Tofana
di Rozes (3225 m) [Ferrata
Giovanni Lipella]
20. juuli 2002 (5 in., kahes grupis)
4) 20. juuli 2002
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Itaalia Dolomiidid, Tofana mäemassiiv
8) Tofana di Rozes [Ferrata
Giovanni Lipella].
9) Priit Rooden + Meeri Sassian + Vladimir Shor; Viktor Palm + Marko
Veisson.
10) E (via ferrata)
11) 3225 m
12) Ilus päikeseline ilm, õhtul tipus külm tuul.
13) Marsruudi all asuva mägionni rif. Angelo Dibona kõrgus
on 2083m; marsruudi kõrgustevahe on ligi 1000 m; meie aga tegime
ligi 1600 m tõusu ja sama palju laskumist.
14) V.P.: Huvitav ronimine; via ferrata kulgeb kohati 4.-5.
kat. kaljudel.
15) Marsruudi keskel jagunes grupp kaheks.
M.S.:
Teine päev Dolomiitides - tõusime tõstuki ja slaalomi
rada pidi üles jaamani ning siis läks vaidluseks. Ikka nii, et
mina üht ja mehed teist - peab taas kord tunnistama, et hea, et ei
läinud nii nagu mina tahtsin - või vähemalt: ilmselt oleks
see teine marsruut (Eveli & Jeebigrupp käisid seal) samuti hästi
vahva olnud, kuid ma olen rahul ka sellega, kuhu meestevägi mind lõpuks
suunas. Üsna sarnane eelmise aasta Trapetsi käiguga - algul sõdisin
hirmsat moodi vastu, kuid pärast vaat et kilkasin vaimustusest.
Tofana de Rose - ei oska hetkel miskit öelda selle mäe tausta,
nimeloo jms kohta. Kui kirjeldada, siis esimene omadussõna, mis
pähe tuleb on imeilus - uhke punakas toonis "hammas" suurte hallikate
plokkide vahel, aukartust äratavad taeva poole pürgivad kaljuseinad
- mägi mida peab ise nägema! Ilm oli ka nagu kingitult päikeseline.
Huvitavam osa marsruudist algas koopasuudme ees, istusime ja ootasime
Viki ning Marko järele ning siis sukeldusime koopasse. No hea, et
ikka oli niipalju taipu, et vähemalt dressipluusi selga panin, sest
koobas oli väga külm vastupidiselt minu ettekujutusele: ah mingi
võlvialune lühike trassike nurga taha, umbes nii 10-15 m ja
siis jätkub tõus via ferratat pidi - aga ma panin ikka väga
mööda oma ettekujutuses sellest koopast! Tegelikult
oli tõusta kottpimedas külmas koopas oma 500 m.pr1
Silmad pärani lahti ja mitte midagi ei näe - kobasime ferratat
pidi ikka üles poole, Priit ees mina tema kandadel, ei julgenud sammugi
maha jääda. Paar korda väljus koobas mäe seljale ning,
et ere päike pimedusega harjunud silmi ei kõrvetaks-pimestaks,
panime juba aegsasti prillid ette. Kurviline koobas summutas ka taganttulijate
hääled - ega ei olnudki õiget ettekujutust, kaugel Volli,
Viki ja Marko on. Esimeses väljapoole avanevas käigus panin kindad
kätte - tross oli jääs ning märg, paljakäsi hirmus
külm.
Koobas viis meid mäe teisele küljele, kust pidi kaardi järgi
algama via ferrata ning tore kaljuronimine aga va ferratast polnud kippu
ega kõppu - võis vaid aimata paremale viivat klibulist rajakest,
tekkis juba mõte, et oleme kuskilt mööda pannud. Egas
midagi, tuli ikka järele vaadata, kuhu see rada viib, et kui miskit
targemaks ei lähe, siis tagasi koopasse suunduda ning uuesti proovida.
