Treening Laiusel, 9.-10. mai 1997

Astume varahommikul Jõgeval rongist maha. Seljakotid vajutavad mõnusalt õlgadele - telk, magamiskotid, toidud ja alpinismivarustus kaaluvad "terve tonni". Me võime välja näha üsnagi kentsakad - ronimisriietuses, unised, kotist välja turritamas köied.

Tormame jaamahoonesse ja ajame näpuga plaanist järge - milline buss neist ometi Laiusele sõidab? Sest reisisihtmärgiks on meil vanad Laiuse lossivaremed. Kunagi, 6-7 aastat tagasi, olid need varemed olnud Eesti alpinistide seas väga populaarsed. Kevade saabudes saabusid ka mägironijad Laiusele, sageli viibiti varemetes telkidega lausa nädalate kaupa. Huvilisi oli palju, tol ajal võis mõnikord varemetes viibivate alpinistide arv küündida sajani - tuldi nii Tallinnast, Tartust kui mujalt. Eesti Vabariigi saabumisega kadusid Laiuselt ka alpinistide hordid, meie püüame olla esimesed pääsukesed, taastamaks vana traditsiooni külastada kevadeti Laiuse lossivaremeid.

Saabub buss.

"Kuhu Teile?"

"Me tahaksime Laiuse lossivaremetesse jõuda. Kas saate meid kohale viia?"

"Saab ikka."

Niimoodi lohutatud kohaliku bussijuhi poolt lahkume Jõgevalt. Veerandtunni möödudes oleme Sootagal - see on Laiuse teine nimi. Kuid bussijuht ei soovita meil veel maha minna - sõidame paar kilomeetrit edasi ja meile tehakse peatus otse ajaloolise koha kõrval - astume bussist välja ja meile avaneb kaunis vaade sajanditevanusele ehitusele.

Müüridest õhkub iidsust ja aukartust. See, et järgi on veel vaid osad seinad, lisab varemetele tegelikult süngust ja suursugusust. Ka on kohalik vald näinud vaeva selle kauni koha hooldamisega - juba sügisel võeti varemete ümbert maha võsa, nüüd on püütud seda põletada. Varemed oma alastuses, vabastatuna vaadet varjavaist põõsaist, mõjuvadaga võimsatena. Vaikuses kraaksatab vares ja terve parv linde tõuseb müüridelt õhku.

Köis üles!

Müürid tunduvad niivõrd ahvatlevana, et kaua neid imetleda ei malda - tulime siia ju ronima. Riietame end alpinisti "pesusse" - julgestusvöösse,mille külge saab kinnitada köie - elupäästja mägironijale paljudeski olukordades. Kui kõiksõlmed on üle kontrollitud, karabiinidel muhvid kinni, siis ei jää muud üle kui - seinale! Ega esimese köie üles viimine olegi naljategu. Selleks tuleb eelnevalt oma tegevus põhjalikult läbimõelda. Alar asub ronima, kasutades müüri sisenurka - kõige ohutumat kohta, kuna seal saab toetada jalga või kätt korraga kahele müürile. Köis jookseb üle müürinurga minule kätte. Me ei näe teineteist, kuna asetseme teine teisel pool müüri, seega käib kogu suhtlus hõigetega.

"Kas julgestus on valmis?"

"Julgestus valmis."

"Hakkan minema./.../ Anna köit järgi!"

Korraga jääb köis mu pihus seisma. Põue sigineb väike hirm - kuidas Alaril seal teisel pool müüri läheb. Ta on küll täies varustuses - vöösse on kinnitatud karabiini abil köis, jalas on kummitallaga tennised ja peas kiiver. Kuid ega varustus üksi ei tähenda midagi - inimene seal sees peab ise tegema kõik selleks, et oleks ohutu.

Mööduvad minutid. Tunnen köiest, et Alar ikka ei liigu. Pole ka teadet Alari kohalejõudmisest.

Hõigun: "Kus oled? Kas juhtus midagi?"

Vaikus.

Tuul on tugev ja keerutab alalõpmata, sellest taipan, et Alar ei pruukinud mu hõiget kuuldagi. Hüüan taas.

Õnneks järgneb nüüd vastus:"Olen varsti päral."

Ja ennäe - köis mu pihus hakkabki liikuma ja varsti kuulen kergendust toovat lauset:"Olen üleval."

Nüüd tuleb julgestus ümber organiseerida - Alar istub müüri ülaservas asuvas aknaorvas ja tema järgmine ülesannne on tekitada sinna julgestuspunkt. Selleks peab ta liikuma piki seina järgmise aknaauguni ja panema köie ümber aknaaukude vahele jääva müüri. Teise köiega saab teda sel ajal julgestada.

