Helme Suuk

Allikas: Firn
Redaktsioon seisuga 19. aprill 2011, kell 10:34 kasutajalt Andresh (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Osalenud 15 korda NL-i alpilaagrites ja 9 korda Eesti ekspeditsioonidel mägipiirkondades.
Tõusnud rohkem kui 100 mäetipule, 6 korda olnud üle 7000 m mäel.
Tulnud 1978–79 ja 1989–90 kaljuronimises Eesti meistriks.
1979 vallutas esimese Eesti naisena 7000-meetrise Abuali ibni Sino (Lenini mäetipp, 7137 m) ja tõusnud 1998 8000-meetrile Cho Oyu mäel (8201 m).
1991 kordas Eesti kõrgtõusude rekordit (Ismoili Somoni (Kommunismi) mäetipp, 7495 m).
Kuulus 1976–85 kaljuronimises Eesti koondisse, käis 9 korda Eesti mägiekspeditsioonidel (1981–2008).
Ainsa Eesti naisena meistersportlase kandidaat alpinismis (1984).
Tegutsenud 1977–89 kaljuronimistreeneri ja -kohtunikuna, kaljuõppuste instruktorina ja 1985 Kõrgõzstani mägituriaadi päästeülemana.
1977–89 Alpinismiföd-i juhatuse liige. Eesti meistermatkaja (1991), Lumeleopard (1991).
Kohtla-Järve raj-i parim naissportlane 1985, Eesti aasta matkaja 1998. Matkaliit valis ta 20. sajandi Eesti 100 silmapaistvaima matkaja ja matkategelase hulka.

Mäed minu elus

Minu esimene kaudne kokkupuude mägedega toimus 1970. aastal, kui sõitsin turismirongiga mööda Kaukaasia rannikut Tbilisi.
Järgmisel suvel osalesin bussiekskursioonil Karpaatidesse ja õnnestus käia Goverlol (2061m). See väike mägi oli minu jaoks suur, kütkestav ja imeline, mille tipus tundsin end eriliselt õnnelikuna. Tõenäoliselt sel hetkel lubasin sisimas oma sõrme mäejumalale ja sidusin end mägedega pikkadeks aastateks.

Tartusse tulek ja ülikooli õppimaasumine andis mulle võimaluse ammuse unistuse täitumi- seks, kuid ma ei söendanud koheselt minna alpiklubisse. Sukeldusin turismiklubi tegevusse ja jätkasin oma lemmikhobiga - treeningud ratsabaasis. Ma olin pidevalt kursis firnikate tegemistega, kuid lugupidamine ja sõnulseletamatu aukartus alpinistide vastu hoidis mind tagasi nendega liitumast.

1974. aastal sattusin esmakordselt ja pooljuhuslikult alpilaagrisse Dugoba. Olin turismiklubis õppusel kui instruktor Enn Käiss palus mul kirjutada avaldus alpilaagrisse sõiduks, sest üks esimese vahetuse tuusik oli kõrbemisohus.
Läbi suurte seikluste jõudsin õnnelikult laagrisse, kus minult küsiti: „Tõ novitšok?” Mina ei mõistnud selle sõna tähendust ja vastasin: „Net. Ja tut pervõi raz...” Peagi selgus, et laagris oli ka teisi eestlasi ja minu rõõmuks sattusin instruktor Hindek Kriisi gruppi. Laagri lõppedes tundsin endas pulbitsemas ürgset mägede kutset, millest märklasena loobuda oli võimatu. Ma tajusin iga keharakuga, et mäejumal oli minult võtnud sõrme asemel juba terve käe ja vist ka südame...

Edaspidised suved pühendusingi ainult mägedele. Ma olen viibinud N. Liidu erinevates alpi- laagrites 14 hooaega (Dugoba 2x, Adõl-Su 1x, Ullu-Tau 2x, Talgar 1x, Varzob 2x, Artutš 5x). Parimad mälestused on Varzobi ja Artutši laagrist, sest need pakkusid pinget oma raskete ja tehniliste kaljumarsruutidega. Mulle sobis sealne soe kliima ja päikesepaiste. Oma pika alpinismikarjääri jooksul olen osalenud paljudel ekspeditsioonidel ja jõudnud 6x üle 7000m piiri.

