Volnaja Ispanija (4200m), 13. juuli 2001 (Alan Rood + 4)

4) 13. juuli 2001

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõlsu org, Kashkatashi liustik
8) Volnaja Ispanija (Free Spain, ehk Vaba Hispaania)/klassikaline marsruut lääneharjapidi.
9) Alan Rood + 4 (Eveli Habakuk, Martti Pärs, Meeri Sassian, Viktor Palm).
10) 3A
11) 4200 m
12) Marsruudi läbimise alguses oli ilm väga ilus. Õhtul, laskumise ajal, jäime grupiga äikese kätte, mis läks üle lumesajuks. Samuti toimus suur osa laskumisest pimedas, valges määratletud suuna ja orientiiride kaudu.
13) 200 - 300m.
14) Kuna oli paljudele meist esimene kolmene tipp, siis ei oska täpselt hinnata. Eriti hirmus polnud - kõik teadsid, mida tegema peab.
15) Marsruudile minekut alustas grupp hommikul kell 9. Üsna ebatavaline stardiaeg, kuid antud marsruudil ei olnud lõuna paiku pehmenev lumi enam suureks takistuseks. Tehnilisteks sõlmpunktideks olid Lermontovi šandarmist möödumine (1 tugiköis, alguses jaam kaljunuki küljes, keskel 1 jääpuur, tagumine ots fikseerimata), teiselt šandarmilt laskumine (10 m dülfrit), enne tippu (3 köietäit vahelduvjulgestusega). Laskumisel 2 dülfrit ning edasi üheaegse liikumisega ühes viieses seongus pimedas ning lumesajus mööda lumenõlva bivakini.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
13. juuli REEDE
Hommikul nagu ikka uina-muina ei saa minema! Kuskil 9 paiku hakkasime rühkima Free Spaini poole, mäele, mille me Eveliga pildi järgi välja valisime - ilus, kaljune, järsk. Mägi, mille pilti nähes mõtled, vot see on mägi, millele tahaks minna. Ilm oli suurepärane - taevas meie kohal selge, lumi kõva - mujal saalisid pilved edasi-tagasi, kuid Free Spaini kohale nad ei sattunud. Sadulani tõusime väga kiiresti, edasi liikusime piki harja Lermontovi sandarmini. Sinnamaale oli lumi kõva, siis hakkas päike sulatama. Tempo rauges, sest edasi tuli hakata juba korralikult julgestama. Lermontovi sandarmist möödusime vasakult lumenõlvalt - Viki pani kaks puuri ja klemmi kaljusse - oli kaunis kõhe sealt minna, nõlv väga järsk ja lumi pehme, kirka ka ei tahtnud hästi püsida. Teisest sandarmist ronisime üle - kassidega kaljuronimine - igati tore kogemus. Free Spaini kaljumarsruudi alguses vahetasid Viki ja Alan kohad - Alan ronis köie jagu kaljut. No leidis vahva raja! Meie tulime järgi zhumaari abil, temal oli vist ikka tükk tegemist, et sealt minna. Martti tikkus vaidlema ja väitis enesekindlalt, et tema küll kasse alt ei võta - läheb sealt niisama. Tegelikult ega ta hästi ei näinud, rada keeras nurga taha. Lihtsalt kuna ma ikka eelistan kaljut saabastes ronida, mitte kassidega, siis vaidlesin tuliselt vastu, rohkem polnud vajagi - teistel oli lõbus kuulata ja nad targu hoidusid vaidluses pooli valimast. Igatahes võttis ta kassid alles siis alt kui ka Eveli kinnitas, et kassidega sealt ikka kuidagi ei saa. Peale seda kalju lõiku liikusime jälle lumenõlva mööda - lihtsam ja ohutum tundus olevat, kui mööda kuluaari minna. Õige valik, sest sealt kuluaarist tuligi üks kivilaviinike alla. Viimane lõik vasakule ligi 10-15 m tuli jällegi kassidega