Zumstein (4561 m) - Dufourspitze (4634 m), 25. juuli 2002 (Viktor Palm + 3)

4) 25. juuli 2002

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Itaalia Alpid, Monte Rosa mäemassiiv
8) Zumstein (4561 m) - Dufourspitze (4634 m) - Zumstein - Balmenhorn
9) Viktor Palm + 3 (Priit Rooden + Meeri Sassian + Marko Veisson)
10) ?
11) 4561 m, 4634 m (Alpide kõrguselt teine tipp)
12) Hommikul pilves kuid vaikne ilm. Laskumisel tugev külm tuul, tuisk, nähtavus puudub (udu/pilv).
13) Balmenhorni ja Dufourspitze kõrgustevahe on 467 m.
14) 3B
15) V.P.: Väljusime Balmenhorni hütist (4167 m) kusagil kella 7 ja 8 vahel. Priit ja Meeri hakkasid varem astuma ja liikusid tunduvalt kiiremini, vöösüsteeme panid nad peale alles Zumsteini all, ronisid siis iseseisvalt Zumsteini otsa ja ootasid meid Markoga tipus, kust paistis juba ilusti ka Dufouri marsruut. Jõudsime Markoga Zumsteinile kl. 9 paiku, vähene aklimatt andis tunda - liduda eriti ei tahtnud. Lähtudes sellest tegin ekstreemmatkajatest Meerile ja Priidule ettepaneku valida kahest variandist: 1 - teeme marsruudi kahe iseseisva kahese grupina, ja sel juhul on neil võimalus valida endale meelepärane liikumiskiirus; 2 - olen valmis juhtima neljast grupi, kuid sel juhul peavad nad arvestama grupi liikumiskiirusega. Nemad valisid variandi 2, sellega oli asi paika pandud.
Marsruut oli väga emotsionaalne, 'väga kombineeritud' ja mitmekesine, ronisime kogu aeg kassidega, kuigi oli ka palju kaljuronimist. Põhiliselt liikusime kahe sidemega üheaegselt - mina panin julgestuspunkte ja tagumised saatsid aeg-ajalt vabanenud varustus ettepoole (põhiliselt klemmid, karabiinid ja aasad); klemmidest, nagu ikka sellistel kaljudel, läksid hästi lisaks stopperitele ka suured ekstsentrikud. Vaid mõnes üksikus kohas kinnitasime tugiköit. Enne Dufouri harjale välja ronimist tuli meile vastu tipust laskuv prantslaste grupp - lasime neid mööda, kuna muidu ei saaks me edasi liikuda; meist möödudes kasutasid nad meie köit ja julgestuspunkte, kuid mingit erilist "intsidenti" meie vahel küll ei olnud. Tipus olime vist kella kahe paiku. Kui viibisime juba mõnda aega tipus, tuli sinna üks prantslasest sooloronija, köierõngad kaelas; tema tegi meist minu kaameraga tipupildi Firni lipuga. Prantslane lahkus tipust enne meid, nii et marsruudil me temaga kokku ei puutunud.
Meeri pakkus mõne järsu lumekuluaari mööda laskumist kusagile Shveitsi liustikule, kuid see variant ei leidnud poolehoidu. Läksime tagasi tuldud teed pidi.pr2 Kuna suur osa tagasiteed kulges mööda horisontaalset harja, ja ka harjalt laskumist ma väga keeruliseks ei hinnanud, ei pidanud ma oluliseks jääda laskumisel viimaseks laskujaks, mida tavaliselt keerulisematel lõikudel praktiseerin, seega läksin ees. Priit ja Meeri said viimase laskuja rolliga väga hästi hakkama, välja arvatud üks episood, kus nad otsustasid dülferdada ja ei saanud köit välja tõmmata.msMeie Markoga laskusime mööda lund kiviplaadini ja avastasime, et Priit ja Meeri on pikemaks ajaks nurga taga jäänud. Marko arvas, et nad ehk teevad seal dülfrit, selle pärast nii kaua lähebki. Me täpselt ei teadnud mis neil seal toimub, kuid poole tunniga ei ole jõudnud tõsisemalt muretsema hakata, siis aga ilmusid nad välja.
Kui jõudsime sadulale Dufouri ja Zumsteini vahel, toimus järsk ilmamuutus. Zumsteinile ronides puhus juba nii kõva tuul, et vahest tekkis harjal püsimisega probleeme. Zumsteinilt laskudes olime juba tiheda lumepilve sees ja orientiiriks olid vaid vanad jäljed. Kuid tuisk tegi oma töö, ja jäljed muutusid järjest raskemini nähtavaks. Keerasime paremale, rajale, mis pidi viima Margherita onni juurest (tegelikult on see kolmekorruseline hotell-restoran, mis paikneb Punta Gnifetti tipus (4554 m), seega kõige kõrgemal paiknev hotell Euroopas) alla Balmenhorni suunas. Tükk aega mööda seda rada astutud, jõudsime kohani, kus rada läks kolmeks. Udus läks meil igasugune ruumitaju nii segi, et me ei suutnud kuidagi mõista, mis koht see nüüd on. Oma tarkusest oleksin läinud mööda keskmist rada, kuid kõlasid ka argumendid vasakpoolse raja kasuks - et see on igaljuhul kindlam, kuna põhiline oht on meil liiga paremale (Shveitsi) kalduda, ja vasakule jäävad vaid mäed, kuhu me niikuinii ronima ei hakka; need argumendid tundusid mulle loogilisena. Ohtu, et me sattume Parroti ja Signalkuppe vahelisse tasku, ei osanud ma ette näha, kuna tundus et see koht peaks meil ammu möödas olema. Ja kui me sinna sattusime, ei suutnud ma ta kuidagi ära tunda, sest eelmine kord (3 aastat tagasi), kui ma selles kohas viibisin, oli seal automaat-meteojaam, nüüd aga lihtsalt mingi metallpost. Seega ainuke asi, milles ma võisin oma arust kindel olla, ole see, et me ei asu Parroti ja Signalkuppe vahelises taskus. See mõjus nii desorienteeruvalt, et välistas ka korraks pilvede vahel paistnud kaljude äratundmist. Sellist metallposti olin ma aga varem näinud vaid Balmenhorni ja Lyskammi vahele jäävas taskus, ja see desorienteerus veelgi rohkem. Kui hakati mõtetult edasi-tagasi, nõlvast üles-alla käima ja minu arusaamise järgi puudus igasugune idee meie asukoha määramiseks, pakkusin (arvestades lumetormi, nähtavuse puudumist ja lähenevat õhtuhämarust) hakata hoopis lumekoobast kaevama. Kuid loomulikult, iga reaalset shanssi õige tee leidmiseks pidi ära kasutama. Seega, kui Marko tutvustas mulle versiooni, et me võisime sattuda vasakpoolse rajaga Parroti tipu alla, ja seega peab pöörduma tagasi ja võtma keskmine tee, olin ma igati selle variandi poolt, sest see teooria seletas niimõndagi! Ja kõige olulisem oli see, et see teooria ka töötas! :-)

