Djantugan (3991m), 18. juuli 2001 (Viktor Palm + 3)
4) 18. juuli 2001
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõlsu org, Zeljonaja Gostinnitsa
8) Djantugan (Dzhantugan), edelaharjapidi.
9) Viktor Palm + 3 (Martti Pärs, Meeri Sassian, Tanel
Häidkind).
10) 3A
11) 3991 m
12) Ilm muutlik, kuni kaljumarsruudi alguseni päikeseline, siis
ligikaudu pool tundi lumesadu, siis pilvine, tipus olles
äikesepilved kõrvalorus, pilves lumesadu/lörts.
13) Zeljonaja Gostinnitsa ~2500-2700m, Djantugani platoo 3460m,
kaljumarsruudi algus ~3600m, tipp 3991m.
14) 3A
15) M.S.: Selle marsruudi esmaläbimine Naumovi järgi:
F.Nefedov, B.Gorjunov, D.Librovsky, V.Proshina; 22.juuli 1949.
* Naumov kirjeldab marsruuti nii:
Djantugani platoolt Bashkara ja Djantugani vahelise harja sadula
parempoolse servani (Djantugani nõlvade all) on 1-1,5 h. Sealt
keerata paremale ja edasi liikuda lihtsatel purunenud kaljudel
edelaharja parempoolse nõlva pidi I sandarmi alla; sellest
mööduda paremalt (julgestus!). Edasi tõusta harjal mööda
kergesti murenevaid plaate, möödudes järskudest tõusudest
paremalt (julgestus!); II sandarmist mööduda paremalt
traaversiga ja siis riiuleid pidi jõuda kuluaari algusesse;
kuluaaris tõusta paremale üles harjale ning sealt edasi
tipueelse sandarmi alla, mööduda sandarmist paremalt, tõusta
lõunaharjale ja harjapidi tippu. Sadula pealt 4-5 h. Laskumine
idaharja pidi.
* Meie tegime nii:
Marsruudile läksime ~5.30, liikusime mööda Djankuat liustikku
Djantugani platoo jäämurruni, seal panime esimese tugiköie
lõhede ületamiseks lumesildu mööda ~ 10-15 m, edasi mööda
Djantugani platood edela suunas, tõus kaljumarsruudi algusesse
Djantugani ja Bashkara vahelisele harjale Djantugani nõlva alla,
võtsime köied ja tegime lühemaks ~ 20 m paari
peale(Viki-Martti, Meeri-Tanel), 11.30 algas tõus üheaegselt
liikudes (vastavalt marsruudikirjeldusele) ees Viki-Martti,
järel Meeri-Tanel, vajadusel järsematel lõikudel kasutasime
klemme (Viki pani klemmid, Tanel korjas kokku), enne tippu
kuluaaris ~ 10-15 m kasutasime tugiköit järsu (~ 6 m) lõigu
läbimiseks. Sealt edasi Viki ja Martti möödusid sandarmist
vasakult, Meeri ja Tanel paremalt. Ja lõunaharjapidi tippu.
Laskusime 2A marsruudil, algul kasutasime mahajäetud
jaamakarabiini ning laskusime kaheksa abil köiejagu, siis edasi
lumekuluaaris astmeid mööda, edasi idaharjal lumel kuni
kaljudeni sealt moreenil/kaljul alla Djantugani platoole ja sealt
alla nii nagu olime tulnud.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
18. juuli, kolmapäev
Super päev! Hommikul vara 4 paiku oli
äratus. Alan nagu hea pereisa tegi meile tatra putru ja
kontrollis, kas ikka kõik vajalik on kaasas. Poole kuue paiku,
hämaras, asusime teele Djantugani poole. Mina ja Tanel ees, Viki
ja Martti tagapool. Ei jõudnud päris Taneli tempot pidada, kuid
aeg ajalt ta ootas mind järele. Enne Djantugani platood
jäämurrus panime tugiköie lõhede ületamiseks. Seal jaamas
oli kell veel alles. Paarikümmend meetrit edasi tundsin kindas
sõrme otsas mingit kõva jublakat. Kui selle välja urgitsesin
selgus, et on kella mutter ja kell ise oli kadunud, ei olnud
saapas ega kindas ega varrukas - no tagasi minna ka ei tahtnud.
