4) 17. juuli 2001
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõlsu org, Zeljonaja Gostinnitsa
8) Trapets (Lõuna Tshot-Tshat), põhjanõlva ja
lääneharja pidi
9) Alan Rood + Eveli Habakuk + Meeri Sassian + Viktor Palm (ilma grupijuhita).
10) 2A
11) 3740 m
12) Selge, päikeseline ilm.
13)
14) 2A
15) M.S.: Marsruudile läksime Zeljonaja Gostinnitsast ~6.00,
liikusime mööda Djankuat liustikku Trapetsi põhjanõlva
alla ja sealt edasi tõus ning kaljumarsruudi algus. Jalutamine kivisel
lääneharjal, kuni sandarmiteni. Esimesest sandarmist ja teisest
möödusin paremalt ja kolmandast möödusin vasakult,
kassid alla ning paarkümmend meetrit lumeharjal ja siis paremale kaljule
kuluaarist üles, tipp.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
17. juuli, teisipäev
Lõpuks, pärast mõningast vaidlust,
otsustasime minna ka Trapetsile. ZG-st vaadates lame trapetsikujuline mägi,
ei midagi erilist - ei olnud seda vaadates tunnet, et vot selle mäe
otsa tahan minna. Tõusime poole viie paiku. Eile õhtul sai
algajatega kokku lepitud, et väljume pool tundi neist hiljem, et mäel
ei tekiks olukorda, kus liiga palju rahvast korraga kokku satub ja liiklus
liiga tihedaks muutub. Minek mööda Djankuati liustikku oli raske.
Oli raske kuni Trapetsile tõusu alguseni, siis sai vist lihased
soojaks ja varahommikuse rammestuse kontidest, igatahes lumenõlval
tõustes hakkasin omade eest ära minema ja algajatele järele
jõudma. Esimese lõigu lõpus, enne kaljule tõusmist,
olin juba nendega koos. Võtsime kassid alt. Nad hakkasid Enokiga
kaljule tugiköit organiseerima, leidsin, et mul ei oleks sellel lõigul
tugiköit vaja, kui ma nüüd ootaksin ja siis nende järel
läheksin saaksin kõvasti kive pähe, sest mägi oli
väga pudine. Otsustasin minna omapäi ees. Sain veel juhised Enokilt,
et mingu ma ikka otse ning siis hakkasin liikuma arvatava tipu poole. Läksin
ja sellest kujunes mul omapäi käimine - nii mõnus, kerge
hüpata kiviplaadilt kiviplaadile, siis vahepeal kiviklibul ning lõpuks
kalju - nautisin igat hetke. Esimesest sandarmist möödusin paremalt,
ka teisest sandarmist sain kenasti mööda, kuid kolmanda juures
takerdusin, kas minna vasakult mööda või kuidagi üle,
ei saanud päris sotti. Rada polnud näha - proovisin siit ja sealt,
üritasin leida loogilist teed, et liiga karmiks kätte ei läheks
(ikkagi 2A marsruut, ei tasu karmimale kaljule ronida) - hetkeks mõtlesin
teised järele oodata, kuid nad olid niiiii kaugel ja mul oleks väga
külma hakanud. Sinna kalju alla päike ei paistnud, seetõttu
oli ka kaunis jahe ning kaua paigal istuda ei tulnud kõne alla.
Mingi normaalne tee tundus paarkümmend meetrit mööda lund
minevat ja siis uuesti kaljule, panin kassid alla ja kõmpisin mööda
lumeharja uuesti kalju alla, siis kassid alt ja kuluaari mööda
üles ning olingi tipus (kell 9.50). Mõnus adrenaliin oli ikka
veres, mõttetult ei riskinud, kuid üksi oli vahepeal tsipa
kõhe küll. Tipus olid eelmised käijad - Minskist vist
- komme kirja juurde jätnud, sõin kommi, vaatasin Ullutau oru
poole, esimestele tippudele, mis kunagi sai tehtud Gumatshile ja Mestiale,
pildistasin pilvi ja suslikut ning ootasin (~45 min). Siis (kell 10.35)
tulid Alan, Eveli ja Viki - hoopis teist teedpidi, üle sandarmi kuidagi.
Tegime veel pilte ja jätsime algajatele pähkleid/rosinaid ja
shokolaadi (Minski komme poleks kõigile jätkunud ja kuna ei
tahtnud algajate seas meelepaha/konkurentsi tekitada sõime kõik
ise ära) tipukirja juurde, Minski omade tipukirja võtsime kaasa.
Alla läksin koos teistega rada mööda, kust nad olid tõusnud,
enam ei tulnud lumele minna, selle viimase sandarmi seekord ületasime.
Algajad hakkasid selleks hetkeks lumelõigu ületamiseks tugiköit
panema (tuli välja, et olin kenasti õige raja leidnud) - neil
oli veel kaua ronida. Laskusime Gumatshi ja Trapetsi vahelise sadula juurest
Djankuati liustikule laskuvat kuluaari mööda ja edasi juba joostes
ning "suusatades". Leidsime veel kole kahtlase augu, selle serval oli labidas,
põhjas kellegi saabas, konservikarbid ja veel mõned pudinad
- nagu oleks keegi endale auku kaevanud ja siis ise lume peale tõmmanud
- tea, milleks see hea oli. Alla laagrisse jõudsime kella kahe paiku.
Tegime süüa ja päevitasime. Algajate laagrisolijatele andsime
edasi mäesolijate palve süüa ja juua keeta. __________
V.P.: Nöör oli meil muidugi kaasa võetud, kuid
antud grupi koosseisuga, marsruudi seisundiga ja ilusa ilmaga ei tekkinud
meil selle järele kordagi nii suurt vajadust, et tasuks ta kotist
välja võtta. Nautisime individuaalset ronimist, igaüks
valis endale sobiva tempo ja tee. Oli üks koht, kus nöör
paha ei teeks (ronisin ühest sandarmist üle, millest teised vist
möödusid), kuid sai ka ilma hakkama. Meeri oli energiat täis
ja jooksis teistest pikalt ette, ootas meid juba tipus. Huvitav, et tipukiri
oli ka selles tipus aastavanune. Ilusti paistis Trapetsi tipust Djantugan,
kuhu plaanisime minna järgmisel päeval. Laskusime siiski kõik
neljakesi koos, Gumatsi kuru kaudu.
Ilusa ilmaga oli Trapetsi hari päris mõnus lihtne ja lühike
kaljumarsruut - lausa puhkus närvidele :)
16) 4 - kombineeritud marsruut.