Aga meie suureks rõõmuks hakkas paarisaja meetri pärast
rada tõepoolest mööda kaljut ülespoole minema - vot
ja siis algas minu senise elu kõige vahvam kaljuronimine, enesejulgestusotsapidi
via ferrata küljes, kuid seda toeks mitte kasutades, sai vabalt omas
tempos mõnuga ronitud. Aeg-ajalt tuli ette ka pisemaid ummikuid,
rahvast oli sellise fantastilise päevaga marsruudil lausa hulgim -
kuid neist tuli lihtsalt kärmelt mööduda ning taas nn vabasse
vette pääseda. Vahel vaadati nati kõõrdi, et mis
hullud trügivad, aga kärsitu nagu olen, ei mallanud ka nende
sabas sörkida, vaja proovida palju ning kui kiiresti kannatan. Kannatust
ja jõudu jagus korralikult - siiski, kui kalju lõppes ning
algas mõttetu moreeni pudi, vot siis hakkas ka entusiasm kustuma
- no mida sa lustid kui sammu saad edasi ning siis libised kaks tagasi
- õiget rada ka näha polnud, nõlv puha vaalusid täis,
võta sa kinni, mis on lihtsalt kivide libisemise tõttu jääl
sinna tekkinud ning mis on inimesed sisse käinud.
Tipus oli rahvast päris palju, olid ka need, kes teiselt poolt
mööda vertikaalset kaljut üles tulid - seal ei olnud via
ferratat, vaid puhas ronimine oma köitega. Jook oli otsas - rumal
olin veeniredest mööda pannud, viimase juures pisut kogusin,
kuid see oli ka nii niru nire, et ei viitsinud oodata, mil pudel täis
saab. Päev otsa päikese käes palavas sportimist kahandas
joogivaru kole kiiresti. Nii ma seal istusin, vahtisin inimesi ning mägesid
ja ootasin Priitu ning Vollit, Viki ja Marko olid lootusetult silmist kadunud.
Kui poisid üles jõudsid tegime ühise tipupildi ning otsustasime
alla ära tulla, aeg oli juba suht hiline, umbes kuus vist (ei mäleta
kahjuks), ning isekeskis arvasime, et ehk Viki ja Marko keerasid alla viivale
rajale nähes, et aja poolest tippu ei jõua - oodata oli mõttetu.
Seega läksime kolmekesi alla. Teel sai veel loojuvast päikesest
roosades-lillades pilvetupsudes mäetippude vaateid oma seebikaga pildistatud.
Tõstukijaama juures nägin esimest korda ka eedelveissi - pisikest,
meie kassikäppa (selline tugev ja karvane) meenutavat hallikashõbedase
õiega lillekest, mida vaid laulu põhjal teadsin.
All autode juures oli jeebigrupp just söömise lõpetanud
ning meie hääli kuuldes - ma suures vaadete vahtimise-pildistamise
tuhinas olin valet slaalomirada pidi alla tulema hakanud ning poisid andsid
häälekalt sellest teada, pisut kuusevõsas trügimist
ning jõudsin ka õigele rajale - teepoti tulele pannud. Nälg
tahtis silmanägemist võtta - ikka terve päeva tublisti
rahmitud. Vikit ja Markot all ei olnud - nad tulid kottpimedas, alles kuskil
ühe paiku. No comments!
Öö - märksõna hiigelsipelgad,
me olime pimedas telgid peaaegu sipelgapessa pannud, no ja mida see tähendab,
suudavad vist kõik ette kujutada!pr2
Kommentaarid
P.R.:
1. Tõusu ei olnud 500
meetrit, käik ise oli 500m kokku pikk.
2. Telkimine oli keelatud looduspargis
ja pidime ennast majade juurest eemale öömajale seadma. Pimedas
ei näinud aga telgi püstitajad sipelgaid:-)
Volli
ja Meeri[16-21] pildid.