Kui alla tulles on alles, siis saan kätte, muidu jääb
Djantuganile meeleheaks. Algselt oli plaanis teha 2A marsruut,
kuid platooni tulek oli läinud väga libedalt ning kuna
enesetunne oli hea - siis otsustasime minna hoopis 3A radapidi.
Panime Taneliga jälle ees minema tõusul sadulale vaheldumisi
astmeid tehes. Sadulal istusime maha, tõmbasime hinge, sõime
halvaad ja vaatasime alla ZG poole, seal oli alles väga rahulik.
Siis laskusime pisut alla 3A kaljumarsruudi algusesse, võtsime
kassid alt ja ootasime. Viki ja Martti tahtsid ka tingimata seal
harjal ära käia, seega tuli veel tükk aega istuda ja oodata.
Uni tikkus kangesti kallale, nägin isegi und sekundi-murdosa
jagu - hõre õhk ja päikesepaiste tegid oma töö. 11.30 paiku
hakkasime kaljut mööda üles ronima - mõnus päikesest soe
kalju. Odnovremmenoje dvizenije - nii me ronisime, Viki ja Martti
köies ees, mina ja Tanel oma köiega sabas. Viki pani vahepeal
klemme, siis meie paarist mina ees panin neist meie köie läbi
ja Tanelil tuli kogu see kola kokku korjata. Kui paarkümmend
meetrit oli tõustud hakkas lund sadama. No pagan küll, kas
tõesti keerab nüüd ilma ära? Õnneks läks see sabin üsna
kähku üle ja kuna kalju oli väga soe, siis kuivas ka kiiresti.
Lumesadu jäi küll üle, kuid taevas oli endiselt pilves -
tõsiasi, mis mind pisut rahutuks tegi. Liiga tore oli see
ronimine ja kohe kuidagi ei tahtnud, et mingi tobe ilmapööre
kogu lõbu ära rikuks. Me Marttiga isegi ei näägelnud seekord.
Rada iseenesest ei olnud raske, samas oli väga keeruline ronida
nii, et lahtisi kive, mida seal oli igal sammul ja hulgim, alla
teistele kaela ei laseks. Ligikaudu paarkümmend meetrit enne
tippu märkasin kaljul midagi säravat. Korraks pilve tagant
välja paistev päike peegeldus kaljusse löödud naelalt ja
selle küljes rippuvalt karabiinilt. Naisterahvas ikka märkab
säravaid asju. Tanel, kes oli pisut allpool, tõi naela ja
karabiini ära - nael oli väga lahti, palja käega, ilma suurema
pingutuseta tuli välja. Saagi tegime pooleks - nael talle ja
ilus karabiin mulle. Mida aeg edasi, seda tumedamaks hakkas
taevas tõmbuma - kas tõesti peab jälle 3A-ga kaasnema äike ja
lumesadu? Tuli liikumisele hoogu lisada. Enne tippu, sandarmi
juures, oli valida kahe raja vahel, lihtsama ja raskema, Viki
millegi pärast tahtis ikka naba venitada ja ronis raskemat
lõikupidi, mina vaatasin, et ma kohe kuidagi nii pikaks ei veni
ja kuna oli ka lihtsam lõik, siis läksime Taneliga hoopis seda
mööda ja jõudsime ka enne tippu. Olime sattunud alajaama -
kõik nukid surisesid ja undasid, kirka samuti. Volnaja-Spaini
käigust oli jäänud meelde Viki ütlemine, et niikaua kui kirka
ei unda on kõik OK. Aga nüüd ju undas! Igatahes tiputuuri
juures tipukirja otsida ja sorida seal surisevate kivide vahel
kohe kuidagi ei tihanud, läksime paar meetrit allapoole, seal
vähemalt kirka oli vait. Viki ja Martti, kes vöövahele pandud
kirkalt ergutussurakaid tagumikku sai, leidsid kirja üles. Tops
oli kunagi varem äikese ajal tabamuse saanud, auk sees. Nüüd
sadas juba tihedalt lörtsi/lund. Viki kirjutas kirja
marsruudikirjelduse teisele küljele - blanketid olime hommikul
maha unustanud. Lörts ja vihm tegid kivid märjaks ja
aegamööda surin tippudes jäi vaiksemaks kuni lakkas sootuks.
