4) 13. juuli 2001
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõlsu org, Kashkatashi liustik
8) Volnaja Ispanija (Free Spain, ehk Vaba Hispaania)/klassikaline marsruut
lääneharjapidi.
9) Alan Rood + 4 (Eveli Habakuk, Martti Pärs, Meeri Sassian, Viktor
Palm).
10) 3A
11) 4200 m
12) Marsruudi läbimise alguses oli ilm väga ilus. Õhtul,
laskumise ajal, jäime grupiga äikese kätte, mis läks
üle lumesajuks. Samuti toimus suur osa laskumisest pimedas, valges
määratletud suuna ja orientiiride kaudu.
13) 200 - 300m.
14) Kuna oli paljudele meist esimene kolmene tipp, siis ei oska täpselt
hinnata. Eriti hirmus polnud - kõik teadsid, mida tegema peab.
15) Marsruudile minekut alustas grupp hommikul kell 9. Üsna ebatavaline
stardiaeg, kuid antud marsruudil ei olnud lõuna paiku pehmenev lumi
enam suureks takistuseks. Tehnilisteks sõlmpunktideks olid Lermontovi
šandarmist möödumine (1 tugiköis, alguses jaam kaljunuki
küljes, keskel 1 jääpuur, tagumine ots fikseerimata), teiselt
šandarmilt laskumine (10 m dülfrit), enne tippu (3 köietäit
vahelduvjulgestusega). Laskumisel 2 dülfrit ning edasi üheaegse
liikumisega ühes viieses seongus pimedas ning lumesajus mööda
lumenõlva bivakini.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
13. juuli REEDE
Hommikul nagu ikka uina-muina ei saa minema!
Kuskil 9 paiku hakkasime rühkima Free Spaini poole, mäele, mille
me Eveliga pildi järgi välja valisime - ilus, kaljune, järsk.
Mägi, mille pilti nähes mõtled, vot see on mägi,
millele tahaks minna. Ilm oli suurepärane - taevas meie kohal selge,
lumi kõva - mujal saalisid pilved edasi-tagasi, kuid Free Spaini
kohale nad ei sattunud. Sadulani tõusime väga kiiresti, edasi
liikusime piki harja Lermontovi sandarmini. Sinnamaale oli lumi kõva,
siis hakkas päike sulatama. Tempo rauges, sest edasi tuli hakata juba
korralikult julgestama. Lermontovi sandarmist möödusime vasakult
lumenõlvalt - Viki pani kaks puuri ja klemmi kaljusse - oli kaunis
kõhe sealt minna, nõlv väga järsk ja lumi pehme,
kirka ka ei tahtnud hästi püsida. Teisest sandarmist ronisime
üle - kassidega kaljuronimine - igati tore kogemus. Free Spaini kaljumarsruudi
alguses vahetasid Viki ja Alan kohad - Alan ronis köie jagu kaljut.
No leidis vahva raja! Meie tulime järgi zhumaari abil, temal oli vist
ikka tükk tegemist, et sealt minna. Martti tikkus vaidlema ja väitis
enesekindlalt, et tema küll kasse alt ei võta - läheb
sealt niisama. Tegelikult ega ta hästi ei näinud, rada keeras
nurga taha. Lihtsalt kuna ma ikka eelistan kaljut saabastes ronida, mitte
kassidega, siis vaidlesin tuliselt vastu, rohkem polnud vajagi - teistel
oli lõbus kuulata ja nad targu hoidusid vaidluses pooli valimast.
Igatahes võttis ta kassid alles siis alt kui ka Eveli kinnitas,
et kassidega sealt ikka kuidagi ei saa. Peale seda kalju lõiku liikusime
jälle lumenõlva mööda - lihtsam ja ohutum tundus
olevat, kui mööda kuluaari minna. Õige valik, sest sealt
kuluaarist tuligi üks kivilaviinike alla. Viimane lõik vasakule
ligi 10-15 m tuli jällegi kassidega kaljut ronida. Tippu jõudsime
kuskil poole kuue paiku õhtul. Mahutasime end sinna kitsale tipule
ära ja Viki kirjutas tipukirja valmis (enne meid olid käinud
veebruaris kaks meest Peterburist 5B radapidi - hullud!), meie sõime
shokolaadi/rosinaid/pähkleid. Hakkasid kostma äikesemürtsatused
ja tumedad pilved kogunesid ähvardava kiirusega. Mind tegi see väga
rahutuks - kardan äikest paaniliselt. Tegime tipupildid ja ning siis
läks kiireks. Ist jaamast II laskudes just jaama juures julgestust
jaama upitades libises jalg alt ja kaheksa tõmbas patsi vahele.