1979.a. ekspeditsioon Leninile.
1982.a. TÜ 350. aastapäeva ekspets Kesk-Pamiiri, J.F. Parrot (6277m).
1984.a. ekspets Pamiiri, Tallinna tipp (6047m).
1989.a. ekspets Pamiiri, Argi orgu, kus kvalifikatsiooni tõstmise eesmärgil tegime tippe koos lätlaste ja tsehhidega
1990.a. firma Irbis ekspets Han-Tengrile.
1991.a. firma Irbis ekspets Korzenevskajale ja Kommunismile.
1992.a. Tallinna alpiklubi ekspets Leninile (käisin teist korda!), kus osalesid veel firma Irbis alpinistid, soomlased ja grupp matkajaid.
1993.a. esimene Eesti grupp Mont Blanc`il (korraldaja Irbis).
1998.a. esimene Eesti ekspets Himaalajasse Cho-Oyule (8201m), kus minul õnnestus tõusta umbes 8000m kõrgusele.

Nende aastate jooksul olen vallutanud üle 100 mäetipu ja neist 16 on olnud 5a või 5b raskuskategooria marsruudid.
Tänu nendele osalemistele sain 1984. aastast meistrikandidaadiks alpinismis.
1991. aastast kannan Eesti esimese naislumeleopardi aunimetust.

Kogu alpinistliku perioodi jooksul olen oma füüsilise vormi hoidmiseks ja vastupidavuse saavutamiseks (spetsiaalset saali- või jooksutrenni pole viitsinud kunagi teha!) täiendavalt igal aastal käinud mägimatkadel või turismiklubi korraldatud ekspeditsioonidel ja turiaadidel. Samuti olen osalenud suusa-, velo- ja jalgsimatkadel. Ainuüksi mägimatkadel olen käinud 15x ning läbinud viis V ja ühe VI raskuskategooria mägimatka. Tartu suusamaratone olen sõitnud ligi 30x (täpset arvestust pole pidanud!).

Tituleeritud mägironija Tõivo Sarmeti juhitud pikkadel kombineeritud matkadel Lõuna-Ameerikasse ja Okeaaniasse oleme tõusnud nende riikide kõrgematele tippudele:
2007.a. Peruus matkates ronisime Chachan`ile (6075m) ja Huascaranile (6768m), kus mina jõudsin umbes 6600m kõrgusele.
2008.a. matkates Uus-Guinea saare džunglites tõusime kogu grupiga Okeaania kõrgemale tipule - Carstenz Pyramid´ile.

Mäed on mind köitnud ja saatnud kogu elu. Mul on mägedest ainult head ja positiivsed mälestused. Mäed rikastavad inimesi, annavad tagasisidet su tegemistest ja kujundavad ühiskonna arvamusi. Ka minu saavutusi on hinnatud positiivselt.

1985. aastal omistati mulle ajalehe küsitluse põhjal Ida-Virumaa parima naissportlase tiitel.
1998. aastal valis Eesti Matkaliit mind Aasta matkajaks.
2000. aastast esitas EML mind XX sajandi saja silmapaistvama matkaja nimistusse.
1999. aastal hääletasid lääne- ja ida-virumaalased mind üheks Virumaa Vägevaks.
2000. aastal ilmus meie elulugudest ja inimsaatustest raamat Viru Vägevad 1900-2000.

Mulle on alati meeldinud kaljuronimine iseseisva spordialana kui ka kaljumarsruudid kaugel mägedes. Tippe tehes olen tundnud ennast kaljudel palju turvalisemalt kui jää- ja lumeriigis. Mina tegelesin kaljuronimisega aastatel 1975-1990. Mulle meenuvad kevadised ja sügisesed (mai- ja oktoobripühade ajal) laagrid ja võistlused Tartu Toomkirikul, Laiuse lossivaremetel, Ontikal, Naagel, Saaremaal (Panga pank) ning Viljandi veskil (ronimistorn), mida sai alati pikisilmi oodatud. Eriti põnevad olid pikad treeninglaagrid soojadel Krimmi kaljudel. Neile kogunemistele tulid alpinistid Tallinnast, Tartust, Viljandist ja Kohtla-Järvelt. Laagrites tegime tõsist trenni kui ka lihtsalt pulli... Igavust ei tundnud iial keegi.

