Tofana di Rozes (3225 m) [Ferrata Giovanni Lipella]
20. juuli 2002 (5 in., kahes grupis)

4) 20. juuli 2002

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Itaalia Dolomiidid, Tofana mäemassiiv
8) Tofana di Rozes [Ferrata Giovanni Lipella].
9) Priit Rooden + Meeri Sassian + Vladimir Shor; Viktor Palm + Marko Veisson.
10) E (via ferrata)
11) 3225 m
12) Ilus päikeseline ilm, õhtul tipus külm tuul.
13) Marsruudi all asuva mägionni rif. Angelo Dibona kõrgus on 2083m; marsruudi kõrgustevahe on ligi 1000 m; meie aga tegime ligi 1600 m tõusu ja sama palju laskumist.
14) V.P.: Huvitav ronimine; via ferrata kulgeb kohati 4.-5. kat. kaljudel.
15) Marsruudi keskel jagunes grupp kaheks.
M.S.:
Teine päev Dolomiitides - tõusime tõstuki ja slaalomi rada pidi üles jaamani ning siis läks vaidluseks. Ikka nii, et mina üht ja mehed teist - peab taas kord tunnistama, et hea, et ei läinud nii nagu mina tahtsin - või vähemalt: ilmselt oleks see teine marsruut (Eveli & Jeebigrupp käisid seal) samuti hästi vahva olnud, kuid ma olen rahul ka sellega, kuhu meestevägi mind lõpuks suunas. Üsna sarnane eelmise aasta Trapetsi käiguga - algul sõdisin hirmsat moodi vastu, kuid pärast vaat et kilkasin vaimustusest.
Tofana de Rose - ei oska hetkel miskit öelda selle mäe tausta, nimeloo jms kohta. Kui kirjeldada, siis esimene omadussõna, mis pähe tuleb on imeilus - uhke punakas toonis "hammas" suurte hallikate plokkide vahel, aukartust äratavad taeva poole pürgivad kaljuseinad - mägi mida peab ise nägema! Ilm oli ka nagu kingitult päikeseline.
Huvitavam osa marsruudist algas koopasuudme ees, istusime ja ootasime Viki ning Marko järele ning siis sukeldusime koopasse. No hea, et ikka oli niipalju taipu, et vähemalt dressipluusi selga panin, sest koobas oli väga külm vastupidiselt minu ettekujutusele: ah mingi võlvialune lühike trassike nurga taha, umbes nii 10-15 m ja siis jätkub tõus via ferratat pidi - aga ma panin ikka väga mööda oma ettekujutuses sellest koopast! Tegelikult oli tõusta kottpimedas külmas koopas oma 500 m.pr1 Silmad pärani lahti ja mitte midagi ei näe - kobasime ferratat pidi ikka üles poole, Priit ees mina tema kandadel, ei julgenud sammugi maha jääda. Paar korda väljus koobas mäe seljale ning, et ere päike pimedusega harjunud silmi ei kõrvetaks-pimestaks, panime juba aegsasti prillid ette. Kurviline koobas summutas ka taganttulijate hääled - ega ei olnudki õiget ettekujutust, kaugel Volli, Viki ja Marko on. Esimeses väljapoole avanevas käigus panin kindad kätte - tross oli jääs ning märg, paljakäsi hirmus külm.
Koobas viis meid mäe teisele küljele, kust pidi kaardi järgi algama via ferrata ning tore kaljuronimine aga va ferratast polnud kippu ega kõppu - võis vaid aimata paremale viivat klibulist rajakest, tekkis juba mõte, et oleme kuskilt mööda pannud. Egas midagi, tuli ikka järele vaadata, kuhu see rada viib, et kui miskit targemaks ei lähe, siis tagasi koopasse suunduda ning uuesti proovida. Aga meie suureks rõõmuks hakkas paarisaja meetri pärast rada tõepoolest mööda kaljut ülespoole minema - vot ja siis algas minu senise elu kõige vahvam kaljuronimine, enesejulgestusotsapidi via ferrata küljes, kuid seda toeks mitte kasutades, sai vabalt omas tempos mõnuga ronitud. Aeg-ajalt tuli ette ka pisemaid ummikuid, rahvast oli sellise fantastilise päevaga marsruudil lausa hulgim - kuid neist tuli lihtsalt kärmelt mööduda ning taas nn vabasse vette pääseda. Vahel vaadati nati kõõrdi, et mis hullud trügivad, aga kärsitu nagu olen, ei mallanud ka nende sabas sörkida, vaja proovida palju ning kui kiiresti kannatan. Kannatust ja jõudu jagus korralikult - siiski, kui kalju lõppes ning algas mõttetu moreeni pudi, vot siis hakkas ka entusiasm kustuma - no mida sa lustid kui sammu saad edasi ning siis libised kaks tagasi - õiget rada ka näha polnud, nõlv puha vaalusid täis, võta sa kinni, mis on lihtsalt kivide libisemise tõttu jääl sinna tekkinud ning mis on inimesed sisse käinud.