M.S.: (Väljavõte Meeri päevikust. 25 juuli, neljapäev)
Hommikul olin toimkonnas - ei tea, kuidas ma ikka tipupäevadel toimkonda satun? - veed keema ning siis läksin välja vaatama, mis ilm ka on. Oli enam vähem selge, pisut siin-seal pilveviirusid, all küla tuled särasid orust vastu, ilus vaatepilt! Tuul oli kõva ja väga külm - vot jah, mida selga panna? Paned palju, ei jõua palavaga liikuda, jalad lähevad tuimaks, paned vähe, on oodates külm - võta sa kinni kumb see parem variant on. Evelil olid teised plaanid, ta sai kokku jeebigrupiga ning käis siis nendega, Vollil käis lavatsilt alla ronides õlg välja ning seetõttu otsustas mitte tulla Dufourile. Seega jäi meid neli.
Pärast tükimat aega väljas ootamist (Viki ja Marko tegelesid ilmselt enda varustamisega), saime lõpuks ometi liikuma. Jõudsime Priiduga Zumstainile ning jäime Vikit ja Markot ootama. Tegime tipupilte ja püüdsime kuidagi sooja sees hoida, tuul oli lõikavalt külm ja tipus polnud kuskile varjuda. Otsisime tippuderägastikust Matterhorni, vist isegi leidsime. Tulek ise oli pikk vantsimine lumeväljal, siis harjamööda tõus tipu alla ning viimased meetrid kaljut lumega vaheldumisi. Köide panimegi alles harjal.pr1
 Edasi saime liikuma 9.05. Tõus Dufourile oli vägev - vaheldusrikas, järsud teravad  lume ja kaljuharjad väga palju kassidega kaljuronimist. Vahepeal tuli end suisa kaksiraksi kaljurahnu peal edasi libistada. Väike intsident grupi prantslastega, kes tagasiteel tipust ei tahtnud meid kuidagi mõistlikult mööda lasta ning paraja ummiku tekitasid, mis seal toimus oskab vast Viki kommenteeridavp, olin ise kuuldekaugusest väljas. Edasi läks tõus rahulikult, enamus käijaid olid juba tagasi keeranud - õigel ajal teel ja varakult ka koju. Tippu jõudsime ühest, samal ajal meiega jõudis ka üks prantslasest soolojalutaja. Tema tegi meist grupipildi. Tagasitee sama rada pidi,pr2 läks kuidagi kobedamalt - tea, kas Viki innustununa selle uljaspea liikumisest sai endal ka kiirema käigu sisse. Jäine tuul hoidis lume suhteliselt tahkena, päris ära ei vajunud, karniisid pidasid. Ühel lõigul soovitas Marko soojalt meil dülferdada, et väga vilets olevat niisama astuda, astmed vajuvat läbi.pr3 No mis ikka, vahva ju proovida - panime köie ümber kaljunuki, ikka hoolega vaadates, et pärast alla saaks tõmmata ning siis kahekordse peal kaheksaga alla - kõik läks väga libedalt kuni oli vaja köis alla tõmmata. Igatahes kogu ettevõtmine lõppes sellega, et panin repsaka köiele ja marssisin tagasi köit päästma. Niipalju siis toredast laskumisest - no vähemalt sai ära proovitud. Siis kihutasime Vikile ja Markole, kes silmist kadunud olid, järele.vp No sooja sai lõpuks ometi sisse. Tagasiteel keeras ilma ära, läks pilve ja hakkas kohati vesist lund sadama. Nähtavus läks kole viletsaks - Zumstainile jõudes (kl 16.45) oli seda vast 30-40 m. Hall vatt ja mitte midagi ei näe. Tagasi tulles hoidsime suunda Margheritale, et siis enne tõusu paremale alla keerata ning Balmenhorni poole minna. Ilm läks aina hullemaks - kui varasematel kordadel pilves liikudes need ikka aeg ajalt hajusid, siis nüüd oli lugu üpris nukker. Vaid paar korda paistis pilvede vahelt üks jäämurru ning kalju jupp, see oli ka kõik - võta sa siis kinni, mis mäega tegemist. Kohas, kus tee lahknes kolmeks, jagunes meie leer kaheks, ühed soovitasid valida keskmine tee, teisedpr4 vasakpoolne - no ja Viki võttis vasakpoolse - aga see hakkas tõusma mingi mäe otsa