Meerile ja Priidule ettepaneku valida kahest variandist:
1 - teeme marsruudi kahe iseseisva kahese grupina, ja sel juhul on neil
võimalus valida endale meelepärane liikumiskiirus; 2 - olen
valmis juhtima neljast grupi, kuid sel juhul peavad nad arvestama grupi
liikumiskiirusega. Nemad valisid variandi 2, sellega oli asi paika pandud.
Marsruut oli väga emotsionaalne, 'väga kombineeritud' ja
mitmekesine, ronisime kogu aeg kassidega, kuigi oli ka palju kaljuronimist.
Põhiliselt liikusime kahe sidemega üheaegselt - mina panin
julgestuspunkte ja tagumised saatsid aeg-ajalt vabanenud varustus ettepoole
(põhiliselt klemmid, karabiinid ja aasad); klemmidest, nagu ikka
sellistel kaljudel, läksid hästi lisaks stopperitele ka suured
ekstsentrikud. Vaid mõnes üksikus kohas kinnitasime tugiköit. Enne
Dufouri harjale välja ronimist tuli meile vastu tipust laskuv prantslaste
grupp - lasime neid mööda, kuna muidu ei saaks me edasi liikuda;
meist möödudes kasutasid nad meie köit ja julgestuspunkte,
kuid mingit erilist "intsidenti" meie vahel küll ei olnud. Tipus olime
vist kella kahe paiku. Kui viibisime juba mõnda aega tipus, tuli
sinna üks prantslasest sooloronija, köierõngad kaelas;
tema tegi meist minu kaameraga tipupildi
Firni lipuga. Prantslane lahkus tipust enne meid, nii et marsruudil
me temaga kokku ei puutunud.
Meeri pakkus mõne järsu lumekuluaari mööda laskumist
kusagile Shveitsi liustikule, kuid see variant ei leidnud poolehoidu. Läksime
tagasi tuldud teed pidi.pr2 Kuna suur osa
tagasiteed kulges mööda horisontaalset harja, ja ka harjalt laskumist
ma väga keeruliseks ei hinnanud, ei pidanud ma oluliseks jääda
laskumisel viimaseks laskujaks, mida tavaliselt keerulisematel lõikudel
praktiseerin, seega läksin ees. Priit ja Meeri said viimase laskuja
rolliga väga hästi hakkama, välja arvatud üks episood,
kus nad otsustasid dülferdada ja ei saanud köit välja tõmmata.msMeie
Markoga laskusime mööda lund kiviplaadini ja avastasime, et Priit
ja Meeri on pikemaks ajaks nurga taga jäänud. Marko arvas, et
nad ehk teevad seal dülfrit, selle pärast nii kaua lähebki.
Me täpselt ei teadnud mis neil seal toimub, kuid poole tunniga ei
ole jõudnud tõsisemalt muretsema hakata, siis aga ilmusid
nad välja.
Kui jõudsime sadulale Dufouri ja Zumsteini vahel, toimus järsk
ilmamuutus. Zumsteinile ronides puhus juba nii kõva tuul, et vahest
tekkis harjal püsimisega probleeme. Zumsteinilt laskudes olime juba
tiheda lumepilve sees ja orientiiriks olid vaid vanad jäljed. Kuid
tuisk tegi oma töö, ja jäljed muutusid järjest raskemini
nähtavaks. Keerasime paremale, rajale, mis pidi viima Margherita onni
juurest (tegelikult on see kolmekorruseline hotell-restoran, mis paikneb
Punta Gnifetti tipus (4554 m), seega kõige kõrgemal paiknev
hotell Euroopas) alla Balmenhorni suunas. Tükk aega mööda
seda rada astutud, jõudsime kohani, kus rada läks kolmeks.
