4) 17. juuli 2002
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukaasia (Venemaa)
8) Elbruse idatipp põhjast
9) Jaan Ainelo + Mart Kainel + Taavi Kainel + Toivo Laan + Jüri
Vilismäe
10) 2A
11) 5621 m (5633 m GPS järgi)
12) M.K.: terve päev ilus päikesepaisteline ilm,
mõõdukas tuul.
J.V.: Kogu matka ajal olid ilmad üsna head. Peaaegu kõik
hommikud olid ilusad, õhtupoole ilm tavaliselt halvenes, kuid see
ei seganud meid. Tipu tegemise päev oli peaaegu ideaalne. Öösel
5-10 kraadi külma. Allpool tuulevaikne, kuid alates 4500 meetrist
kõva külm tuul. Nähtavus hea, taevas praktiliselt pilvitu.
13) Tipputõusu alustasime Severnõi Prijutist (3700 m), seega kõrgustevahe umbes 1900 m.
14) M.K.: pakuks analoogselt marsruudiga lõunast 2A.
J.V.: Marsruudi raskuskategooria võiks olla 2A. Asi on
analoogiline klassikalise tõusuga lõuna poolt Prijut-11 kaudu.
Praktiliselt kogu aeg lumenõlv (ca 30 kraadi). Lume all üksikud
praod.
15) M.K.: Elbruse idatipule tõus toimus mägimatka
käigus, mistõttu olime eelnevalt aklimatiseerunud. Matka kohta
saab lugeda http://www.firn.ee/db/konkurss/TID/02/3002JA01.html.
Marsruudile väljusime 17.07.2002 kell 2.15 Elbruse põhjaprijutist,
mis asub Malgenderku liustiku moreenil 3750 m kõrgusel.
Esimesed mõnisada meetrit liikusime mööda kive ja edasi mööda öösel külmunud lund. Esimesed tunnid kasutasime taskulampe. Marsruut oli kogu ulatuses lumine ja kasse ei olnud vaja kasutada (neid polnud ka kaasas). Kuna lõigul enne Lentz’i kaljusid esineb pragusid oli meil kaasas 40 m peanöör, mille jätsime Lentz’i kaljude algusesse. Lumel olid eelmiste päevade jäljed, mis marsruudi ülemises osas olid kinni tuisanud. Samal päeval teisi gruppe meie teed pidi tipus ei käinud. Kraatri servale jõudnud, tuli läbida veel mõnisada meetrit horisontaalset paksu lumega välja, et jõuda idatipu kõrgeimasse punkti. Tipus olime 10.50. Laskusime mööda tõusuteed eriliselt kiirustamata. Alumises osas oli lumi muutunud sulaks ja püdelaks. Leidsime ka ühe kitsa prao. Prijutis olime tagasi kell 15.00. Meie tõus Elbrusele toimus mööda esmatõusu teed 1829. a. Sellest võib lugeda vene keeles: http://balkaria.narod.ru/istoria/miziev/sledy.htm
J.V.: Tõusu lühikirjeldus. Tõus Elbruse idatippu
toimus matka 10-ndal päeval. Eelmisel päeval jõudsime
nn. Põhjaprijutti, mis on üks onnike 3700 m kõrgusel.
Prijutis on ruumi ca 15-le inimesele, ööpaeva eest tuleb maksta
75 rubla. Prijutis elab pidevalt üks mees, kes maja hooldab. Muide,
siitkaudu toimus esimene tõus Elbrusele 1829. aastal. Samal päeval
tegime aklimatitõusu 4500 m peale. Ilm oli väga ilus ja soe.
Lumenõlv oli sula ja pehme, vajus kõvasti sisse. Vanad jäljed
olid ees ja rada oli jälgitav. Tuli liikuda seongus, sest paksu lume
all oli pragusid.
Tõusu idatippu alustasime järgmisel
ööl kell 2.15. Kaheksast inimesest alustas tõusu 5 kes
ka kõik tippu jõudsid. Öö oli kottpime, taevas
särasid tähed. Tuul oli vaikne, külma parajalt. Lumi oli
kõva ja liikuda hea. Mõnel olid kassid all, teised liikusid
ilma nendeta. Seongus me ei olnud, ehkki võib-olla oleksime pidanud
olema.
Kuni Lenzi kaljudeni (4600 m) läks kõik
libedalt. Siis aga äkki läks tuul väga kõvaks ja
külmaks. Edasine teekond kulges piki üksikute kaljude
ahelikku. Lumi oli jatkuvalt kõva. Nõlva kalle oli kogu
aeg ca 30 kraadi. Mõne aja pärast hakkas tõusma päike,
ilm oli jatkuvalt ilus, ehkki külm. Pikapeale hakkas kõrgus
tunda andma ja samm muutus aeglaseks ja tontsiks. Kell 10 paiku jõudsime
tipuplatoole ning idatipus olime kell 10.45. Seega kestis tõus 8
ja pool tundi. Tipus ei olnud ühtegi teist inimest. Kuid oli näha,
et Elbruse läänetippu liigub palju rahvast. Ilm oli jatkuvalt
ilus,
ehkki tuuline ja külm. Tipus olime rohkem kui pool tundi, siis
alustasime laskumist. Laskusime mööda tõusuteed, Põhjaprijutti
jõudmiseks kulus 3-4
tundi. Allpoll läks ilm soojemaks, tuul rauges ja lumi sulas.
Üldiselt on tõus Elbrusele põhja
poolt väga meeldiv ja huvitav.
16) 3. J.V.: Marsruudi iseloom: põhiliselt külmunud lumi, tipuplatool pehme parajalt paks lumi.