kaljut ronida. Tippu jõudsime kuskil poole kuue paiku õhtul. Mahutasime end sinna kitsale tipule ära ja Viki kirjutas tipukirja valmis (enne meid olid käinud veebruaris kaks meest Peterburist 5B radapidi - hullud!), meie sõime shokolaadi/rosinaid/pähkleid. Hakkasid kostma äikesemürtsatused ja tumedad pilved kogunesid ähvardava kiirusega. Mind tegi see väga rahutuks - kardan äikest paaniliselt. Tegime tipupildid ja ning siis läks kiireks. Ist jaamast II laskudes just jaama juures julgestust jaama upitades libises jalg alt ja kaheksa tõmbas patsi vahele. Alan ja Eveli hakkasid hoogsalt noa järele krabama, nägu nalja täis, mina püüdsin elu eest patsi päästa - nende abivalmidus oli lausa liigutav. Sain patsi kätte - see läks napilt. II jaamast Eveli ja Alan laskusid päris alla, me vaatasime, et sealt nukkide tagant me küll köit pärast alla ei tõmba, tuleb jaam allapoole viia. Martti laskus kaheksa ja repsakaga, tegi uue jaama, siis mina ja Viki viimasena. Selles järjekorras tulime ka alla Eveli ja Alani juurde. Laskumisel saime õnneks kasutada päris korralikke varem jäetud jaamasid, ise jätsime ühe rudolfi maha. Viki laskus juba päris hämaras ja välgud sähvisid mis hirmus. Ma kartsin varem paaniliselt äikest, kuid nüüd, sellest supist läbikäinuna, vist võin öelda, et enam mitte. Rauad kogusime kokku ja seniks kui viimased laskusid pandi need kõrvale. Kirkad tinisesid ja juuksed tõusid püsti. Alan ja Eveli, seni kui me jaama ümber organiseerisime, vaatasid all valmis laskumistee, ei saanud sellise ilma ja oludega minna tuldud teed, tuli leida parem variant. Nad leidsid võimaluse laskuda üle küljelõhe, millel paistis olevat lumesild. Hakkasime laskuma ja lõhe juures avastasime, et silda pole. Alan otsustas üle hüpata - hüppas ja kadus. Surusin kirka kõvemini lumme ja ootasin. Tükk aega läks enne kui ta pea nähtavale ilmus - tuli välja, et oli üle kahe lõhe hüpanud. Me õnneks sellest katsumusest pääsesime, natuke paremal piisas ka sellest, et hüppad üle ühe. Tore - pole kunagi suurem asi hüppaja olnud, kuid nüüd ei olnud muud võimalust, kas külmööbimine (niigi oli jube külm/märg/vastik) või hüppad. Võtsin hoogu ja pats maandusin pehmes lumes. Lumi oli nii pehme ja sügav, et pidas ilusti hoo sellel järsul nõlval kinni. Hüppasime kõik. Saime üle, kuid katsu sa selles pimedas ja pilves lumesaju vahel omi telke näha! Hetkeks kui pilved hajusid nägime eemal musti täppe - ons need telgid või lõhed? Naiivne oli loota välguvalgusel midagi näha - see lõi mitmekümneks sekundiks pimedaks. Võtsime suuna täppidele, veel väike slaalomitamine lõhede vahel ja olime kohal, täitsa oma telgid, lumised! Igatahes üksmeelne arvamus oli, et me oleme ikka hullu moodi õnnega koos! Ka sel õhtul (kell oli juba 23-23.30 vahel) suuremat söögitegemist ei tulnud - jaksu/viitsimist lihtsalt polnud - sõime pasteediga kuivikuid ja teed. Muret tegi allasaamine - kui nüüd jälle värske lumi maha sajab, siis me siit põrgukatlast küll niipea alla ei saa, hakkab laviinitama. Kontrollaeg oli ülejärgmiseks hommikuks. Panime äratuse hommikul kella poole viieks.