Tipus oli rahvast päris palju, olid ka need, kes teiselt poolt mööda vertikaalset kaljut üles tulid - seal ei olnud via ferratat, vaid puhas ronimine oma köitega. Jook oli otsas - rumal olin veeniredest mööda pannud, viimase juures pisut kogusin, kuid see oli ka nii niru nire, et ei viitsinud oodata, mil pudel täis saab. Päev otsa päikese käes palavas sportimist kahandas joogivaru kole kiiresti. Nii ma seal istusin, vahtisin inimesi ning mägesid ja ootasin Priitu ning Vollit, Viki ja Marko olid lootusetult silmist kadunud. Kui poisid üles jõudsid tegime ühise tipupildi ning otsustasime alla ära tulla, aeg oli juba suht hiline, umbes kuus vist (ei mäleta kahjuks), ning isekeskis arvasime, et ehk Viki ja Marko keerasid alla viivale rajale nähes, et aja poolest tippu ei jõua - oodata oli mõttetu. Seega läksime kolmekesi alla. Teel sai veel loojuvast päikesest roosades-lillades pilvetupsudes mäetippude vaateid oma seebikaga pildistatud. Tõstukijaama juures nägin esimest korda ka eedelveissi - pisikest, meie kassikäppa (selline tugev ja karvane) meenutavat hallikashõbedase õiega lillekest, mida vaid laulu põhjal teadsin.
All autode juures oli jeebigrupp just söömise lõpetanud ning meie hääli kuuldes - ma suures vaadete vahtimise-pildistamise tuhinas olin valet slaalomirada pidi alla tulema hakanud ning poisid andsid häälekalt sellest teada, pisut kuusevõsas trügimist ning jõudsin ka õigele rajale - teepoti tulele pannud. Nälg tahtis silmanägemist võtta - ikka terve päeva tublisti rahmitud. Vikit ja Markot all ei olnud - nad tulid kottpimedas, alles kuskil ühe paiku. No comments!
Öö - märksõna hiigelsipelgad, me olime pimedas telgid peaaegu sipelgapessa pannud, no ja mida see tähendab, suudavad vist kõik ette kujutada!pr2

Kommentaarid
P.R.:
1. Tõusu ei olnud 500 meetrit, käik ise oli 500m kokku pikk.
2. Telkimine oli keelatud looduspargis ja pidime ennast majade juurest eemale öömajale seadma. Pimedas ei näinud aga telgi püstitajad sipelgaid:-)
      Volli ja Meeri[16-21] pildid.
V.P.:
Alustasime hommikul (ilmselt kella 10 paiku) bussiparklast köisraudtee alumise jaama juures (1668m; parkla kõrval asub rest. Baita Pie Tofana), kuna lähedalolevast Cortina d'Ampezzo linnast (~1230m) viib sinna korralik autotee. Marsruuti alustatakse tavaliselt rif. Angelo Dibona  juurest (2083m, vt. skeemi), kus on samuti autoparkla, kuid meie bussijuht ei riskinud sinna sõita (mägitee). Algul liikusime kõik viiekesi koos mööda slaalomirada (suvel rohunõlv) ülesse. Kaasas oli vaid via ferrata varustus, köisi polnud. Köisraudtee keskmise jaama juures (~2100m), kus avanes hea vaade Tofana massiivile, uurisime ainukese (Priidul) kaasas olnud Cortina infopunktist pärit ümbruskonna skeemi, kus olid peale märgitud via ferrata marsruudid - ja otsustasime Tofana di Rozes tippu viiva marsruudi kasuks. Algul oli küllalt pikk Tofana di Rozes nõlvade traavers, kohati varustatud via ferrataga. Dibona mägionnist möödusime paremalt poolt ja kõrgemalt. Tõsisem via ferrata algas kohas, kus tee läks otse ülesse ja kadus kalju sisse rajatud käiku, nn. 'Galleria del Castelletto'. See 500m pikk tunnel (kõrgustevahe 120m), mis oli rajatud veel Esimese Maailmasõja ajal, on nüüd varustatud metallredeliga ja via ferrata trossidega; sees on aga absoluutne pimedus, nii et soovitatav on kasutada taskulampi (mõnel meist oli see ka kaasas). Umbes tunneli keskel on olemas ühendus välismaailmaga - võib avause kaudu nautida ilusaid mägede vaateid, ja võib ka mäenõlvale välja ronida (järsk kaljusein); selles kohas möödusime kahest ronijast, kellest üks oli ilmselt sakslane ja teine nägi väga jaapanlase moodi välja.