V.P.:
Alustasime hommikul (ilmselt kella 10 paiku) bussiparklast köisraudtee
alumise jaama juures (1668m; parkla kõrval asub rest. Baita Pie
Tofana), kuna lähedalolevast Cortina d'Ampezzo linnast (~1230m) viib
sinna korralik autotee. Marsruuti alustatakse tavaliselt rif. Angelo Dibona
juurest (2083m, vt. skeemi), kus on samuti autoparkla,
kuid meie bussijuht ei riskinud sinna sõita (mägitee). Algul
liikusime kõik viiekesi koos mööda slaalomirada (suvel
rohunõlv) ülesse. Kaasas oli vaid via ferrata varustus, köisi
polnud. Köisraudtee keskmise jaama juures (~2100m), kus avanes hea
vaade Tofana massiivile, uurisime ainukese (Priidul) kaasas olnud Cortina
infopunktist pärit ümbruskonna skeemi, kus olid peale märgitud
via ferrata marsruudid - ja otsustasime Tofana di Rozes tippu viiva marsruudi
kasuks. Algul oli küllalt pikk Tofana di Rozes nõlvade traavers,
kohati varustatud via ferrataga. Dibona mägionnist möödusime
paremalt poolt ja kõrgemalt. Tõsisem via ferrata algas kohas,
kus tee läks otse ülesse ja kadus kalju sisse rajatud käiku,
nn. 'Galleria del Castelletto'. See 500m pikk tunnel (kõrgustevahe
120m), mis oli rajatud veel Esimese Maailmasõja ajal, on nüüd
varustatud metallredeliga ja via ferrata trossidega; sees on aga absoluutne
pimedus, nii et soovitatav on kasutada taskulampi (mõnel meist oli
see ka kaasas). Umbes tunneli keskel on olemas ühendus välismaailmaga
- võib avause kaudu nautida ilusaid mägede vaateid, ja võib
ka mäenõlvale välja ronida (järsk kaljusein); selles
kohas möödusime kahest ronijast, kellest üks oli ilmselt
sakslane ja teine nägi väga jaapanlase moodi välja.
Tunnel lõppes teisel mäeküljel, edasi kulges via ferrata
juba tõsisematel kaljudel traverseerides nõlva edasi vasakule
vaheldumisi vertikaalsete lõikudega. Sportlikku huvi pakkus 'puhas'
ronimine - püüdsime kasutada via ferrata trosse vaid julgestuseks.
Ega see kalju igal pool enam "läbijooksetav" ei olnud, mõnes
kohas tuli ikka mõnda aega punnitada, enne kui läbi sai. Ronisin
eelviimasena, järgi tuli vaid Marko. Püüdsin ronida sellise
kiirusega, et silmside viimasega ei kaoks - ega eriti kiiremini ei olekski
tahtnud joosta. Algul tundus, et ka teised lähtuvad sellest põhimõttest,
mis tundus ka loogilisena, kuna grupis oli vaid üks ümbruskonna
skeem. Viimati hõikas mind ees roninud Volli, olles ühe pika
traaversi keskel, mille lõpus läks rada ülesse riiuli
peale ühe suure kivi kõrval. Ronides edasi, nägime et
seltskond on kogunenud selle suure kivi kõrval olevale platsile,
samas oli näha, et neid oli kindlasti rohkem kui 3 - peale meid olid
marsruudil ka teised grupid, ilmselt siis jõudsime ühele sellisele
grupile järgi. Siis me Markoga nägime
selle pika traaversi lõpposas voolavat vett - esimene (ja ainuke)
oja marsruudil, vaid paaris kohas olid veel veenired, kust vett oli raske
kätte saada.mv1 Kuna me nagime, et meie
ülejaanud rahvas puhkab suure kivi juures, peatusime oja juures, et
nautida vett ja päikeselist ilma (ilma veeta ei olnud kõrvetav
päike küll eriti nauditav), võtsime ka oma pudelid vett
täis. Riiulile lähenedes aga avastasime me, et seal olnud seltskonnas
meie inimesi ei olnud, pealegi kadus kogu rahvas enne, kui me sinna välja
jõudsime. Selgus, et riiulil kulgeb jalgrada nii paremale (veidi
tõustes), kui alla vasakule (skeemil on see
koht nimega Tre Dita, 2694 m), ja kivi juures viibinud rahvas läks
vasakule. Meie omadest ei paistnud kusagil jälgegi, kuid meil ei olnud
mitte mingit põhjust arvata, et nad on tipust loobunud. Kivil oli
joonistatud paremale suunatud nool kirjaga 'cima', Marko arvates tähendas
see itaalia keeles 'tipp'. Hommikusest kaardivaatamisest jäi ka niipalju
meelde, et via ferrata ei vii tipuni välja, vaid lõpeb enne,
ja tippu tuleb selle koha pealt jalgsi minna. Tundus, et see ilmselt ongi
juba selline koht, kus via ferrata on ara lõppenud, ju siis peaks
paremale mööda riiulit astudes lõppude lõpuks tippu
jõudma. Hakkasimegi Markoga astuma.