ilmselt. Siis tekkis paras segadus, suunataju oli rahval selles udus täitsa sassis, 100 m tundus kilomeetrina ja vasakule liikumine viis meid hoopis paremale - juba leiti, et oleme Lyskammi otsas - sa püha müristus, kuidas saab olla paremal Lyskammi otsas kui oleme hoidnud pidevalt vasakule! Leidsime mingi metallvarda, mis tundus kole tuttav, aga kus seda näinud olime, ei tulnud mitte pähe. Siis otsustasime Priiduga, et tõuseme ikka selle mäe otsa ära, et siis kui pilved hajuvad oleks ehk miskitki näha ja saab aru, kus me oleme. Ei aidanud seegi, ei hajunud pilved ja sattusime mingi lumekarniisi lähedale, et mitte öelda peale - pilved aga ei hajunud hetkekski. Ei aidanud seegi plaan. Tulime alla ja uuesti algas intensiivne ajude ragistamine. No kus me olla saime - Lyskammi juttu kohe kuidagi ei suutnud ma uskuda, Viki ometi seal käinud, ei tulnud talle miskit tuttavat meelde. Siis läksid mäest alla paralleelselt jalgrajaga suusajäljed - Priit mäletas, et hommikul oli ta neid näinud ja jäljed tulid Margherita otsast, seega kui paralleelselt suusarajaga minna, siis peaks igal juhul alla saama, aga tuli ka veel parem idee, et lähme hoopis paarkümmend meetrit tagasivp1 ja võtame nüüd ikkagi selle keskmise raja. Viki ajas vastu ning tahtis kangesti lumekoobast kaevama hakatavp2, mind ja Priitu see idee küll ei innustanud, alles oli valge ja valget jagus kella järgi veel mitmeks tunniks, inimeste radu oli lumeväli täis, olla saime põhimõtteliselt kolme mäe all Parrot, Ludvigshöhe või Corno Nero, viimase moodi see mägi küll välja ei näinud, mina panustasin Parroti peale. Igatahes Viki protesteerimisestvp2 välja tegemata läksime pisut tagasi ning võtsime keskmise raja - ja jumala õige tee, seda mööda olime tulnud ka hommikul! Ainus mure oli, et Balmenhorni poole pööravast rajaotsast mööda ei paneks. Kurul nägime üht telki, milles Marko tundis ära Mardi grupi telgi. Võtsime suuna telgile, et uurida kas me ikka õigel teel oleme - telgi ukse ees tundsin ma ära Mardi grupi poti, mille kaane kõrva vahele oli veinipudeli kork surutud, et näppe mitte kõrvetada - enam polnud kahtlustki. Mart kamandas meid pidulikult allatuult oleva telgiluku juurde, et lumi sisse ei tuiskaks ning siis kuulsimegi, et oleme õigel teel, Lysi kurul ning veel on minna enne, kui tee ära keerab. Ja siis viis sammu enne Balmenhorni hütti, kui paremat kätt kaljut pisut paistis, hakkas ka Priit segast ajama, et oleme ikka Lyskammile keeranud ja peame tagasi minema - no siis sain küll kurjaks, et kas on raske need 5 sammu teha ja veenduda, et oleme õiges kohas, õnneks samal hetkel pilv hõrenes ning kaljunuki otsas tuli nähtavale Jeesuse kujuvp3Kui me hüti uksest sisse astusime, olid Volli ja Eveli näod üpris kohkunud - ega oli ka põhjust. Mingid kaks härmas külmunud tüüpi - ma ei teadnud kas nutta või naerda. See, et Eveli üldse veel onnis oli, oli üllatus, kuna algselt ta pidi jeebigrupiga alla Montova hüti juurde minema. Igatahes tulid nad kohe appi, Eveli püüdis mu kasse lahti saada, kuid need olid nii külmunud, et sain nad alt alles tunni pärast. Ja mis kõige toredam - Dufourilt tagasi tulles udus ekseldes, parajalt külmetades, unistasin kartulipudrust viineritega ning sellest, et saaks mõnusa kuuma tee Ferveksist külmateraapiaks ning sooja magamiskotti pugeda - ning nad olidki meile kartuliputru viineritega teinud!, sain ka kuuma teed ning sooja magamiskotti - no mis sa hing enam oskad tahta!