Tunnel lõppes teisel mäeküljel, edasi kulges via ferrata juba tõsisematel kaljudel traverseerides nõlva edasi vasakule vaheldumisi vertikaalsete lõikudega. Sportlikku huvi pakkus 'puhas' ronimine - püüdsime kasutada via ferrata trosse vaid julgestuseks. Ega see kalju igal pool enam "läbijooksetav" ei olnud, mõnes kohas tuli ikka mõnda aega punnitada, enne kui läbi sai. Ronisin eelviimasena, järgi tuli vaid Marko. Püüdsin ronida sellise kiirusega, et silmside viimasega ei kaoks - ega eriti kiiremini ei olekski tahtnud joosta. Algul tundus, et ka teised lähtuvad sellest põhimõttest, mis tundus ka loogilisena, kuna grupis oli vaid üks ümbruskonna skeem. Viimati hõikas mind ees roninud Volli, olles ühe pika traaversi keskel, mille lõpus läks rada ülesse riiuli peale ühe suure kivi kõrval. Ronides edasi, nägime et seltskond on kogunenud selle suure kivi kõrval olevale platsile, samas oli näha, et neid oli kindlasti rohkem kui 3 - peale meid olid marsruudil ka teised grupid, ilmselt siis jõudsime ühele sellisele grupile järgi. Siis me Markoga nägime selle pika traaversi lõpposas voolavat vett - esimene (ja ainuke) oja marsruudil, vaid paaris kohas olid veel veenired, kust vett oli raske kätte saada.mv1 Kuna me nagime, et meie ülejaanud rahvas puhkab suure kivi juures, peatusime oja juures, et nautida vett ja päikeselist ilma (ilma veeta ei olnud kõrvetav päike küll eriti nauditav), võtsime ka oma pudelid vett täis. Riiulile lähenedes aga avastasime me, et seal olnud seltskonnas meie inimesi ei olnud, pealegi kadus kogu rahvas enne, kui me sinna välja jõudsime. Selgus, et riiulil kulgeb jalgrada nii paremale (veidi tõustes), kui alla vasakule (skeemil on see koht nimega Tre Dita, 2694 m), ja kivi juures viibinud rahvas läks vasakule. Meie omadest ei paistnud kusagil jälgegi, kuid meil ei olnud mitte mingit põhjust arvata, et nad on tipust loobunud. Kivil oli joonistatud paremale suunatud nool kirjaga 'cima', Marko arvates tähendas see itaalia keeles 'tipp'. Hommikusest kaardivaatamisest jäi ka niipalju meelde, et via ferrata ei vii tipuni välja, vaid lõpeb enne, ja tippu tuleb selle koha pealt jalgsi minna. Tundus, et see ilmselt ongi juba selline koht, kus via ferrata on ara lõppenud, ju siis peaks paremale mööda riiulit astudes lõppude lõpuks tippu jõudma. Hakkasimegi Markoga astuma.