Igatahes kirja tagasi viia ei olnud enam nii hirmus. Tegime
mõned tipupildid ja hakkasime laskuma 2A radapidi. Lumi oli sula
ja jalad vajusid sügavale lumme. Mööda järsku kuluaari - nn
pudelikaela - oli päris vastik alla tulla, jalad ei tahtnud
järsul nõlval vesises pehmes lumes kuidagi pidama jääda ning
kippusid alla libisema, pole see pehme järsk lumenõlv ikka minu
lemmik, kaljul liikumine oli kohe hoopis kindlam ja mõnusam.
Eelmised käijad olid maha jätnud jaama naela, kasutasime seda
köiejagu kaheksaga lustimiseks - kui juba siis ikka täiega.
Edasi läks laskumine mööda Tanelile tuntud rada (algajate
üritus 13 ja reedel) algul mööda Ida harja lume peal ning
edasi kiviklibu, mis jalge alt kohe plehku tahtis panna, igatahes
kahel jalal liikuda oli päris keeruline - ikka tuli käed maha
toetada, et mitte hooga alla Uugametsa libiseda. Pikivahe
hoidmine oli siin väga oluline. Lõpp mööda liustikku ja läbi
jäämurrukese läks libedalt. Poisid hankisid kuskilt ka
enamvähem puhast lund laagris jäätise tegemiseks. Igatahes
hetkeks nad kadusid ja ma juba arvasin, et teevad nalja, et ma
läheksin tagasi neid otsima - seisin ja ootasin, hõigetele
keegi ei vastanud. No pagan küll! Kuid siis, kui ma juba
hakkasin vaikselt jalgu ülespoole tagasi nihutama, ilmusid nende
pead nähtavale. Mina olin jäätiselume lubaduse juba unustanud
- neil oli meeles. ___________
V.P.: Kommentaariks Meeri päevikule:
Otsus minna 3A marsruudile ei olnud muidugi nii spontaanne, nagu
võib Meeri jutust aru saada. Päästeteenistuses oli meil
selleks päevaks kirjas ikkagi 3A Djantugani marsruut; olime ka
välja minnes selleks valmis - nii moraalselt, kui varustuse
poolest. Minu jaoks oli 2A marsruut vaid tagavaravariant, ja
lõplikku otsust pidime tegema platool. Kuna kõik oli ok,
läksimegi 3A-le.
Mõnel tekkis ZG-s küsimusi Taneli suhtes - kas ikka tohib
võtta 3A marsruudile algajat, kes alles eelmisel päeval käis
oma esimesel edukal 2A marsruudil (Trapets, koos Enokiga). Väike
risk siin muidugi oli, kuid intuitsioon mind ei petnud - Taneli
hea füüsiline, teoreetiline ja psühholoogiline ettevalmistus
kompenseeris kogemuste vähesust, ja antud koosseisus meil sellel
marsruudil küll mingeid probleeme ei tekkinud. Põhiraskus
kaljumarsruudil oli vajadus ronida nii, et alumistele lahtiseid
kive pähe ei pudeneks; viimasele ronijale ei olnud see aga nii
tõsine nõue.
Mõned pildid.
16) 4 - kombineeritud marsruut.