Mu kõige soojemad mälestused pärinevad Ontika ronimistelt, sest kauaaegse võistluskohana oli see mulle väga edukas paik. Kohtla- Järvel elades käisin vahetevahel Ontikal salatrenni tegemas. Naeruväärne tundub mulle praegu, kuidas ma esimestel ronimistreeningutel ja võistlustel nõudsin endale julgestajaks poiste seast kedagi kasvult suurt ja tugevat. Mul oli tõsine hirm, et lahtikukkumise korral ei suuda keegi teine mind kinni hoida. Tasapisi mu arvamus muutus ja adusin, et julgestaja kehamass ei mängi olulist rolli. Palju tähtsam oli oskus õigesti julgestada ja sellega võis toime tulla väike tüdrukunääps sama kindlalt kui suur mehemürakas.

Kaljuronimisvõistlustel oli aastaid minu alatine põhikonkurent Anu Kallavus. Ta oli minust palju kiirem ja osavam. Anut võita võisin hea õnne korral ainult väga pikkadel ja rasketel radadel, kus minu eeliseks oli jõud ja vastupidavus. Vahel harva nii ka juhtus.
Mul õnnestus saada 4-kordseks Eesti meistriks kaljuronimises.
Tol perioodil toimusid igakevadised Baltikumi kaljuronimise meistrivõistlused, mida viisid läbi Eesti, Läti ja Leedu alpinistid kordamööda. Meenub, et leedulased olid alati väga head ja kiired kaljuronijad. Aastatel 1976-1985 osalesin ka mina mõned korrad nendel võistlustel. Hiljem olin tihti kohtuniku rollis.

Kaljuronimine Eestimaa erinevais paigus oli heaks võimaluseks pikendada suvist mägedes viibimise perioodi ja sobis ettevalmistusena alpilaagrisse sõitjaile. Treeningud ja võistlused tutvustasid ja populariseerisid mägironimist inimestele, kes sellest varem midagi ei teadnud. Nendel ronimistel said tuule tiibadesse paljud noored, kes hiljem liitusid klubidega ja kellest kujunesid aktiivsed ja tuntud mägironijad. Nii juhtus ka Ontikal.
Aastatel 1978-1989 olin mina Kohtla-Järve alpinismisektsiooni eestvedaja. Samaaegselt kuulusin Kohtla-Järve esindajana Vabariikliku Alpinismifödetatsiooni Presiidiumisse, mille kaudu sain koordineerida meie sektsiooni tööd. Julgen pidada oma väikeseks teeneks seda, et Kohtla-Järve alpinismisektsioonis sai algteadmised ja ettevalmistuse Vladimir Meema, kellest kujunes üks Eesti parimaid kaljuronijaid ja alpiniste. Kõik hilisemad Tallinna firma Irbis kõrgekspeditsioonid toimusid tema eestvedamisel, kuhu kutsuti ka mind osalema.

1990. aastal sattusin ma Han-Tengrile saatuse tahtel...
Ma olin just äsja jätnud pooleli mägimatka Pamiiris (mu sisetunne sundis niiviisi käituma) ja sõitsin Oši alpilaagri baasi, et seal natuke puhata, siis hankida lennukipilet ja sõita koju. Ma teadsin, et sel hooajal teevad Irbise alpinistid algul Korzenevskaja, siis sõidavad Han-Tengrit vallutama. Nende ajagraafikust polnud mul aimugi.
Ühel ilusal õhtupoolikul turult tulles nägin laagri baasis askeldamas lärmakat seltskonda – Tallinna Irbise alpiniste. Järgnesid tervitused, kallistused, kiired küsimused-vastused, õhtune saunapidu ja öine otsus: „Kui julged riskida, sõida koos meiega homme Prževalskisse!” Risk tähendas seda, et neil oli sinnasõiduks vajalik piiritsooniluba ja eelnevalt broneeritud lennukipiletid, mida minul ei olnud. Lennukipilet õnnestus mul varahommikul osta tutvuste ja Vana Tallinna abiga, aga tsooniloa hankimiseks puudus igasugune võimalus. Ma teadsin, et kui jään Prževalskis vahele piirivalve pistelisele kontrollile, siis jumalaga Han-Tengri ja abivalmis ning julgustav venelaste grupp, rääkimata trahvist ja ikkagi üksinda kojusõidust.

