4) 22. juuli 2001
6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Kesk-Kaukasus
8) Elbrus, ida- ja läänetipp sadula pealt.
9) Alan Rood + Eveli Habakuk + Martti Pärs + Meeri Sassian.
10) 2A+2A=2B
11) 5642 m, 5621 m
12) Selge, päikeseline ilm.
13) Sadula pealt on mõlemasse tippu ligi 400m tõusu.
14)
15) M.S.: Alustasime tõusu sadulalt 9.45 paiku klassikalist
radapidi lääne tippu, tippu jõudsin 10.40. ~ pool tundi
pildistamist, ootamist, tipusöögi hävitamist ja siis alla
sadulale ning kohe üles ida tipu poole, kuhu jõudsin 12.20.
Pisut aega ootamist tipupildi järjekorras/korratuses ja siis alla
sadulale.
Väljavõte Meeri matkapäevikust:
20. juuli, reede
Kohutav segadus meie Shelda laagri urus - viimased
pakkimised ja sättimised. Tänaseks hommikuks oli jäänud
veel pakkida toidukraam, kõige tüütum, mida võtta
ja mida jätta - ees on raske kottidega tõus sadulale, ei viitsi
tassida ja kas üldse midagi seal sisse läheb? Kole keeruline
kõigi nende võimalike /võimatute asjaoludega arvestada.
Vaatamata hommikusele kahtlusele uru koristamise võimalikkuses,
masendavale hunnikule prahikottidele, saime lõpuks kõik enam-vähem
korda ja vast ei unustanud midagi olulist maha. Kaukaasias käigule
täiesti omaselt oli sõit Azausse järjekordne ekstreemelamus.
Meid kõiki koos kogu selle kottide hunnikuga, laoti kihiti pisikesse
Med Sluzhba auto UAZ kongi. Igatahes autojuht vaatas meie toimetamist ja
vangutas nõutult pead - ta lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda.
Kummid lössis ja hirmsa undamise saatel - kuid vedas välja! Auto
pära käis küll kangesti sinka vonka, kuid siiski püsis
teel ja oh imet ka mäest sõitis üles - ime autod seal
Kaukaasias. Üleliigsed asjad pakkisime eraldi suurtesse prügikottidesse
ja jätsime tõstukijaama. Seljakotid selga ja tõstukile,
eelnevalt loomulikult ka paar jäätist kosutuseks. Toolijaamast
Prijutini läks tee küll väga ladusalt - tundub, et aklimatiga
on sel aastal lood oluliselt paremad kui 1998 a-l. Telgid panime Prijuti
juures kaljudele - praegu on siin mõnus ja soe. Üles tulles
hakkas rahet sadama, nüüd oleme lihtsalt kergelt pilves, enam
suurt ei saja.
21. juuli, laupäev
Hommikul toimkonnas keetsin kogemata mannapudru
asemel mannasuppi - mulle maitses nii ka, kuid teiste kohta targu ei arva
midagi. Ei ole sel aastal kokkamisega lood korras, aga see eest on minek
väga hea, ega vist mitut head asja korraga saa. Pakkisime asjad ja
alustasime tõusu sadulale. Kõige varem lahkusid usinad U-kad,
siis enamus algajaid ja meie ükshaaval. Pastuhhovi kaljudel tegime
puhkepausi ja kogunesime kõik korraks kokku. Hakkasin ees vaikselt
minema, ei saanud kauaks paigale jääda, kohe hakkas külm.
Varasemast kogemusest (olgugi, et seekord tundub kõik hoopis teisiti
olevat - aga ega ettevaatus liiga tee) teadsin, et kuskil seal-mail hakkab
kõrgus tunda andma ja ei ole mõtet kiirustada. Läksin
vaikselt omas rütmis - Tanel kihutas mööda, Alan jt meie
grupist jäid pisut tahapoole, kuid siiski silmaulatusse, igaks juhuks
hea, kui keegi sul silma peal hoiab. Nii ma läksin, kui astmed olid
ees, oli ka minna väga mõnus, igal sammul hingasin välja.
Kuid mingil hetkel hakkas tipust tulijate mass astmeid lõhkuma -
no küll tegi tigedaks, oleks võinud laskuda raja kõrvalt!
Viimane tobe pikk osa teest enne sadulat - pikk lame minek - läks
juba väga vaevaliselt, isegi Taneli jäljed olid lootusetult segi
tambitud ning mul tuli uued teha. Sadulale jõudes viskasin koti
maha ja istusin suure kivi peale lagunenud onni juures. Päike paistis
ja mõnus soe-unine oli olla. Istusime seal umbes tunnikese, siis
tuli ka Alan ja poisid hakkasid teed keetma. Aeg ajalt torkisid nad mind
ja loopisid lumega - igaks juhuks kontrollisid ega ma päikese pistet
ei saa. Mõnusalt roidunud olekus vedelesin päikese käes
- ei olnud paha, ei valutanud pea - sel aastal on kõik hoopis teistmoodi.
Telgid panime sinna samasse onni juurde. Kui päike lääne
tipu taha kadus, läks järsult väga külmaks - pugesime
telki magamiskottidesse sooja. Homme on tipupäev. Süda veidi
paha - ei saanud suurt midagi süüa, lõik suitsuvorsti
ja üks-kaks kuivikut oli kõik, millega julgesin riskida. Ja
mida teised sõid - nad vuhtisid mõnuga ja isukalt makarone
juustuga! Minu üht lemmiktoitudest matkal!