Alan ja Eveli hakkasid hoogsalt noa järele krabama, nägu nalja
täis, mina püüdsin elu eest patsi päästa - nende
abivalmidus oli lausa liigutav. Sain patsi kätte - see läks napilt.
II jaamast Eveli ja Alan laskusid päris alla, me vaatasime, et sealt
nukkide tagant me küll köit pärast alla ei tõmba,
tuleb jaam allapoole viia. Martti laskus kaheksa ja repsakaga, tegi uue
jaama, siis mina ja Viki viimasena. Selles järjekorras tulime ka alla
Eveli ja Alani juurde. Laskumisel saime õnneks kasutada päris
korralikke varem jäetud jaamasid, ise jätsime ühe rudolfi
maha. Viki laskus juba päris hämaras ja välgud sähvisid
mis hirmus. Ma kartsin varem paaniliselt äikest, kuid nüüd,
sellest supist läbikäinuna, vist võin öelda, et enam
mitte. Rauad kogusime kokku ja seniks kui viimased laskusid pandi need
kõrvale. Kirkad tinisesid ja juuksed tõusid püsti. Alan
ja Eveli, seni kui me jaama ümber organiseerisime, vaatasid all valmis
laskumistee, ei saanud sellise ilma ja oludega minna tuldud teed, tuli
leida parem variant. Nad leidsid võimaluse laskuda üle küljelõhe,
millel paistis olevat lumesild. Hakkasime laskuma ja lõhe juures
avastasime, et silda pole. Alan otsustas üle hüpata - hüppas
ja kadus. Surusin kirka kõvemini lumme ja ootasin. Tükk aega
läks enne kui ta pea nähtavale ilmus - tuli välja, et oli
üle kahe lõhe hüpanud. Me õnneks sellest katsumusest
pääsesime, natuke paremal piisas ka sellest, et hüppad üle
ühe. Tore - pole kunagi suurem asi hüppaja olnud, kuid nüüd
ei olnud muud võimalust, kas külmööbimine (niigi
oli jube külm/märg/vastik) või hüppad. Võtsin
hoogu ja pats maandusin pehmes lumes. Lumi oli nii pehme ja sügav,
et pidas ilusti hoo sellel järsul nõlval kinni. Hüppasime
kõik. Saime üle, kuid katsu sa selles pimedas ja pilves lumesaju
vahel omi telke näha! Hetkeks kui pilved hajusid nägime eemal
musti täppe - ons need telgid või lõhed? Naiivne oli
loota välguvalgusel midagi näha - see lõi mitmekümneks
sekundiks pimedaks. Võtsime suuna täppidele, veel väike
slaalomitamine lõhede vahel ja olime kohal, täitsa oma telgid,
lumised! Igatahes üksmeelne arvamus oli, et me oleme ikka hullu moodi
õnnega koos! Ka sel õhtul (kell oli juba 23-23.30 vahel)
suuremat söögitegemist ei tulnud - jaksu/viitsimist lihtsalt
polnud - sõime pasteediga kuivikuid ja teed. Muret tegi allasaamine
- kui nüüd jälle värske lumi maha sajab, siis me siit
põrgukatlast küll niipea alla ei saa, hakkab laviinitama. Kontrollaeg
oli ülejärgmiseks hommikuks. Panime äratuse hommikul kella
poole viieks.