Udus läks meil igasugune ruumitaju nii segi, et me ei suutnud kuidagi
mõista, mis koht see nüüd on. Oma tarkusest oleksin läinud
mööda keskmist rada, kuid kõlasid ka argumendid vasakpoolse
raja kasuks - et see on igaljuhul kindlam, kuna põhiline oht on
meil liiga paremale (Shveitsi) kalduda, ja vasakule jäävad vaid
mäed, kuhu me niikuinii ronima ei hakka; need argumendid tundusid
mulle loogilisena. Ohtu, et me sattume Parroti ja Signalkuppe vahelisse
tasku, ei osanud ma ette näha, kuna tundus et see koht peaks meil
ammu möödas olema. Ja kui me sinna sattusime, ei suutnud ma ta
kuidagi ära tunda, sest eelmine kord (3 aastat tagasi), kui ma selles
kohas viibisin, oli seal automaat-meteojaam, nüüd aga lihtsalt
mingi metallpost. Seega ainuke asi, milles ma võisin oma arust kindel
olla, ole see, et me ei asu Parroti ja Signalkuppe vahelises
taskus. See mõjus nii desorienteeruvalt, et välistas ka korraks
pilvede vahel paistnud kaljude äratundmist. Sellist metallposti olin
ma aga varem näinud vaid Balmenhorni ja Lyskammi vahele jäävas
taskus, ja see desorienteerus veelgi rohkem. Kui hakati mõtetult
edasi-tagasi, nõlvast üles-alla käima ja minu arusaamise
järgi puudus igasugune idee meie asukoha määramiseks, pakkusin
(arvestades lumetormi, nähtavuse puudumist ja lähenevat õhtuhämarust)
hakata hoopis lumekoobast kaevama. Kuid loomulikult, iga reaalset shanssi
õige tee leidmiseks pidi ära kasutama. Seega, kui Marko tutvustas
mulle versiooni, et me võisime sattuda vasakpoolse rajaga Parroti
tipu alla, ja seega peab pöörduma tagasi ja võtma keskmine
tee, olin ma igati selle variandi poolt, sest see teooria seletas niimõndagi!
Ja kõige olulisem oli see, et see teooria ka töötas! :-)
M.S.: (Väljavõte
Meeri päevikust. 25 juuli, neljapäev)
Hommikul olin toimkonnas - ei tea, kuidas ma
ikka tipupäevadel toimkonda satun? - veed keema ning siis läksin
välja vaatama, mis ilm ka on. Oli enam vähem selge, pisut siin-seal
pilveviirusid, all küla tuled särasid orust vastu, ilus vaatepilt!
Tuul oli kõva ja väga külm - vot jah, mida selga panna?
Paned palju, ei jõua palavaga liikuda, jalad lähevad tuimaks,
paned vähe, on oodates külm - võta sa kinni kumb see parem
variant on. Evelil olid teised plaanid, ta sai kokku jeebigrupiga ning
käis siis nendega, Vollil käis lavatsilt alla ronides õlg
välja ning seetõttu otsustas mitte tulla Dufourile. Seega jäi
meid neli.
Pärast tükimat aega väljas ootamist
(Viki ja Marko tegelesid ilmselt enda varustamisega), saime lõpuks
ometi liikuma. Jõudsime Priiduga Zumstainile ning jäime Vikit
ja Markot ootama. Tegime tipupilte ja püüdsime kuidagi sooja
sees hoida, tuul oli lõikavalt külm ja tipus polnud kuskile
varjuda. Otsisime tippuderägastikust Matterhorni, vist isegi leidsime. Tulek
ise oli pikk vantsimine lumeväljal, siis harjamööda tõus
tipu alla ning viimased meetrid kaljut lumega vaheldumisi. Köide panimegi
alles harjal.pr1
Edasi saime liikuma 9.05. Tõus Dufourile
oli vägev - vaheldusrikas, järsud teravad lume ja kaljuharjad
väga palju kassidega kaljuronimist. Vahepeal tuli end suisa kaksiraksi
kaljurahnu peal edasi libistada. Väike intsident
grupi prantslastega, kes tagasiteel tipust ei tahtnud meid kuidagi mõistlikult
mööda lasta ning paraja ummiku tekitasid, mis seal toimus oskab
vast Viki kommenteeridavp, olin ise kuuldekaugusest
väljas. Edasi läks tõus rahulikult, enamus käijaid
olid juba tagasi keeranud - õigel ajal teel ja varakult ka koju.