Riiul traverseeris küll mäge, kuid tõus oli kahtlaselt
aeglane, tipuni oli aga kindlalt veel mitusada meetrit; riiuli kohal olid
aga püstloodis seinad ja riiulil kohati mitme meetri paksused lumehanged
ja karniisid; mingit via ferratat enam kusagilt ei paistnud. Nii liikusime
me üle tunni aja, traverseerides mäenõlva, kuni riiul
hakkas minema kitsamaks ja märgatav rada selle pealt hakkas kaduma.
Lõpuks, olles juba mäe lõunanõlval, nägime
ees järsu ja kitsast lumekuluaari, mis lõikas meie riiuli läbi;
pärast seda kuluaari kulges riiul edasi, kuid selle tõusunurk
jäi endiselt väga väikeseks, tal peal paistsid vedelemas
suured kaljuplokid, ja kas seal rada ka oli - sellest aru küll ei
saanud. Proovisime kuluaarile läheneda, kuid selgus, et sinna jõudmiseks
tuleb ronida paarkümmend meetrit traaversit negatiivse libeda kalju
peal kuristik jalgade all, ja ega kuluaari ületaminegi ei pruukinud
ohutum olla. Oleks meil köis kaasas, oleksime kindlasti edasi läinud,
kuid ilma köieta tundus see veidi kahtlane ettevõtmine olevat.
Samas tundus meile, et ka teised meie grupiliikmed ei oleks vabatahtlikult
hakanud ilma köieta selliseid surmanumbreid tegema. Ja kui nad seda
ei teinud, siis on ainuke variant, et nad loobusid tipust ja läksid
raja hargnemise kohas alla vasakule, see aga tundus täiesti mõistmatu,
miks nad sel juhul meid ära ei oodanud! Kratsisime veidi kukalt ja
läksime siis tuldud teed pidi mööda riiulit tagasi. Mõnesaja
meetri pärast tuli aga meile vastu too sama ronijate paar, keda kohtasime
enne koopas. Sakslane rääkis talutavalt inglise keelt, nii et
suhtlemine suuri raskusi ei tekitanud. Kui nad kuulasid meie jutu ära,
olid nad väga imestunud ja ei tahtnud kuidagi uskuda, et seal edasi
ei ole via ferratat, mis tippu viib. Lõpuks otsustasid, et peavad
kõike oma silmaga nägema, ja läksime igaüks oma suunas
edasi. Mõnisada meetrit enne raja hargnemispunkti kohtasime aga
veel ühte paari - vist oli sakslasest mees ja itaallasest naine, kes
kumbki inglise keelt eriti ei mõistnud. Tükk aega seletasime
teineteisele midagi mingis sega- ja viipekeeles, ja selgus, et nemad lähevad
ka tippu, ja kusagil peab olema via ferrata, mis sinna viib. Meie teade,
et mingit via ferratat edasi ei ole, tegi neid väga murelikuks ja
rahutuks, nad hakkasid närviliselt uurima meie kohal olevaid kaljuseinu.