Kommentaarid

P.R.:
1. Pidasime köies liikumist takistuseks.
2. Tagasi minnes leidis Viki vahetult peale tippu nukialuse, kust alt minnes sai paremini edasi kui ülalt mööda harja kaksi-ratsi liikudes. Paraku aga ei mahtunud Marko ja mina sealt alt nii lihtsalt läbi kui Viki ja Meeri. Pidime kõvasti pingutama ja see oli puusliigestele väga kõva pingutus.
3. Tegemist oli jäisema nõlvaga, kus all kalju ja peal õhem lumekiht, lumi ei püsinud ja libises ära. Kindlam oli laskuda köiel.
4. Mina ja Marko pakkusime selle kindlalt välja.

V.P.:
1. Teades nüüd reaalset kohta ja vahemaid, julgen väita et tegemist ei saanud kuidagi olla paarikümne meetriga, vaid vähemalt mõnesaja meetriga.
2. Meeri päevikus (mida ta ka ise tunnistab) on minu ettepanek koobast kaevata kronoloogiliselt vale koha peal, seega ka minu vastuajamine kontekstist väljas. Keskmise raja idee vastu ei ole ma teadlikult küll sõdinud, olin hoopiski poolt, niipea kui idee minuni jõudis :-)
3. Peab siiski tunnistama, et täpne Balmenhorni jõudmine oli Marko teene, kes suutis udus läbitud vahemaa üsna täpselt hinnata.

          Meeri pildid [24 - 40]

16) 4 - kombineeritud marsruut.