Toivo Laan

Olen alati öelnud ja seda kinnitab ka statistika, et matkamine on kõrgel haritud ja intelligentsete inimeste hobi. Kuna mul on alustamata kõrgharidus, puudusid ka varasemad kontaktid ülikoolis õppijatega. Kuigi meie linnas oli matkaklubi, polnud mul tehniliste ja sotsiaalsete põhjuste tõttu võimalik selles osaleda.

Informatsiooni kogumine ja asjast teadasaamine sai võimalikuks tänu arvutite ja interneti levikuga. Sealt ka esimesed teadmised teistest matkajatest. Samas ei tohi unustada, et piiride suletus lääne poolt ning piiritsoonide, piirilubade ja range matkajate järelvalve ida poolt, ei võimaldanud mul enne revolutsiooni matkamisega tegelda.

Oma osa mängib minu kinnine ja raske iseloom, mistõttu eelistan grupiga käimise asemel üksinda liikumist.

Võttes nimekirjast maha kõik seljakoti-kultuurireisid-matkad, saaksime järgmise nimekirja. Kõik asjad pole mägedeaga seotud, kuid minusuguse jaoks on nad suured saavutused.

1990 suvi – jalgsimatk Bakuu-Tallinn
1995 suvi – Karpaadid
1996 suvi – mägimatk Altaisse
1997 suvi – hulkumine Araratil (5165m) ja tõus umbes 4500 meetrile
1998 suvi – alpilaager Ullutaus ja Elbruse läänetipp
1998 talv – suusamatk Hibiinides
1999 talv – suusamatk Ida-Sajaanides
1999 suvi – 3 päevane kaljumarsruut Eigeri põhjaseinal (üksi)

Kaasaegne käimine on nagu ta on, kui on võimalust, siis lähen, kuid olude sunnil tuleb end praegast tagsi hoida.

Unustasin juurde lisada, et enesetäiendamine toimus nii erinevatel ronimisüritustel kui ka Ontika pangal turnides. Tavaliselt üksinda, mõnikord mitmekesi.