Andres Hiiemäe
Esimest korda mägedes
Olin siis vast juba 4-5 aastane, kui enamus talveõhtuid sai veedetud "mägedes", selleks olid kodust vaid saja meetri kaugusele "üle raudtee mäed", kus naabripoiste ja -tüdrukutega suure osa talvedest oma lapsepõlve õhtuid veetsime suusatades, vigursuusatades, suusahüpates, slaalomit laskudes ning osavuse ja julguse peale puude vahel raskeimaid laskumisradu üksteise võidu otsides. Järgmised viis-kuus aastat olid need minu jaoks mäed. Tegeletud sai juba siis seal ka ronimisega. Niipea kui käed ulatusid ühe kõrge männi alumiste oksatüügasteni, sai selle otsa sageli ronitud, et näha kaugemale ja see oli põnev.
Üks kord ma siia tulen...
Noorukipõlves sportides viis 1995 aastal võistlusreis Sveitsi alpidesse. Võistluspaik 1500m kõrgusel, ümbritsemas tipud 3000-3500m kanti. Mäed, mägede keskkond jätsid kustumatu mulje. Kultuuriprogrammis oli isegi plaanis tõstukitega tõusta 3000m peale, ent sel puhkepäeval halvad ilmaolud seda ei lubanud. Enne kodutee algust otsustasin siis omal käel mäesuusanõlva tõstukitega ülevalpool ära käia, paraku tõstukid enam ei töötanud. Nii otsustasin suusanõlvu pidi ise ülespoole trampida, kätte sain oma uueks kõrgusrekordiks 1888 m ü.m.p. Endale sai antud lubadus, et kui ma selleks rohkem valmis olen, siis tulen siia (mägedesse) kindlasti tagasi.
/siis ma muidugi polnud veel kuulnud midagi sellistest mägedest nagu näiteks Eiger, mis jäi sealt vaid mingid 30-40 km eemale/
Algus
Valmis esimesteks sammudeks tundsin end olevat 2002 sügisel. Enne kui esimeste treeningutega alpiklubi Firn liitusin, olin juba muretsenud omale ronimissussid ja -vöö. Treeningud toimusid Jakobi tänava spordihoone võimlas ja välitreeningud stardiga sealt. Teoreetiliste teadmiste järele sõitsin bussiga aga igal teisipäeva õhtupoolikul Tallinnasse Jaan Künnapi alpinismikooli loengutele. Tudengi sooduspilet (tollal ca 30 krooni) seda võimaldas. Väga selgelt mäletan ka esimest ronimist Astangul künnaplastega, kus algajatele pakuti sissejuhatuseks 15m-st laskumist üle panga ääre. See ärev tunne mis seda saatis, see on meeles siiani. Siit ka hea läbisaamine tallinlastega, kelledega on järgnevatel aastatel saanud rohkelt ka ühes seongus mägedes käia. Loogilise jätkuna käisin järgmisel suvel Jaan Künnapi klubirahvaga Kaukasuses, kindel siht ja soov oli minna "Ullu-Tau" alpilaagrisse õppima.
Alpinistlik CV
2003
- Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager
Vene instruktorite käe all praktiline väljaõppeprogramm ning jõudsime teha 3 tippu - 1B Mestia, 2A Tju-Tju, 2A Kichkidar. Mõningased arusaamatused instruktorite vahel ja nii sai laager varasema lõpu. Ootamatult tekkinud paar vaba päeva otsustasime teiste kogenumate firnikatega kiirelt proovida Elbrust (Jaan Künnapi grupp oli parajasti seal tõusuks valmistumas). Kiirelt alla, kiirelt üles 4200 peale instruktortie kaljude juurde laagrisse jõudsime täpselt viimase tõusupäeva eelsel õhtul. Varahommikul selge taeva ent tugeva tuulega ning kaaslaste tempos sai algaja jaoks tempo liiga kiire, nii otsustasin traaversil enne sadulat (ca 5000m) peal tagasi keerata. Et vali tuulega oli loobujaid teisigi, leidsin endale kaaslased laskumiseks ja jõudsime ilusti telkide juurde tagasi.
Mõni tund hiljem oli tuli teade, et keegi grupist oli sadulal prakku kukkunud, alla telkideni talutatud, kuid edasi vajas alla transportimist. Nii määrati meid alpilaagrist tulnutena sobivaks kannatanud alla transportima.
- Sügisest Lõunakeskuse seinal juhendajana
- Astusin alpiklubi Firn liikmeks, märgi number 318.
2004
- Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager, 28 päeva
Juba talvel moodustasime grupi huvilistest, keda ei rahuldanud tavapärane 12-13 mägedes veedetud päeva, vähevõitu. Nii saime kokku toreda grupi, kes võttis plaani veeta mägedes 28 päeva ning areneda tehniliselt. Laagrist saime väga hea instruktoriks omale ukrainlase A.P.Olik, kes hindas meie ettevalmistuse ja motivatsiooni piisavalt heaks, et läbisime kokku 8 marsruuti - 1B Gumatchi, 2B Ullu-Tau läänetipp, 3A Latsga, 3B Latsga, 3A Tju-Tju traavers, 3B Tju-Tju "Hrustalik", 3A Tsegetau ja 4A Ullu-Tau traavers läänetipp-peatipp-läänetipp (sh. meeldejääv ööbimine Ullu-Tau harjal 3-s telgis kuuekesi).
- Vene süsteemis täitsime korraga nii 3. kui 2. järgu alpinismis
Tõusude raportid
- Alpiklubi Firn 45. juubelil valiti hooaja parimaks alpinistiks tehnilises klassis, eriauhinnaks pussnuga Heino Kuurilt
2005
- talvel Hibiinid, suusamatk ca 3.r.k. + 3 alpinistlikku tõusu talvetingimustes, 10 päeva, 177 km
Koos Timo Paloga kahemehe suusamatk. Lisaks tavapärasele suusamatka varustusele vedasime kelkudel kaasas alpinistlikku varustust, et sooritada mõned alpinistlikud tõusud. Matka käigus tõdesime, et talvematkakas pole gaasipriimus kõige sobivam valik ning ligi 70 kiloste kelkude kurudest ja tõusudest ülessaamine ilma suusanahkadeta võib olla väsitav. Väga tore matk kujunes, mõnedki väärtused ja tõekspidamised loksusid paika.
Läbisime 3 alpinistlikku marsruuti - 1B Jumetshorr, 2A Malõi-Vudjavrtshorr laviini kuluaarist, 1B Tahtarvumtshorr
Hibiinide suusamatka aruanne
- suvel Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager, 24 päeva
Sama instruktori (A.P.Olik) käe all ja samade köiekaaslastega (pisut vähendatud koosseisus) jätkuv tahtmine edasi areneda tehniliselt.