Tippu jõudsime ühest, samal ajal meiega jõudis ka üks
prantslasest soolojalutaja. Tema tegi meist grupipildi. Tagasitee sama
rada pidi,pr2 läks kuidagi kobedamalt
- tea, kas Viki innustununa selle uljaspea liikumisest sai endal ka kiirema
käigu sisse. Jäine tuul hoidis lume suhteliselt tahkena, päris
ära ei vajunud, karniisid pidasid. Ühel
lõigul soovitas Marko soojalt meil dülferdada, et väga
vilets olevat niisama astuda, astmed vajuvat läbi.pr3
No mis ikka, vahva ju proovida - panime köie ümber kaljunuki,
ikka hoolega vaadates, et pärast alla saaks tõmmata ning siis
kahekordse peal kaheksaga alla - kõik läks väga libedalt
kuni oli vaja köis alla tõmmata. Igatahes kogu ettevõtmine
lõppes sellega, et panin repsaka köiele ja marssisin tagasi
köit päästma. Niipalju siis toredast laskumisest - no vähemalt
sai ära proovitud. Siis kihutasime Vikile ja Markole, kes silmist
kadunud olid, järele.vp No sooja sai
lõpuks ometi sisse. Tagasiteel keeras ilma ära, läks pilve
ja hakkas kohati vesist lund sadama. Nähtavus läks kole viletsaks
- Zumstainile jõudes (kl 16.45) oli seda vast 30-40 m. Hall vatt
ja mitte midagi ei näe. Tagasi tulles hoidsime suunda Margheritale,
et siis enne tõusu paremale alla keerata ning Balmenhorni poole
minna. Ilm läks aina hullemaks - kui varasematel kordadel pilves liikudes
need ikka aeg ajalt hajusid, siis nüüd oli lugu üpris nukker.
Vaid paar korda paistis pilvede vahelt üks jäämurru ning
kalju jupp, see oli ka kõik - võta sa siis kinni, mis mäega
tegemist. Kohas, kus tee lahknes kolmeks, jagunes
meie leer kaheks, ühed soovitasid valida keskmine tee, teisedpr4
vasakpoolne - no ja Viki võttis vasakpoolse - aga see hakkas tõusma
mingi mäe otsa ilmselt. Siis tekkis paras segadus, suunataju oli rahval
selles udus täitsa sassis, 100 m tundus kilomeetrina ja vasakule liikumine
viis meid hoopis paremale - juba leiti, et oleme Lyskammi otsas - sa püha
müristus, kuidas saab olla paremal Lyskammi otsas kui oleme hoidnud
pidevalt vasakule! Leidsime mingi metallvarda, mis tundus kole tuttav,
aga kus seda näinud olime, ei tulnud mitte pähe. Siis otsustasime
Priiduga, et tõuseme ikka selle mäe otsa ära, et siis
kui pilved hajuvad oleks ehk miskitki näha ja saab aru, kus me oleme.
Ei aidanud seegi, ei hajunud pilved ja sattusime mingi lumekarniisi lähedale,
et mitte öelda peale - pilved aga ei hajunud hetkekski. Ei aidanud
seegi plaan. Tulime alla ja uuesti algas intensiivne ajude ragistamine.