Riiul traverseeris küll mäge, kuid tõus oli kahtlaselt aeglane, tipuni oli aga kindlalt veel mitusada meetrit; riiuli kohal olid aga püstloodis seinad ja riiulil kohati mitme meetri paksused lumehanged ja karniisid; mingit via ferratat enam kusagilt ei paistnud. Nii liikusime me üle tunni aja, traverseerides mäenõlva, kuni riiul hakkas minema kitsamaks ja märgatav rada selle pealt hakkas kaduma. Lõpuks, olles juba mäe lõunanõlval, nägime ees järsu ja kitsast lumekuluaari, mis lõikas meie riiuli läbi; pärast seda kuluaari kulges riiul edasi, kuid selle tõusunurk jäi endiselt väga väikeseks, tal peal paistsid vedelemas suured kaljuplokid, ja kas seal rada ka oli - sellest aru küll ei saanud. Proovisime kuluaarile läheneda, kuid selgus, et sinna jõudmiseks tuleb ronida paarkümmend meetrit traaversit negatiivse libeda kalju peal kuristik jalgade all, ja ega kuluaari ületaminegi ei pruukinud ohutum olla. Oleks meil köis kaasas, oleksime kindlasti edasi läinud, kuid ilma köieta tundus see veidi kahtlane ettevõtmine olevat. Samas tundus meile, et ka teised meie grupiliikmed ei oleks vabatahtlikult hakanud ilma köieta selliseid surmanumbreid tegema. Ja kui nad seda ei teinud, siis on ainuke variant, et nad loobusid tipust ja läksid raja hargnemise kohas alla vasakule, see aga tundus täiesti mõistmatu, miks nad sel juhul meid ära ei oodanud! Kratsisime veidi kukalt ja läksime siis tuldud teed pidi mööda riiulit tagasi. Mõnesaja meetri pärast tuli aga meile vastu too sama ronijate paar, keda kohtasime enne koopas. Sakslane rääkis talutavalt inglise keelt, nii et suhtlemine suuri raskusi ei tekitanud. Kui nad kuulasid meie jutu ära, olid nad väga imestunud ja ei tahtnud kuidagi uskuda, et seal edasi ei ole via ferratat, mis tippu viib. Lõpuks otsustasid, et peavad kõike oma silmaga nägema, ja läksime igaüks oma suunas edasi. Mõnisada meetrit enne raja hargnemispunkti kohtasime aga veel ühte paari - vist oli sakslasest mees ja itaallasest naine, kes kumbki inglise keelt eriti ei mõistnud. Tükk aega seletasime teineteisele midagi mingis sega- ja viipekeeles, ja selgus, et nemad lähevad ka tippu, ja kusagil peab olema via ferrata, mis sinna viib. Meie teade, et mingit via ferratat edasi ei ole, tegi neid väga murelikuks ja rahutuks, nad hakkasid närviliselt uurima meie kohal olevaid kaljuseinu. Ja järsku mees karjatas "via ferrata!!" ja näitas näpuga kusagile ülesse. Vaatasin sinna, kuid midagi ei näinud. Siis mad läksid umbes 5 m tagasi ja selgus, et selle koha pealt tõesti algab via ferrata, mitte just kohe riiuli pealt, vaid moni meeter kõrgemalt. Ja paari meetri kõrgusel on kalju peal mingi punane laik, mis peaks tähistama via ferrata algust, kuid mida on praktiliselt võimatu tähele panna, kui ei tea täpselt kuhu vaadata. Paarike hüppas kohe ferrata peale ja hakkas ülesse ronima. Meile sai selgeks, et Meeri, Priit ja Volli ilmselt panid kohe sellest ferratast edasi ülesse - kui seal olid parasjagu teised inimesed ronimas, ei tekkinud neil raja leidmisega probleeme. Vaatasin kella - kell oli juba vist 6 läbi, ja valget aega jäi vaid 3 tundi. Kuid Markol ei paistnud kahtlusi olevat, ja lõppude lõpuks peab ju ka see paarike kella arvestama, ju nad ikkagi loodavad valgega alla jõuda.
Panime segapaarile järgi, algul tundus et nad ei lase meil ronida nii kiiresti kui tahaks, kuid siis tegid nad spurti ja jätsid meid selja taha. Mingil hetkel avastasime, et nad istuvad mingis kaminas kivi otsas ja joovad termosest teed. Nähes meie lähenemist, viskas naine kähku koti selga, hüppas ferrata peale ja hakkas meie ees ronima, mees võttis aga meile sappa. Tundub et naine oli mehest kõvem ronija - ronis meil ees täpselt sellise kiirusega, et me ei pidanud tema järgi ootama, mees aga jäi veidike maha. Aga ronimine oli küllaltki vinge - sadade meetrite kaupa püstloodis 4. - 5. kategooria kalju. Ühes kohas oli via ferrata tross katki läinud - kuristikust tuli kaldu riiulile välja ronida nii, et viimane julgestuspunkt oli mõnikümmend cm servast allpool, ja siis tuli oma poolteist meetrit ronida ilma julgestuseta, enne kui