4) 12. juuli 2001

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus, Adõlsu org, Kashkatashi liustik
8) Bjeduhh (Bzheduhh), kagu harja pidi.
9) Viktor Palm + 4 (Alan Rood, Eveli Habakuk, Martti Pärs, Meeri Sassian).
10) 2B
11) 4270 m
12) Vahelduvalt päikeseline.
13) Meie laagrist sadulani Bjeduhhi ja Volnaja Ispanija vahel ~100m tõusu; sadulalt tippu ~300m kõrgustevahet.
14) 2B
15) M.S.: Tõus eelmisel päeval Kashkatashi liustikult Punaste Kaljude alt tsirkusesse ja sealt Free Spaini ja Bjeduhhi vahelise sadula alla. Järgmisel päeval tõus sadulale (köies, üks kõigile), kaguharja mööda Bjeduhhi kagunõlva alla, sealt üles (kaks julgestuspunkti jääpuurist) tippu. Alla sama rada mööda.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
10. juuli, teisipäev
Eesmärk jõuda Kashkatashi liustikule. Ilm ilus - päike võitleb vapralt pilvetupsudega. Algul kulges tee suhteliselt laugelt, väiksemate tõusude ja langustega, piki Adõl-Su orgu, kuni Djantugani alpilaagrini. Liikusime tempokalt. Sealt keerasime paremale ning edasi algas tõus Kashkatashi liustiku küljemoreenipidi üles. Ühejalakükitamine hirmraske kotiga. Jäin tahapoole ja võtsin pisut tempot maha, nautisin ilusat vaadet ja õitsvaid rododendroneid - siin on nad valged/beezhikad. Evelil hakkas mägihaigus tunda andma. Meiega liikus üles ka grupp venelasi - noored ees ja siis kurjalt kisendav ja teisi maha lüüa sajatav grupijuht taga - stiilis: kui sa mind järgi ei oota, siis löön maha. Igatahes väga veider tegelane. Selle seltskonnast paar meest olid meie poistest eespool ja väitsid, et Punaste Kaljude juurde rohkem kui nende grupp ei mahu. OK, ega me nii väga tikkunudki ja nagu Martti ja Viki luurelkäik näitas oleks see olnud väga mõttetu tegu. Jäime pisut allapoole moreenivalli juures olevale selleotstarbelisele platsile telkima. Hakkasime süüa tegema ja ootama vapraid luurajaid pilvedes tagasi - ilm keeras pilve, nähtavust polnud, tea, mida nad seal luurasid. Igatahes toit hakkas juba jahtuma, kui nad lõpuks tagasi jõudsid - uudised head. Üle moreeni liustikule minna ja sealt tsirkusesse tõusta olevat palju mõistlikum tee, Kaljude alt oleks pidanud uuesti alla liustiku servale tulema - tühi töö. U-rühm on ka meiega siin. Nad plaanivad meiega üles sadulale tulla, ja siis alla, et ühineda A-katega ZG-s.
11. juuli, kolmapäev
Tänase päeva eesmärk oli jõuda sadulani Bjeduhhi ja Free-Spaini vahel. Liikusime mööda Kashkatashi liustikku tsirkuse suunas. Jäämurrus tuli köied välja võtta ja korra, lumesilla ületamisel, ka tõsiselt julgestada. Suure grupi tõttu - meie + U-kad - kokku 9 inimest oli liikumise kiirus väike. Aeg lippas ja lumi läks pehmemaks ning laviinide müra muutus sagedasemaks. Tsirkuses tegime puhkepausi ja U-kad pöördusid tagasi. Tagantjärele mõeldes oli see väga õige otsus. Tõus sadula poole oli paras põrgu. Päike sulatas Bjeduhhi nõlvu ja sealt tuli pidevalt väiksemaid laviine soss ja soss alla. Kell oli juba palju (keskpäev/pealelõuna). Võtsime asja rahulikult kuni üks laviin, mis algul oli nagu need teisedki väike, sai kuskilt veel lund ja hoogu juurde ning kasvas tõsiselt jõuliseks laviiniks, korraga meist paarikümne meetri kauguselt mööda tuiskas. Vot siis võttis olemise kõhedaks. Ronisime suure jääpanga taha varju, et siis rahulikult aru pidada, mida edasi teha - ega suur targemat teha polnud, kui edasi minna. Viivitades oleks päike ka V-S seinu sulatama hakanud ja siis poleks enam kuskil rahu. All käisid laviinid vist juba rajalt üle. Liikusime edasi laviini jälge mööda ikka üles. Tatsusime edasi, kotid olid õlad juba tuimaks teinud ja eks need laviinitamised mõtted mujale viinud. Mingis tobedas rennis olles käis teine raksakas - no siis olin mina küll juba nii väsinud, et jooksmine ei tulnud kõne allagi, teiste nägusid vaadates ka nendel mitte. Seisime ja ootasime - ei tulnud, ju siis kuskil üleval pool. Ilm hakkas pilve kiskuma ja lumesadu oli ka mõne hetkega kohal. Riided märjad, väsinud ja tülpinud - nägime küll seda sadulat aeg ajalt pilvedest, kuid see oli alles niiiiiii kaugel. Sinna poleks küll jõudnud, püüdsime siis leida mingit moodi mõistliku kohakese telkimiseks - leidsimegi, väike plats enne sadulale tõusvaid järske lumeseinu, vasakul ja otse suured praod, mis laviinid kinni peavad, paremal jäämurd, mis Bjeduhhilt tulevate laviinide eest kaitseb. Ilm oli pilves, sadas tihedat lund ja hakkas juba pimenema - seega panime kiiresti telgid püsti, tegime teed ja kuivikuid pasteediga, korraliku pudru tegemise jaoks polnud jaksu/tahtmist/aega.