No kus me olla saime - Lyskammi juttu kohe kuidagi ei suutnud ma uskuda,
Viki ometi seal käinud, ei tulnud talle miskit tuttavat meelde. Siis
läksid mäest alla paralleelselt jalgrajaga suusajäljed -
Priit mäletas, et hommikul oli ta neid näinud ja jäljed
tulid Margherita otsast, seega kui paralleelselt suusarajaga minna, siis
peaks igal juhul alla saama, aga tuli ka veel parem idee, et
lähme hoopis paarkümmend meetrit tagasivp1
ja võtame nüüd ikkagi selle keskmise raja. Viki ajas vastu
ning tahtis kangesti lumekoobast kaevama hakatavp2,
mind ja Priitu see idee küll ei innustanud, alles oli valge ja valget
jagus kella järgi veel mitmeks tunniks, inimeste radu oli lumeväli
täis, olla saime põhimõtteliselt kolme mäe all
Parrot, Ludvigshöhe või Corno Nero, viimase moodi see mägi
küll välja ei näinud, mina panustasin Parroti peale. Igatahes
Viki protesteerimisestvp2 välja tegemata
läksime pisut tagasi ning võtsime keskmise raja - ja jumala
õige tee, seda mööda olime tulnud ka hommikul! Ainus mure
oli, et Balmenhorni poole pööravast rajaotsast mööda
ei paneks. Kurul nägime üht telki, milles Marko tundis ära
Mardi grupi telgi. Võtsime suuna telgile, et uurida kas me ikka
õigel teel oleme - telgi ukse ees tundsin ma ära Mardi grupi
poti, mille kaane kõrva vahele oli veinipudeli kork surutud, et
näppe mitte kõrvetada - enam polnud kahtlustki. Mart kamandas
meid pidulikult allatuult oleva telgiluku juurde, et lumi sisse ei tuiskaks
ning siis kuulsimegi, et oleme õigel teel, Lysi kurul ning veel
on minna enne, kui tee ära keerab. Ja siis viis sammu enne Balmenhorni
hütti, kui paremat kätt kaljut pisut paistis, hakkas ka Priit
segast ajama, et oleme ikka Lyskammile keeranud ja peame tagasi minema
- no siis sain küll kurjaks, et kas on raske need 5 sammu teha ja
veenduda, et oleme õiges kohas, õnneks samal hetkel pilv
hõrenes ning kaljunuki otsas tuli nähtavale Jeesuse kujuvp3. Kui
me hüti uksest sisse astusime, olid Volli ja Eveli näod üpris
kohkunud - ega oli ka põhjust. Mingid kaks härmas külmunud
tüüpi - ma ei teadnud kas nutta või naerda. See, et Eveli
üldse veel onnis oli, oli üllatus, kuna algselt ta pidi jeebigrupiga
alla Montova hüti juurde minema. Igatahes tulid nad kohe appi, Eveli
püüdis mu kasse lahti saada, kuid need olid nii külmunud,
et sain nad alt alles tunni pärast. Ja mis kõige toredam -
Dufourilt tagasi tulles udus ekseldes, parajalt külmetades, unistasin
kartulipudrust viineritega ning sellest, et saaks mõnusa kuuma tee
Ferveksist külmateraapiaks ning sooja magamiskotti pugeda - ning nad
olidki meile kartuliputru viineritega teinud!, sain ka kuuma teed ning
sooja magamiskotti - no mis sa hing enam oskad tahta!
Kommentaarid16) 4 - kombineeritud marsruut.P.R.:
1. Pidasime köies liikumist takistuseks.
2. Tagasi minnes leidis Viki vahetult peale tippu nukialuse, kust alt minnes sai paremini edasi kui ülalt mööda harja kaksi-ratsi liikudes. Paraku aga ei mahtunud Marko ja mina sealt alt nii lihtsalt läbi kui Viki ja Meeri. Pidime kõvasti pingutama ja see oli puusliigestele väga kõva pingutus.
3. Tegemist oli jäisema nõlvaga, kus all kalju ja peal õhem lumekiht, lumi ei püsinud ja libises ära. Kindlam oli laskuda köiel.
4. Mina ja Marko pakkusime selle kindlalt välja.V.P.:
1. Teades nüüd reaalset kohta ja vahemaid, julgen väita et tegemist ei saanud kuidagi olla paarikümne meetriga, vaid vähemalt mõnesaja meetriga.
2. Meeri päevikus (mida ta ka ise tunnistab) on minu ettepanek koobast kaevata kronoloogiliselt vale koha peal, seega ka minu vastuajamine kontekstist väljas. Keskmise raja idee vastu ei ole ma teadlikult küll sõdinud, olin hoopiski poolt, niipea kui idee minuni jõudis :-)
3. Peab siiski tunnistama, et täpne Balmenhorni jõudmine oli Marko teene, kes suutis udus läbitud vahemaa üsna täpselt hinnata.Meeri pildid [24 - 40]