Mul vedas, ei jäänud vahele! Võisin mõelda mäetegemisest või vähemalt selle liustikult nägemisest. Kogu vajaliku varustuse sain Irbise kaasavõetud varudest. Muidugi ei uskunud ma ise ja osa Irbise poisse, et mul õnnestub ilma korraliku aklimatita tippu jõuda (nemad ju tulid Korzenevskajalt!).
Mul oli jälle õnne! Mu unistus oli muutunud reaalsuseks ja Han-Tengri sai tehtud! See oli minu teine kõrgtõus peale 11-aastast vaheaega kui käisin Leninil. Han-Tengriga algas minu edukas kõrgtõusude periood.

Olen kuulnud ütlust: „Eestlased su maha jätsid, venelased üles võtsid!” Siinkohas pean selgitama asjaolusid. Eesti alpinismis ei toimunud juba mitmel aastal ühtegi ekspetsiooni ega kõrgtõusu. Käidi ainult alpilaagrites ja 1987. aastal vahetusgrupiga Jugoslaavias. Sellel ajal koondusid kõik vene rahvusest alpinistid firmasse Irbis. Nende firmal läks majanduslikult väga hästi. Korraliku alpinismivarustuse muretsemiseks ja ekspetside korraldamiseks oli raha piisavalt. Ekspetsil osalemise eest maksti isegi palka! Nad otsisid tutvusi ja lõid sidemeid läbi isiklike kontaktide Moskva tuntud ja juhtivatel kohtadel olevate alpinistidega, kes aitasid neid ekspetside ettevalmistamisel.

Püüan põgusalt kirjeldada Irbise alpinistide mägedes käimisi. Nende punt oli alati äärmiselt üksmeelne ja otsekohene. Nad innustasid ja julgustasid alati kõiki andma endast parimat ning avaldasid oma arvamust ja ütlesid kogu tõe keerutamata otse näkku. Sellest hoolimata valitses nende vahel suur sõprus, lugupidamine ja usaldus. Kõiki võite mägedes tähistati pikalt ja suursuguselt.

Nende füüsiline ja tehniline ettevalmistus oli hea, paljudel väga hea. Heaks nõustajaks taktika alal kutsuti gruppi Jaan Künnap. Minul ainsa naisena grupis oli nendega sammu pidada üsna raske. Tihti pidin andma endast maksimumi ja liikuma tõesti kui „kulikalonski lošad” (selle nime olin väljateeninud aastaid tagasi Artutši laagris, kui mõnikord laskumistel jooksin mõne mehe poolsurnuks). Irbise pundis võisin usaldada igaühte ja olla kindel, et mind hätta ei jäeta. Tegelikult nad hoidsid ja hoolisid minust liigagi palju.
Irbisel oli kõikidel ekspeditsioonidel kaasas Eesti lipp, mis tõmmati baaslaagris vardasse. Nii tehti isegi siis, kui Eesti polnud veel iseseisev! Enamus vene alpinistidest soovis õppida eesti keelt ja minuga räägiti võimalikult palju eesti keeles. Nad soovisid südamest, et eestlastel ja kogu Eesti rahval läheks kõik kõige paremini.

