1959-1969

Allikas: Firn
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

1960
Alates 1960 tähistati riiklikke suursündmusi tõusudega 7-tuhandelistele ja seni vallutamata tippudele. See oli võimalus saada alpinistlikule tegevusele rahalist toetust. Ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus: Estonia tipp (6211m), Hillar Kaalu juhtimisel (15 osavõtjat, teiste hulgas ka Jüri Martin, Firni esimene president).

1964
Lenini nim. mäetipp (7134m): Ilmar Priimets (Alpiklubi Firn auliige), Luht, Heino Paltser, Ragnar Palmre, Peeter Varep, Albert Sulg, Feliks Jürna, Jüri Tohver (esimest korda eestlased ja lõunast).

- Tartu linna 1964.a kaljuronimise lahtistel meistrivõistlustel algajate klassis saab 1.koha Arvo Müürsepp.

diplom

.


















1965
Lenini nim.mäetipp, 16 meest jõudsid tippu (tartlasi?)

1966
Heino Kuur valmistas Firni embleemi. Nimi „Firn“ tähistab semantiliselt kristalliseerunud lund. “Kaudselt” võib seda tõlgendada, kui soovi muuta kõik alpinistid kui lumehelbed ühtseks kristalliks. Klubi embleemil on põhielementidena edelveis ja kirka lumise mäe taustal. Edelveis klubi sümbolina on valitud seetõttu, ta kasvab looduslikult vaid mägedes ja tal on sümboolne tähendus mitmete tõlgendustega. Embleemi põhivärvid on teadlikult valitud sinine, must ja valge.

1968
Vello Park osales grusiinlaste grupis esmatõusul Ailama 2. bastionile, esimese eestalsena läbis 6.kategooria marsruudi. Grupp tuli selle marsruudiga Gruusia meistriks alpinismis.
Tipp Talgar – 4A (5017m); tipule tõusid 4 alpinisti.

1969
Jaak Sumeri läbis eesti-vene (Heino Paltser - grupijuht, P, Palmre, venelane A.Sakash) grupi koosseisus Tjan-Shanis Koronia 5 torni, mis tunnistati Baltikumi parimaks tõusuks.


Kuldev Ääremaa 1960ndate teisest poolest:
1968-74 oli klubi presidendiks Priit Vürst. Tollases juhatuses olid veel: Vello Park, Kuldev Ääremaa, Hillar Mändsalu, Ago Raudsepp, Erik Reino.
Seda perioodi võib lugeda Firni õitsenguajaks. Seda mitmel põhjusel – oli tekkinud tugev koos käinud järgusportlaste rühm, laieneti väljapoole ülikooli, seati sisse sidemed Tartu Turismiklubiga, klubiline tegevus oli heal organisatoorsel tasemel (võeti vastu uus põhikiri, täpsustati klubi liikmeks astumise kord ja liikmestaatus, igal aastal valiti auliikmeid jne). Sportliku külje pealt oli Firn võrdväärne partner Tallinna Alpnismiklubile.
Firn (eeskätt presidendi Priit Vürsti näol) tegutses aktiivselt vabariiklikul tasemel (VSÜ Kalev alpinismisektsioon) ja lõi head suhted ka Moskvas üleliidulises alpinismiföderatsioonis, mis jagas tuusikuid ja muid hüvesid.


1960ndate teisest poolest meenutab Enn Saar:
Treeningud toimusid ülikooli juures, alpinismigrupis, ja meie treeneriks oli Erna Abel. Kord nädalas oli saalitrenn, kaks korda välistreening. Käisime jooksmas, suusatamas, Käärikul talvelaagrites. Trennis oli paarikümne inimese ümber, ja neist kõik käisid ka mägedes (kui tuusikuid jätkus). Loomulikult peeti ka loenguid; neid pidasid vanemad grupi liikmed.

Treeningväljasõite korraldati, kuid üpris harva, see polnud vanadel aegadel tudengile lihtne. Enamasti ronisime Püssirohukeldri tellisseinal; kaugemad ronimised olid Laiusel, Rannamõisas ja Bauskas (Lätis), korra sai ka Pangal ronitud. Talvel olid alati alpinistide talimängud -- meeles on Karula ja Kiltsi.

Klubi pidas alati aastalõpupidu, kus uusi liikmeid vastu võeti.

Mägedes käidi enamasti alpilaagrite süsteemi kaudu -- ametiühing jagas tuusikuid, mis tulid küll välja osta, kuid polnud kallid, ja rongisõit oli kah odav. Kui instruktorid töötasid vähemalt kaks vahetust, kompenseeriti neile s_õiduraha. Alpilaagrites oli üpris sôjaväeline süsteem, aga koolitus oli korralik.

1964ndaks olid Martin ja Küttim juba Tartust lahkunud, ja klubi vedas Vello Park. Hiljem olid talle oluliseks abiks Priit Vürst, Jaak Sumeri, Kuldev Ääaremaa, ja mina (Enn Saar) jõudumööda kah.