Ja järsku mees karjatas "via ferrata!!" ja näitas näpuga
kusagile ülesse. Vaatasin sinna, kuid midagi ei näinud. Siis
mad läksid umbes 5 m tagasi ja selgus, et selle koha pealt tõesti
algab via ferrata, mitte just kohe riiuli pealt, vaid moni meeter kõrgemalt.
Ja paari meetri kõrgusel on kalju peal mingi punane laik, mis peaks
tähistama via ferrata algust, kuid mida on praktiliselt võimatu
tähele panna, kui ei tea täpselt kuhu vaadata. Paarike hüppas
kohe ferrata peale ja hakkas ülesse ronima. Meile sai selgeks, et
Meeri, Priit ja Volli ilmselt panid kohe sellest ferratast edasi ülesse
- kui seal olid parasjagu teised inimesed ronimas, ei tekkinud neil raja
leidmisega probleeme. Vaatasin kella - kell oli juba vist 6 läbi,
ja valget aega jäi vaid 3 tundi. Kuid Markol ei paistnud kahtlusi
olevat, ja lõppude lõpuks peab ju ka see paarike kella arvestama,
ju nad ikkagi loodavad valgega alla jõuda.
Panime segapaarile järgi, algul tundus et nad ei lase meil ronida
nii kiiresti kui tahaks, kuid siis tegid nad spurti ja jätsid meid
selja taha. Mingil hetkel avastasime, et nad istuvad mingis kaminas kivi
otsas ja joovad termosest teed. Nähes meie lähenemist, viskas
naine kähku koti selga, hüppas ferrata peale ja hakkas meie ees
ronima, mees võttis aga meile sappa. Tundub et naine oli mehest
kõvem ronija - ronis meil ees täpselt sellise kiirusega, et
me ei pidanud tema järgi ootama, mees aga jäi veidike maha. Aga
ronimine oli küllaltki vinge - sadade meetrite kaupa püstloodis
4. - 5. kategooria kalju. Ühes kohas oli via ferrata tross katki läinud
- kuristikust tuli kaldu riiulile välja ronida nii, et viimane julgestuspunkt
oli mõnikümmend cm servast allpool, ja siis tuli oma poolteist
meetrit ronida ilma julgestuseta, enne kui sai riiulil vedelevast katkenud
trossi otsast käega kinni haarata. Selline pisike närvikõdi
:) Lõpuks sai via ferrata otsa ja viimased paarsada meetrit tõusu
tuli teha mööda küllaltki ebastabiilset keskmist moreeni,
milleks kulus rohkem kui tund aega - olime vaid teine päev mägedes,
ja kõrgusel üle 3000m andis vähene aklimatt juba tunda.
Tippu jõudsime kl. 20.15, seal seisis üks suur metallkarkassist
rist, kuid ühtegi inimest ei paistnud. Lootsime, et teised on meile
mingit kirja jätnud ja otsisime kõik võimalikud kohad
läbi. Risti küljes oli suur metellkarp. Selle avades leidsime
seest kahte paksu raamatut, kuhu tippu jõudnud ronijad ennast kirja
panevad - üks raamat oli vist 2001. aasta kohta ja teine jooksva aasta
oma. Ka 20. juulil tippu jõudnutest oli päris pikk nimekiri,
kuhu lisasime ka ennast, kuid Meeri, Priidu ja Volli nimesid kusagilt ei
paistnud. Seega jäi küsimärk õhku rippuma - kas nad
ikka tipus käisid, ja kui ei, kuhu nad siis kadusid. Ringi vaadates
avastasime, et vastupidiselt meie ootustele ühtegi teist loogilist
laskumisteed peale tõusutee ei paistnud - igal pool vaid kaljuseinad.