14. juuli, laupäev
Hommikul ronis Alan telgist välja vaatama, kas lumi kannab. Terve öö oli tuul telki raputanud - vaat et viib minema. Lumi oli kergelt külmetanud ja ei olnud ka paks - värsket lund kuskil 10 cm, allpool paistis, et pole üldse lund juurde tulnud - tegime kiire äratuse, asjad kokku ja alla, ilma hommikusöögita, et ei läheks aega mõttetult kaduma (hommikusöögiga kippus hommikune uina-muina kohe kole pikaks venima, kuid nüüd ei olnud kohta venimiseks - lõime ka Vikile tuule alla). Alla saime kiiresti ja ilma ehmatuste/laviinideta - vastu tulid valged-venelased, kes tegelikult päev-paar varem juba pidid üles tulema, olevat meid sadulal näinud ja imestasid hirmsasti, miks meil ikka nii palju tüdrukuid mägedes on. U-rühmas oli 4 tüdrukut, nad kohtusid siis, kui me teed tsirkuses lahku läksid. All Kashkatashi liustiku serval, moreenil tegime suurema söögi/joogi/kuivamise/päevitamise peatuse. Alla Shelda laagrisse hakkasime laskuma kahe paiku päeval. Peatus Narzani allikal ja shashlõki baaris, kus tähistasime õnnelikku allajõudmist ehtsa Kaukaasia shashlõkiga. Õhtul laagris saime sauna - jumalik! See oli I etapi lõpp. ___________
V.P.: Marsruudi kaljuosa (tipukuppel) oli selgelt palju viletsamas seisus, kui võis Naumovi kirjeldust lugedes loota. Märg ja jäätunud kalju - kohati oli kaljut lihtsam ronida kassidega, kui ilma. Nii võtsidki need mõned nöörid meil mitu tundi aega. Siiski kuni tipuni erilist ohutunnet ei tekkinud. Kui aga ilmusid järsku mustad pilved ja hakkas müristama, siis taipasin, et kell on juba 18 ja ees veel pikk laskumine. Jäin viimaseks lootuses maksimaalselt kiirendada sellega dülferdamist, sest külm ööbimine seina peal mind eriti ei vaimustanud. Alan läks aga ette, ja kogu tee valik jäi täielikult tema peale. Ta sai sellega ka suurepäraselt hakkama: vaatas veel valgega valmis ja jättis meelde otsetee laagrini välja (nagu võib fotolt näha, ei olnudki see päris triviaalne ülesanne). Hämmastaval kombel suutis ta selle tee pärast pragude vahelt ka pimedas leida (ja seda vaatamata 13., reedele ning lume- ja äikesetormile)! Kui ma viimasena viimast dülfrit lõpetasin, oli kell umbes 20 paiku, kuid juba peaaegu pime. Kui sellele järgnenud praohüpped ei toimuks pimedas, meenutaksid nad ilmselt ühte episoodi filmist "Vertical limit" (kuigi meil oli igaühel vaid üks kirka). Maandusin õnnelikult - ainult ühe jala kass vigastas veidi teist jalga läbi paksu saapanahka (kõigest kerge kriimustus). Liikusime edasi absoluutses pimeduses (kui välgusähvatusi välja arvata), ja mulle jäi täiesti arusaamatuks, kuidas eesliikunud Alan suudab orienteeruda. Natuke valgust siiski tuli - Martti vaimustusega demonstreeris Püha Elmu Tulesid oma näppude otsas - kuid ümbrust see ei valgustanud. Läksime täisnööri peale, ja järsku tuli Martti poolt tugev tõmme. Suutsin ennast sügavas lumes kirkaga kinni pidada, kuid tõmme ei kadunud, ja Martti minu hõigetele ei vastanud - ilmselt lendas ta prakku... Siis aga kutsus kaugelt Meeri hääl enda juurde. Tuli välja, et nad olid juba telkide juures ja tõmbasid Martti enda juurde nõlvast alla ;)
Ühe sõnaga, oli päris seikluse moodi käik - selliste pärast tasub juba mägedes käia :)
Mõned pildid:

  • Volnaja Ispanija ja Bjeduhhi tipud Kashkatashi liustiku alumise osa külgmoreeni pealt, meie esimese laagri juurest.
  • Meie laager "hiirelõksus".
  • Ushba platood ümbritsevad tipud.
  • Volnaja Ispanija lääneharja sandarmid.
  • Volnaja Ispanija tipp.
  • 16) 4 - kombineeritud marsruut.