sai riiulil vedelevast katkenud trossi otsast käega kinni haarata. Selline pisike närvikõdi :) Lõpuks sai via ferrata otsa ja viimased paarsada meetrit tõusu tuli teha mööda küllaltki ebastabiilset keskmist moreeni, milleks kulus rohkem kui tund aega - olime vaid teine päev mägedes, ja kõrgusel üle 3000m andis vähene aklimatt juba tunda. Tippu jõudsime kl. 20.15, seal seisis üks suur metallkarkassist rist, kuid ühtegi inimest ei paistnud. Lootsime, et teised on meile mingit kirja jätnud ja otsisime kõik võimalikud kohad läbi. Risti küljes oli suur metellkarp. Selle avades leidsime seest kahte paksu raamatut, kuhu tippu jõudnud ronijad ennast kirja panevad - üks raamat oli vist 2001. aasta kohta ja teine jooksva aasta oma. Ka 20. juulil tippu jõudnutest oli päris pikk nimekiri, kuhu lisasime ka ennast, kuid Meeri, Priidu ja Volli nimesid kusagilt ei paistnud. Seega jäi küsimärk õhku rippuma - kas nad ikka tipus käisid, ja kui ei, kuhu nad siis kadusid. Ringi vaadates avastasime, et vastupidiselt meie ootustele ühtegi teist loogilist laskumisteed peale tõusutee ei paistnud - igal pool vaid kaljuseinad. Kui ka meile tuttav segapaar tippu jõudis, õnnitlesime teineteist, tegime tipupilte, ja siis hakkasime uurima, kas neil ka laskumistee suhtes mingi ettekujutus olemas. Nendel oli aga kaasas saksakeelne raamat "Dolomiitide Via Ferrata", kus oli ka skeem meie marsruudi kohta. Laskuma pidi tõusuteed pidi peaaegu kuni via ferrata lõpppunktini, ja siis keerama paremale, kus oli märgitud laskumistee mägionni rif. Giussani suunas. Nagu selgus, oli see tegelikult 'oinapeadest' koosnev nõlv, kus laskumistee leidmine ei olnudki nii triviaalne. Paistis et seal igalt poolt on laskutud, kuid päris korraliku rada me õhtuhämaruses ei leidnud - igal pool siledad kaldu kaljud ja nende peal kivipudi, mille peal libastumine võis üsna ebameeldivalt lõppeda. Alla raja peale jõudes oli juba päris hämar, kuid tagasi vaadates saime siiski veenduda, et ka meie tuttavad on kriitilisemad kohad edukalt läbinud. Ilmselt suundusid nad siis Giussani hütti, meie tahtsime aga alla bussi juurde jõuda ja ei hakanud hüti poole pöörama. Peale saabuva pimeduse tegi asja keerulisemaks ka asjaolu, et meil polnud mingit kaarti, ei olnud meeles ühtegi kohanime, ja isegi bussi asukoha suhtes oli vaid üsna ähmane ettekujutus. Korraks tuli jutuks meie bussijuhile onnist alla helistamine, kuid selgus, et ühtegi telefoninumbrit meil kaasas ei ole. Jatkasime laskumist vaid tähevalguses mööda rada; kohanime siltidest, mida hakkas allpool tulema, oli meile vähe kasu, kuid lõpuks jõudsime rif. A.Dibona hütini.
Rõdu peal aega veetnud itaallaste seltskond vaatas kerge imestusega kahte imelikus riietuses ja varustuses tulnukat, kes tulid välja pimedast metsast, kiivrid ja kükloobid peas, ja ei mõistnud itaalia keeles suhelda. Ega neilgi inglise keel eriti paremini suus ei olnud. Tükk aega püüdsime seletada, et otsime kohta, mille nime ei tea, kuid see on autoparklaga alumine tõstukijaam. Hüti seina peal olevatel ümbruskonna kaartidel me ei suutnud aga midagi sobivat leida. Itaallased läksid vahepeal vaga lahkeks, kutsusid sisse, andsid juua, soovi korral oleksid meile vist ka süüa/veini andnud. Ja siis hakkasid ka kellegi isiklikest varudest paremad kaardid tulema. Ja mõningate vaidluste pärast suutsimegi neile lõpuks kaardil näidata, kus kohas see meie parkla meie arvates asub. Nad pidasid siis nõu ja teatasid meile, et kui meil tõesti nii kiire on ja me nende juurde öömajale ei jää, viib meid üks härra oma autoga tõstuki keskmise jaamani, kust me peaksime siis ise mööda slaalomirada parklani laskuma. Peale mõningast seiklemist autoga pimedatel mägiteedel saigi see lõpuks teoks, ja varsti oli meil juba hästi tuttav slaalomirada jalgade all. Bussini jõudsime veel samal päeval, mõni minut enne keskööd. Ajasime üles bussis magavat bussijuht Marti, ja ta suunas meid metsa poole, kus olid telgid püsti pandud. Kõik juba magasid...
Kommentaarid
M.V.:
1. Vett oli nagu rohkem - aga vist põhiliselt seal lumevaaludega kaetud "valel" teel.
16) 1 - kaljumarsruut.