Djantugan (3991m), 18. juuli 2001 (Viktor Palm + 3)

4) 18. juuli 2001

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõlsu org, Zeljonaja Gostinnitsa
8) Djantugan (Dzhantugan), edelaharjapidi.
9) Viktor Palm + 3 (Martti Pärs, Meeri Sassian, Tanel Häidkind).
10) 3A
11) 3991 m
12) Ilm muutlik, kuni kaljumarsruudi alguseni päikeseline, siis ligikaudu pool tundi lumesadu, siis pilvine, tipus olles äikesepilved kõrvalorus, pilves lumesadu/lörts.
13) Zeljonaja Gostinnitsa ~2500-2700m, Djantugani platoo 3460m, kaljumarsruudi algus ~3600m, tipp 3991m.
14) 3A
15) M.S.: Selle marsruudi esmaläbimine Naumovi järgi:
F.Nefedov, B.Gorjunov, D.Librovsky, V.Proshina; 22.juuli 1949.
* Naumov kirjeldab marsruuti nii:
Djantugani platoolt Bashkara ja Djantugani vahelise harja sadula parempoolse servani (Djantugani nõlvade all) on 1-1,5 h. Sealt keerata paremale ja edasi liikuda lihtsatel purunenud kaljudel edelaharja parempoolse nõlva pidi I sandarmi alla; sellest mööduda paremalt (julgestus!). Edasi tõusta harjal mööda kergesti murenevaid plaate, möödudes järskudest tõusudest paremalt (julgestus!); II sandarmist mööduda paremalt traaversiga ja siis riiuleid pidi jõuda kuluaari algusesse; kuluaaris tõusta paremale üles harjale ning sealt edasi tipueelse sandarmi alla, mööduda sandarmist paremalt, tõusta lõunaharjale ja harjapidi tippu. Sadula pealt 4-5 h. Laskumine idaharja pidi.
* Meie tegime nii:
Marsruudile läksime ~5.30, liikusime mööda Djankuat liustikku Djantugani platoo jäämurruni, seal panime esimese tugiköie lõhede ületamiseks lumesildu mööda ~ 10-15 m, edasi mööda Djantugani platood edela suunas, tõus kaljumarsruudi algusesse Djantugani ja Bashkara vahelisele harjale Djantugani nõlva alla, võtsime köied ja tegime lühemaks ~ 20 m paari peale(Viki-Martti, Meeri-Tanel), 11.30 algas tõus üheaegselt liikudes (vastavalt marsruudikirjeldusele) ees Viki-Martti, järel Meeri-Tanel, vajadusel järsematel lõikudel kasutasime klemme (Viki pani klemmid, Tanel korjas kokku), enne tippu kuluaaris ~ 10-15 m kasutasime tugiköit järsu (~ 6 m) lõigu läbimiseks. Sealt edasi Viki ja Martti möödusid sandarmist vasakult, Meeri ja Tanel paremalt. Ja lõunaharjapidi tippu. Laskusime 2A marsruudil, algul kasutasime mahajäetud jaamakarabiini ning laskusime kaheksa abil köiejagu, siis edasi lumekuluaaris astmeid mööda, edasi idaharjal lumel kuni kaljudeni sealt moreenil/kaljul alla Djantugani platoole ja sealt alla nii nagu olime tulnud.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
18. juuli, kolmapäev
Super päev! Hommikul vara 4 paiku oli äratus. Alan nagu hea pereisa tegi meile tatra putru ja kontrollis, kas ikka kõik vajalik on kaasas. Poole kuue paiku, hämaras, asusime teele Djantugani poole. Mina ja Tanel ees, Viki ja Martti tagapool. Ei jõudnud päris Taneli tempot pidada, kuid aeg ajalt ta ootas mind järele. Enne Djantugani platood jäämurrus panime tugiköie lõhede ületamiseks. Seal jaamas oli kell veel alles. Paarikümmend meetrit edasi tundsin kindas sõrme otsas mingit kõva jublakat. Kui selle välja urgitsesin selgus, et on kella mutter ja kell ise oli kadunud, ei olnud saapas ega kindas ega varrukas - no tagasi minna ka ei tahtnud. Kui alla tulles on alles, siis saan kätte, muidu jääb Djantuganile meeleheaks. Algselt oli plaanis teha 2A marsruut, kuid platooni tulek oli läinud väga libedalt ning kuna enesetunne oli hea - siis otsustasime minna hoopis 3A radapidi. Panime Taneliga jälle ees minema tõusul sadulale vaheldumisi astmeid tehes. Sadulal istusime maha, tõmbasime hinge, sõime halvaad ja vaatasime alla ZG poole, seal oli alles väga rahulik. Siis laskusime pisut alla 3A kaljumarsruudi algusesse, võtsime kassid alt ja ootasime. Viki ja Martti tahtsid ka tingimata seal harjal ära käia, seega tuli veel tükk aega istuda ja oodata. Uni tikkus kangesti kallale, nägin isegi und sekundi-murdosa jagu - hõre õhk ja päikesepaiste tegid oma töö. 11.30 paiku hakkasime kaljut mööda üles ronima - mõnus päikesest soe kalju. Odnovremmenoje dvizenije - nii me ronisime, Viki ja Martti köies ees, mina ja Tanel oma köiega sabas. Viki pani vahepeal klemme, siis meie paarist mina ees panin neist meie köie läbi ja Tanelil tuli kogu see kola kokku korjata. Kui paarkümmend meetrit oli tõustud hakkas lund sadama. No pagan küll, kas tõesti keerab nüüd ilma ära? Õnneks läks see sabin üsna kähku üle ja kuna kalju oli väga soe, siis kuivas ka kiiresti. Lumesadu