Kui ka meile tuttav segapaar tippu jõudis, õnnitlesime teineteist,
tegime tipupilte, ja
siis hakkasime uurima, kas neil ka laskumistee suhtes mingi ettekujutus
olemas. Nendel oli aga kaasas saksakeelne raamat "Dolomiitide Via Ferrata",
kus oli ka skeem meie marsruudi kohta. Laskuma pidi tõusuteed pidi
peaaegu kuni via ferrata lõpppunktini, ja siis keerama paremale,
kus oli märgitud laskumistee mägionni rif. Giussani
suunas. Nagu selgus, oli see tegelikult 'oinapeadest' koosnev nõlv,
kus laskumistee leidmine ei olnudki nii triviaalne. Paistis et seal igalt
poolt on laskutud, kuid päris korraliku rada me õhtuhämaruses
ei leidnud - igal pool siledad kaldu kaljud ja nende peal kivipudi, mille
peal libastumine võis üsna ebameeldivalt lõppeda. Alla
raja peale jõudes oli juba päris hämar, kuid tagasi vaadates
saime siiski veenduda, et ka meie tuttavad on kriitilisemad kohad edukalt
läbinud. Ilmselt suundusid nad siis Giussani hütti, meie tahtsime
aga alla bussi juurde jõuda ja ei hakanud hüti poole pöörama.
Peale saabuva pimeduse tegi asja keerulisemaks ka asjaolu, et meil polnud
mingit kaarti, ei olnud meeles ühtegi kohanime, ja isegi bussi asukoha
suhtes oli vaid üsna ähmane ettekujutus. Korraks tuli jutuks
meie bussijuhile onnist alla helistamine, kuid selgus, et ühtegi telefoninumbrit
meil kaasas ei ole. Jatkasime laskumist vaid tähevalguses mööda
rada; kohanime siltidest, mida hakkas allpool tulema, oli meile vähe
kasu, kuid lõpuks jõudsime rif. A.Dibona hütini.
Rõdu peal aega veetnud itaallaste seltskond vaatas kerge imestusega
kahte imelikus riietuses ja varustuses tulnukat, kes tulid välja pimedast
metsast, kiivrid ja kükloobid peas, ja ei mõistnud itaalia
keeles suhelda. Ega neilgi inglise keel eriti paremini suus ei olnud. Tükk
aega püüdsime seletada, et otsime kohta, mille nime ei tea, kuid
see on autoparklaga alumine tõstukijaam. Hüti seina peal olevatel
ümbruskonna kaartidel me ei suutnud aga midagi sobivat leida. Itaallased
läksid vahepeal vaga lahkeks, kutsusid sisse, andsid juua, soovi korral
oleksid meile vist ka süüa/veini andnud. Ja siis hakkasid ka
kellegi isiklikest varudest paremad kaardid tulema. Ja mõningate
vaidluste pärast suutsimegi neile lõpuks kaardil näidata,
kus kohas see meie parkla meie arvates asub. Nad pidasid siis nõu
ja teatasid meile, et kui meil tõesti nii kiire on ja me nende juurde
öömajale ei jää, viib meid üks härra oma
autoga tõstuki keskmise jaamani, kust me peaksime siis ise mööda
slaalomirada parklani laskuma. Peale mõningast seiklemist autoga
pimedatel mägiteedel saigi see lõpuks teoks, ja varsti oli
meil juba hästi tuttav slaalomirada jalgade all. Bussini jõudsime
veel samal päeval, mõni minut enne keskööd. Ajasime
üles bussis magavat bussijuht Marti, ja ta suunas meid metsa poole,
kus olid telgid püsti pandud. Kõik juba magasid...
Kommentaarid
M.V.:
1. Vett oli nagu rohkem - aga
vist põhiliselt seal lumevaaludega kaetud "valel" teel.
16) 1 - kaljumarsruut.