22 juuli, pühapäev
Uni oli hea ja hommikul ei tahtnud kohe kuidagi
magamiskotist välja pugeda, jube külm on väljas! Algajad,
ikka eeskujulikult usinad, on juba ammu üleval ja sagivad tippumineku
asju selga, jalga, kaasa pannes. Alan on hommikul toimkonnas - kiirmakaronid.
Minul nagu kiuste ei lähe nüüdki midagi sisse - paar kuivikut
ja jõujoogipulbriga teed. Kuidagi väga nõrk on olla,
mõte kahest tipust tundub lausa utoopiline. Hakkasime liikuma siis,
kui päike telkidele paistma hakkas ja telgist ilma suurema lõdisemiseta
välja sai ronida. Tegelikult ju minna ei ole palju, milleks siis rahmida.
Volli ja Tanel tulid meile juba raja alguses vastu - nemad võidukalt
alla mannaputru kisselliga tegema, meie alles üles. Tekkis mõte
mõned riided nendega telkideni saata, kuid nad veensid meid kõik
soojad asjad kaasa võtma, sest üleval olevat kangesti tuuline
ja külm, no mis siis ikka, eks või ju alguses ka pisut higistada,
peaasi, et külm ei hakkaks. Ja oh imet, liikuma saades tuli jõud
tagasi, minna oli jälle kerge - mõnusalt igal sammul välja
hingates ja omas rütmis, polnud vajadust hingetõmbe peatustki
teha, ühe valuga tippu välja. Eveli kella järgi alustasime
tõusu 9. 45 - lääne tipus olin 10.40, seega sama aeg,
mis Vollil ja Tanelil. Tipus olid Ott, Eva, Kati, Eve ja Ulla, tegid pilte
ja ootasid Siljat. Tegime koos pilti, tuuriga ja tuurita, võtsime
paar lonksu Jäägermeistrit - päris hea. Tipušokolaad jäi
paraku tasku - ei läinud midagi sisse, ikka veel. Kui Eveli, Alan
ja Martti tippu jõudsid tegime ka oma grupi pildi. Eveli küsis
kas lähen ka Ida tippu - miks ka mitte, võrreldes olemisega
telgis oli enesetunne suurepärane ja jaksu ka rohkem kui küll.
Hakkasin enne neid laskuma, olin sinna juba kauaks jäänud (ligi
pool tundi, kui mitte rohkem), külm tikkus ligi. Alla sadulasse ja
otse vastasnõlvale ning nüüd juba tuttavat radapidi üles
ida tipu poole. Seda rada ma teadsin - pikk tüütu tõus
ja siis ootamatult - tšahh! - tipp. Ott tuli minuga, pisut tagapool ka
Eva, kuid teised kadusid silmist, jäid vist pisut puhkama - aega ju
tegelikult maa ja ilm. Tipus oli paras trügimine - terve armaada sõjaväelasi,
ja muidu tegelasi ja ainult üks tuur. Kuidagi veider paistis see tuur,
sellist seal küll 1998 a polnud. Tuur oli ümber kukkunud - kellelgi
oli ilmselt liiga palju jaksu siia üles jõudes, et oli vaja
seda kuidagi maha laadida ja vaene tuur oli ilmselt ette jäänud.
Kõik tahtsid tuuri juures pilti teha, loomulikult ka Ott, Eva ja
mina, kuid tobedatel sõjaväelastel oli vaja teha pilte igas
poosis: lipuga, liputa, käsi püsti, keskmine sõrm püsti
ja veel ise pikali - sõnaga ootamine oli kole tüütu ja
meie selgelt kärsitu olemine ei paistnud neid sugugi häirivat.
Egas midagi, tuli ise ka nahaalne olla, see paistis ainus toimiv teguviis
olevat. Tipupildid tehtud, kähku alla, siin oli oluliselt külmem
kui läänetipus, seetõttu tahtsin kiiresti nõlva
varju pääseda. All sadulal vajusin telki - päikese käest
ära. Alan juba tukastas seal - tema tegi selle kahe-tipu-triki juba
eelmisel aastal. Õhtul tõmbasime Marttiga loosi, kumb peab
hommikul (vara!!!!) toimkonnas olema - oh häda, see olen mina. Enamus
rahvast läks peale tipust tulekut alla, üles jäi meie grupp
ja Volli ning Tanel. Tegime oma hea-ilma-pudeli lahti, kutsusime nad külla,
sõime tatraputru kalakonserviga, juustu, suitsuvorsti - kõike
head ja paremat, mis kotis leidus. Nüüd oli mul ka isu tagasi.
Ilma tõmbas õhtuks pilve, eemal ka müristas. Magada
öösel suurt ei saanud - olin Marttiga kohad vahetanud ja nüüd
magasin harjumatult keskel, ukse juures, et saaks hommikul mugavalt ja
teisi oluliselt segamata süüa tegema hakata. Palav oli - jube
palav! Koorisin fliisi, vatipüksid, sokid seljast, tegin isegi luku
pisut lahti, vähkresin mis hirmus. Ninasõõrmetes oli
lausa tulekahju - kobamisi leidsin apteegi ja ninatilgad, pisut aitas.
Kuid oli veel kole janu! Kobasin pimedas peade juurest pudeleid - vett
ei üheski, Eveli omas oli pisut jääd. Võtsin pudeli
kaissu ja sulatasin vett - sain lonksukese. Ei teagi, millal lõpuks
magama jäin. Hommikul ajas kell 6.30 üles.______________
Viki pildid.
16) 3 - lumi ja jää.