Üheks eredamaks mägedekogemuseks pean seda, kui sattusin Tartu Ülikooli ekspetsiooni ajal esmakordselt Kesk-Pamiiri. Me maandusime helikopteriga Fedtšenko liustuku moreenile ja liikusime sealt mitu päeva mööda lõputut jää- ja lumevälja ülespoole. Kogu aeg terendas meil lõppeesmärk silme ees, aga kohale ei jõudnud ega jõudnud... Alles siis tajusin Pamiiri võimsust. Pamiiri mastaabid ei olnud tõesti võrreldavad ühegi teise mägirajooniga (nüüd kui olen käinud Himaalajas, ei saa ma enam seda väita!).
Ma olin varem Kaukasuses korduvalt kokku puutunud lumiste mägede ja nende jäiste tippudega. Olin trotsinud lumetorme, rõsket udu, rahehooge ja kõrvetavat päikest, kuid Pamiiri süda – see oli midagi sõnul seletamatut. Seal viibides meenus mulle ja ma mõistsin tuntud Viljandi alpinisti Jaak Sumeri ütlust: „Kes pole Pamiiris käinud, see pole mägesid näinud!”

Pärast õnnestunud ekspetsi ootasime veel terve nädala Fedtšenko liustikul asuvas maailma kõrgeimas ilmajaamas ilmaolude paranemist ja helikopteri saabumist, et jätta hüvasti Pamiiriga. Kui kauaks, polnud siis veel selge.
Ilmajaamas mõtiskledes tajusin esmakordselt, kui väike ja tühine tundub inimene iseendale selliste kuristike ja püstloodis kaljuseinte vahel. Olles pikaajaliselt sellises kõrguses, muuutub igavlev alpinist mõnikord unes soiguva haige sarnaseks. Aeg-ajalt tekkisid mul kahtlused, mis muutsid olemise põrguks. Mõtlesin, kas mul ikka jätkub mehist südant niisuguseid mägesid armastama hakata? Kuid nüüd, aastate möödudes võin öelda, et mu hing kisub ikka veel ja veel mägede poole, hoolimata sellest, kui palju häid sõpru on mägedes hukkunud.

Ma ei tea ühtegi kõrgema järguga alpinisti, kellel oleks nõrk iseloom. Nad kõik on raudsete närvidega tugevad isiksused, sest nõrkadel pole alpinismis kohta. Alpinist ei tunne mugavusi. Kõrgalpinismiga tegelemine on üks lõputu kannatamine võrreldes teiste vastupidavusaladega. Võib-olla on minu arutlus vale, aga ma siiski püüan võrrelda. Ülimaratonil lõpeb suusataja või jooksja kannatus tundidega, kümnevõistlejal kahe päeva ja unetu ööga. Mitmepäevasel tuuril sõitev jalgrattur on iga etapi lõppedes ikka kahe jalaga maa peal ja tal on võimalus katkestada igal ajal, kui tekib väsimus või vigastus. Aga kõrgmägedes on rünnakrühm pikka aega ihuüksi suures kõrguses, tardunud jää- ja lumeriigis koos streikiva raadiojaamaga (nii oli minu ajal, nüüd on kaasaegsemad sidevahendid!), kust edasi viib ainult s u u r t a h t m i n e!
Endine Norra suusaäss Vegard Ulvang, kes harrastas suviti alpinismi, on öelnud: „Mäkketõus on huvitav ettevõtmine, ent kohutavalt raskem kui 50 km valgel rajal.”

Ma pole mägede nimel pidanud iial millestki loobuma. Minu tõekspidamine on olnud mitte unustada sõpru ja petta iseennast.Ma pole kunagi elus tehtut kahetsenud. Küll olen kahetsenud seda kui on midagi tegemata jäänud rumaluse, saamatuse või õigel ajal mittetegutsemise tõttu.

Ainult mägedes on inimene vaba ja saab unustada kõik maised mured. Ma ei usu, et kõik need suved, mis olen veetnud mägedes, on mahavisatud või raisatud aeg. Otse vastupidi. Need on rikastanud mind vaimselt ja olnud kui energiapommid aitamaks mööda saata meie külmad ja pimedad põhjamaised talved.

Minu tee mägedesse on olnud ilus ja õnnelik. Olen saavutanud kõik, millest olen unistanud. Minu tõelised sõbrad pärinevad ühistelt mäeretkedelt. Usun, et meievaheline sõprus kestab kogu elu, sest need inimesed on erilised. Neil on lai silmaring, puhas hing ja avatud süda. Neid sõpru peab oskama hoida ja hinnata.

Õnne ja edu kõikidele endistele, praegustele ja tulevastele mägironijatele!