12. juuli, neljapäev
Hommikult tegime korraks kuue paiku silmad lahti - ilm sama jube kui õhtul ja jäime suures üksmeeles ning väga rahul selle olukorraga, uuesti magama. Olime eelmisest päevast veel roidunud. Kõrgust oli selle koha peal juba 4000. Viki leidis, et tal tuleb aklimatt raskelt ja ta tahab võimalikult kiiresti võimalikult kõrgele jõuda, meile see sobis. Teist korda avasime silmad 9-10 vahel ja ilm oli suurepärane, selge taevas ja päike. Otsustasime, et tuleb jaht - Elevandi jaht! Bjeduhh tähendavat Elevanti, oli ka elevandi pea kujuga. Hommikusöögi valmistamise ja söömise ajal käis äge laviinitamine ümberringi. Istusime telgis ja mõõtsime laviinide tuleku sagedust: keskmiselt 3-4 min järel, lõpuks harvem ja kui liikuma juba saime siis enam eriti ei tulnud. Hommikupäike küpsetas Bjeduhhi järsku nõlva. Liikuma saime kella 12ks. Normaalsed inimesed tulevad sel ajal juba tagasi. Meie grupp polnud normaalne ja nagu hiljem selgus - väga hea, vähemalt seekord oli meie väljumine juhuslikult väga õigesti ajastatud, oleks me normaalsed olnud, siis oleks kogu see kupatus meile kaela tulnud. Sadulale tõus läks - no võib öelda, et väga lõbusalt, vähemalt Viki paistis meie arvelt kõvasti lustivat - tema läks nõlval ees. Järsk nõlv, märg/sula lumi - nii ta meile pisikese laviinikese pähe saatis - tõmbasime Eveliga vastu nõlva ja pall käis meil üle pea - väike, kuid siiski päris raske oli end kinni hoida ja pärast jalgu lahti saada. Kui juba pisike laviinike nii raske on, mis siis suurematest rääkida. Karjusime Vikile, et oodaku meid järele, siis saadame laviini alla, kuid tema nagu kiuste koukis karniisialust, kust tuli üles minna, endal mõnus muie näol - võtsime jalad kõhu alt ja sibasime kähku üles. Harjalt hakkasime ise laviine alla saatma, sudisid natuke kirkaga ja soss sein puhas - igaks juhuks, et tagasi tulles need meile pähe ei tuleks. Bjeduhhile minek mööda harja läks sujuvalt ilma suuremate jamadeta ja nõlvalt saime ka üles, paar puuri tuli igaks juhuks keerata. 2B marsruut. Enne meid käidi seal alles aasta tagasi - polnud vist eriti populaarne mägi. Tuuri oli raske leida - mitu kõrgemat nukki ja veel lumega kaetud - tükk aega sorisime seal. Martti lõpuks leidis selle lõunapoolse lumise kühmu juurest. Siin oli käidud eelmise aasta augustis - pole vist eriti populaarne koht. Kirjutasime oma kirja Firni blanketile ja lõppu lisas igaüks midagi eesti keeles. Suutsin oma fotoka ümbriskoti alla puistata - mis läinud, see läinud, ei hakanud seal järsaku kohal võimlema, otse Uugametsa polnud vähimatki tahtmist lennata. Tipus olime kuskil 16.20 paiku. Allatulek läks ka libedalt - tagumikul ja niisama jalgu sügavas lumes väänates. Sadulal püüdsime küll laskuda ettevaatlikult, et ei lõhuks astmeid, kuid lumi oli veel pehme ja tihtilugu vajusime puusani sisse. Tore käik ja positiivsed emotsioonid. Saime tipu kirja!______________
V.P.: Baseerusime alpilaagris Shelda, ja selle natshutsh (õppeosaülem, igati meeldiv naisterahvas) oli lahkelt nõus ise meie väljaminekut kohalikus päästeteenistuses registreerima. Saime oma plaanidega hakkama, täpselt nagu taotletud ajagraafik ette nägi, ja kui pärast tulin oma kontrollaega maha võtma, oli parasjagu valves olnud päästetöötaja väga üllatunud, et me üldse tippu jõudsime. Enne meid olevat sel aastal üritanud vaid üks tsehhi grupp, kuid eriti kaugele nad ei jõudnud - nii palju oli seal lund. Lund tuli vahepeal juurde - nende jälgi me igatahes ei näinud. Toda orgu, mis lõppeb kahe tipu vahelise sadulaga, kutsuvad kohalikud ronijad "hiirelõksuks", ja see on ka üsna halva kuulsusega, pajudelt elu võtnud koht (sealt kulgeb tavaline laskumisrada Bjeduhhi ja Volnaja Ispanija tippudelt). Kohe peale meid jõudis sinna üks valgevene grupp; nende ülesanne oli juba tunduvalt lihtsam, kuna meie jäljed olid ees.
Kommentaariks Meeri päevikule: lumepalli ei lasknud ma tema peale siiski meelega, kuid samas oli mul kahtlemata hea meel :) (et see pall talle suurt viga ei teinud). 'Lumesõda' oli igatahes päris ehtne.
Mõned pildid:

16) 4 - kombineeritud marsruut, kuid põhiliselt lumi ja jää. Viimase tõusu alguses veidi ebameeldivalt jä ätunud järsku klibu-nõlva, tipus suured kiviplokid.