jäi küll üle, kuid taevas oli endiselt pilves - tõsiasi, mis mind pisut rahutuks tegi. Liiga tore oli see ronimine ja kohe kuidagi ei tahtnud, et mingi tobe ilmapööre kogu lõbu ära rikuks. Me Marttiga isegi ei näägelnud seekord. Rada iseenesest ei olnud raske, samas oli väga keeruline ronida nii, et lahtisi kive, mida seal oli igal sammul ja hulgim, alla teistele kaela ei laseks. Ligikaudu paarkümmend meetrit enne tippu märkasin kaljul midagi säravat. Korraks pilve tagant välja paistev päike peegeldus kaljusse löödud naelalt ja selle küljes rippuvalt karabiinilt. Naisterahvas ikka märkab säravaid asju. Tanel, kes oli pisut allpool, tõi naela ja karabiini ära - nael oli väga lahti, palja käega, ilma suurema pingutuseta tuli välja. Saagi tegime pooleks - nael talle ja ilus karabiin mulle. Mida aeg edasi, seda tumedamaks hakkas taevas tõmbuma - kas tõesti peab jälle 3A-ga kaasnema äike ja lumesadu? Tuli liikumisele hoogu lisada. Enne tippu, sandarmi juures, oli valida kahe raja vahel, lihtsama ja raskema, Viki millegi pärast tahtis ikka naba venitada ja ronis raskemat lõikupidi, mina vaatasin, et ma kohe kuidagi nii pikaks ei veni ja kuna oli ka lihtsam lõik, siis läksime Taneliga hoopis seda mööda ja jõudsime ka enne tippu. Olime sattunud alajaama - kõik nukid surisesid ja undasid, kirka samuti. Volnaja-Spaini käigust oli jäänud meelde Viki ütlemine, et niikaua kui kirka ei unda on kõik OK. Aga nüüd ju undas! Igatahes tiputuuri juures tipukirja otsida ja sorida seal surisevate kivide vahel kohe kuidagi ei tihanud, läksime paar meetrit allapoole, seal vähemalt kirka oli vait. Viki ja Martti, kes vöövahele pandud kirkalt ergutussurakaid tagumikku sai, leidsid kirja üles. Tops oli kunagi varem äikese ajal tabamuse saanud, auk sees. Nüüd sadas juba tihedalt lörtsi/lund. Viki kirjutas kirja marsruudikirjelduse teisele küljele - blanketid olime hommikul maha unustanud. Lörts ja vihm tegid kivid märjaks ja aegamööda surin tippudes jäi vaiksemaks kuni lakkas sootuks. Igatahes kirja tagasi viia ei olnud enam nii hirmus. Tegime mõned tipupildid ja hakkasime laskuma 2A radapidi. Lumi oli sula ja jalad vajusid sügavale lumme. Mööda järsku kuluaari - nn pudelikaela - oli päris vastik alla tulla, jalad ei tahtnud järsul nõlval vesises pehmes lumes kuidagi pidama jääda ning kippusid alla libisema, pole see pehme järsk lumenõlv ikka minu lemmik, kaljul liikumine oli kohe hoopis kindlam ja mõnusam. Eelmised käijad olid maha jätnud jaama naela, kasutasime seda köiejagu kaheksaga lustimiseks - kui juba siis ikka täiega. Edasi läks laskumine mööda Tanelile tuntud rada (algajate üritus 13 ja reedel) algul mööda Ida harja lume peal ning edasi kiviklibu, mis jalge alt kohe plehku tahtis panna, igatahes kahel jalal liikuda oli päris keeruline - ikka tuli käed maha toetada, et mitte hooga alla Uugametsa libiseda. Pikivahe hoidmine oli siin väga oluline. Lõpp mööda liustikku ja läbi jäämurrukese läks libedalt. Poisid hankisid kuskilt ka enamvähem puhast lund laagris jäätise tegemiseks. Igatahes hetkeks nad kadusid ja ma juba arvasin, et teevad nalja, et ma läheksin tagasi neid otsima - seisin ja ootasin, hõigetele keegi ei vastanud. No pagan küll! Kuid siis, kui ma juba hakkasin vaikselt jalgu ülespoole tagasi nihutama, ilmusid nende pead nähtavale. Mina olin jäätiselume lubaduse juba unustanud - neil oli meeles. ___________
V.P.: Kommentaariks Meeri päevikule:
Otsus minna 3A marsruudile ei olnud muidugi nii spontaanne, nagu võib Meeri jutust aru saada. Päästeteenistuses oli meil selleks päevaks kirjas ikkagi 3A Djantugani marsruut; olime ka välja minnes selleks valmis - nii moraalselt, kui varustuse poolest. Minu jaoks oli 2A marsruut vaid tagavaravariant, ja lõplikku otsust pidime tegema platool. Kuna kõik oli ok, läksimegi 3A-le.
Mõnel tekkis ZG-s küsimusi Taneli suhtes - kas ikka tohib võtta 3A marsruudile algajat, kes alles eelmisel päeval käis oma esimesel edukal 2A marsruudil (Trapets, koos Enokiga). Väike risk siin muidugi oli, kuid intuitsioon mind ei petnud - Taneli hea füüsiline, teoreetiline ja psühholoogiline ettevalmistus kompenseeris kogemuste vähesust, ja antud koosseisus meil sellel marsruudil küll mingeid probleeme ei tekkinud. Põhiraskus kaljumarsruudil oli vajadus ronida nii, et alumistele lahtiseid kive pähe ei pudeneks; viimasele ronijale ei olnud see aga nii tõsine nõue.
Mõned pildid.

16) 4 - kombineeritud marsruut.