14. juuli, laupäev
Hommikul ronis Alan telgist välja vaatama,
kas lumi kannab. Terve öö oli tuul telki raputanud - vaat et
viib minema. Lumi oli kergelt külmetanud ja ei olnud ka paks - värsket
lund kuskil 10 cm, allpool paistis, et pole üldse lund juurde tulnud
- tegime kiire äratuse, asjad kokku ja alla, ilma hommikusöögita,
et ei läheks aega mõttetult kaduma (hommikusöögiga
kippus hommikune uina-muina kohe kole pikaks venima, kuid nüüd
ei olnud kohta venimiseks - lõime ka Vikile tuule alla). Alla saime
kiiresti ja ilma ehmatuste/laviinideta - vastu tulid valged-venelased,
kes tegelikult päev-paar varem juba pidid üles tulema, olevat
meid sadulal näinud ja imestasid hirmsasti, miks meil ikka nii palju
tüdrukuid mägedes on. U-rühmas oli 4 tüdrukut, nad
kohtusid siis, kui me teed tsirkuses lahku läksid. All Kashkatashi
liustiku serval, moreenil tegime suurema söögi/joogi/kuivamise/päevitamise
peatuse. Alla Shelda laagrisse hakkasime laskuma kahe paiku päeval.
Peatus Narzani allikal ja shashlõki baaris, kus tähistasime
õnnelikku allajõudmist ehtsa Kaukaasia shashlõkiga.
Õhtul laagris saime sauna - jumalik! See oli I etapi lõpp.
___________
V.P.: Marsruudi kaljuosa (tipukuppel) oli selgelt palju viletsamas
seisus, kui võis Naumovi kirjeldust lugedes loota. Märg ja
jäätunud kalju - kohati oli kaljut lihtsam ronida kassidega,
kui ilma. Nii võtsidki need mõned nöörid meil mitu
tundi aega. Siiski kuni tipuni erilist ohutunnet ei tekkinud. Kui aga ilmusid
järsku mustad pilved ja hakkas müristama, siis taipasin, et kell
on juba 18 ja ees veel pikk laskumine. Jäin viimaseks lootuses maksimaalselt
kiirendada sellega dülferdamist, sest külm ööbimine
seina peal mind eriti ei vaimustanud. Alan läks aga ette, ja kogu
tee valik jäi täielikult tema peale. Ta sai sellega ka suurepäraselt
hakkama: vaatas veel valgega valmis ja jättis meelde otsetee laagrini
välja (nagu võib fotolt näha, ei olnudki see päris triviaalne ülesanne).
Hämmastaval kombel suutis ta selle tee pärast pragude vahelt ka
pimedas leida (ja seda vaatamata 13., reedele ning lume- ja äikesetormile)!
Kui ma viimasena viimast dülfrit lõpetasin, oli kell umbes 20 paiku,
kuid juba peaaegu pime. Kui sellele järgnenud praohüpped ei toimuks
pimedas, meenutaksid nad ilmselt ühte episoodi filmist "Vertical limit"
(kuigi meil oli igaühel vaid üks kirka). Maandusin õnnelikult
- ainult ühe jala kass vigastas veidi teist jalga läbi paksu
saapanahka (kõigest kerge kriimustus). Liikusime edasi absoluutses
pimeduses (kui välgusähvatusi välja arvata), ja mulle jäi
täiesti arusaamatuks, kuidas eesliikunud Alan suudab orienteeruda.
Natuke valgust siiski tuli - Martti vaimustusega demonstreeris Püha
Elmu Tulesid oma näppude otsas - kuid ümbrust see ei valgustanud.
Läksime täisnööri peale, ja järsku tuli Martti
poolt tugev tõmme. Suutsin ennast sügavas lumes kirkaga kinni
pidada, kuid tõmme ei kadunud, ja Martti minu hõigetele ei
vastanud - ilmselt lendas ta prakku... Siis aga kutsus kaugelt Meeri
hääl enda juurde. Tuli välja, et nad olid juba telkide juures ja
tõmbasid Martti enda juurde nõlvast alla ;)
Ühe sõnaga, oli päris seikluse moodi käik - selliste
pärast tasub juba mägedes käia :)
Mõned pildid:
16) 4 - kombineeritud marsruut.