Enn Saar

Alpinistlik CV

Olen klubi liige 1964. aastast -- käisin sel aastal esimest korda alpilaagris (Tsei), tõusime mingi suurema ürituse raames Kazbekile (2A), täitsin märklase normi ja märklane sai ka õiguse klubisse astuda.

Alpinismi juurde jõudsin rakendusspordi kaudu, ülikoolis oli paar aastat võmalus selline spordiala valida. Igal poolaastal tegelesime eri alaga; ratsutama ma ei jäänud, aga orienteeruma ja mägedes käima küll.

Siitpeale käisin mägedes igal aastal, esialgu Kaukaasias (Ullu-Tau, Adõl-Su, Besengi, Shelda tuleb laagritest meelde), hiljem Tjan-Shanis ja Pamiiris. Täitsin esimese järgu normid (orienteerumises jõudsin meistersportlase normi täitmiseni). Kolm korda sai osaletud ekspeditsioonidel Pamiiri (1974, 1979, 1982), 1974. aastal käisin ka vahetusgrupiga Saksamaa ja Autria Alpides. Lugesin Ilmar Priimetsa palvel hiljuti oma 5b-d ja 5+ -d kokku, sain seitse tippu; kuuesteni ei jõudnud. Kokku on mu alpinistiraamatus 60 tõusu kirjas.

1970. aastate lõpus sain instruktori paberid, töötasin esialgu paaris Kesk-Aasia laagris ja siis Rahvusvahelises Pamiiri laagris instruktori ja mägipäästjana. 1979. a jäi seal viimaseks, sest saabusin 1980. a pooleaastasest lähetusest USA-st nädal aga hiljem tagasi ja sain välismaalastega kohtumise keelu. 1982. a juhtisin Tartu Ülikooli juubeliekspeditsiooni Pamiiri. Olen treeninud ka TÜ alpinismigruppi, vähemalt ühe semestri või aasta (vist 1969/70).

Mitteametlikest tõusudest on meeles paar tippu 1980. a Yosemite rahvuspargis, kus meil oli kosmoloogia suvekool, ja 1990. a tõusime koos alpinistist astronoomi Sverre Aarsethiga (Cambridge UK) Sofia tipule Lääne-Kaukaasias; püüdsime tõusta ka Elbrusele, kuid kõigil kolmel tiputõusu korral tuli hädalisi alla tuua ja tipp jäigi tegemata.

Tippe on palju tehtud ja pea igaühe kohta oleks lugu vöi mitu rääkida, aga aega pole. Kõige rohkem on muidugi meelde jäänud 1974. a tõus Leninile lõunaseina pidi, kus meie grupp (Jaak Sumeri, Priit Vürst, Tõnu Tennisson, Erik Reino ja mina) tipueelsel nõlval laviini jäi. Ellu jäime vaid meie Sumeriga.

Hiljem pole ma mägedega seotud olnud -- noorest peast sai tihti vanade ja tähtsate alpinistidega koos liigutud ja veendusin, et vana alpinist on mägedes vast kõige suurem oht.