Veel mõned minutid ootamist - esmaronijal tuleb teha korralik surmasõlm köiele, et seda saaks kõhkluseta usaldada.

Lõpuks on kõik üleval valmis ja Alar võib laskuda. See on juba kergem - on meil ju nüüd olemas ülemine julgestus.

Alla jõudnuna näitab Alar oma paremat kätt - see on verine.

"Ah, oli üks terav kivi," järgneb selgitus ja õnnetus on unustatud. Vahetame rollid ja järgmisena püüan seinaga ühtsust saavutada mina. Sageli tuleb edasi liikumiseks kasutada imeväikseid pragusid, nukile mahuvad tihti vaid kaks varvast, kuid siis leidub jälle mõni kindlam kinnihaaramise koht ja niimoodi ma üles jõuangi. Olgugi kõrgused siin väga madalad - aknaorv, kuhu me ronime võib silma järgi asuda nii umbes 12 meetri kõrgusel - avaneb siit siiski kaunis vaade ümbruskonnale. Eelkõige paisutab rinda aga teadmine, et oled suutnud ülesse tulla.

Viime veel köisi üles ja ronime erinevatest kohtadest. Kuni väsimus hakkab võimust võtma. ühtäkki märkame, et on saabunud juba pärastlõuna, meie oleme aga hommikul kella üheksast alates järjepanu vaid roninud.

Paus, "viisteist minutit".

Otsustame hinge tõmmata. Saabudes tagasi väikeselt ringkäigult silmame naabertalu väravas meesterahvast, maikasärgile puhvaika pealetõmmatud. Ta viipab meile. Talumehe tõsist nägu märgates ehmatan - kas talle tõesti äkki ei meeldi meie siinviibimine? Läheme lähemale.

"Mul on teile üks jutt."

No nii - nüüd tulebki asjad kokku korjata, käib peast läbi.

"Ma annan teile 2 vana autokummi - saate mõnusat lõket teha."

Uhh - nagu kivi langes südamelt...

Meie ees seisab maainimene oma täies heatahtlikkuses, olgugi natuke napsitanud - sea tapmise puhul on see ju andestatav. Ta annab meile need vanad autokummid ja laenab veel pealekauba ka kirve. Lahkudes jäävad kõlama sõnad:"Ning tulge ja võtke siit vett nii palju kui süda lustib."

Hing teise lahkusest tulvil lähme müüride juurde tagasi ning otsustame võtta väikese kehakinnituse. Päts leiba, sai, 10-kroonine pakk võid, jupp maksavorsti, joogiks peale sealtsamast naabrimehe juurest toodud vesi. Ilmataatki näitab natuke oma leebemat nägu - tuul ei ole enam nii vali, vihma tibutamine jääb järgi. Mõnus on niimoodi värskes õhus vasttärganud hiirekõrvus rohul istuda ja tunda, kuidas keha suriseb mõnusalt päevasest ronimisest. Tükil ajal ei viitsi end sellest mõnusast äraolemisest lahti rebida. Lõpuks otsustame end siiski kokku võtta ja uuesti seinale minna. Ronime peaaegu õhtu hämaruseni.

Tühi kõht on kõige parem kokk.

Kui nälg ennast taas tunda annab, siis tuleb õhtusöögile mõtlema hakata. Kuid selleks ajaks on taas tõusnud tuul. Ega see lõkkematerjalgi oma kuivuse poolest ei hiilga -päeva jooksul on ikka vihma ka sabistanud. Ning nagu alati - napib paberit. Kuid kõige suurem nuhtlus on siiski tuul - sa ei jõua tikku õieti põlemagi süüdata, kui iil on selle taas ära puhunud. Küll tekitame tulele barrikaade, küll püüame hakatisehunnikut oma kehaga varjata -ei midagi. Miski ei aita. Lõke ei sütti.

Mida teha?

Vaja leida tuulevaiksem koht. Nii teemegi. Seda on aga kergem öelda kui teha. Tuul keerutab varemete vahel kui pöörane, teda jatkub igale poole. Isegi väljatoodud toiduained kipuvad õhku tõusma. ühe müürinuki taga siiski tundub justkui vaiksem olevat. Mis siis ikka - tuleb siia ümber kolida. Suundume hakatisehunnikut ära tooma. Alar läheb ees ja hõikab järsku:

"Tuli juba põleb!"

"Ja-jah - oskad sa ka head nalja teha,"vastan pahuralt ja vakatan - tõepoolest lõke põleb. Ilusalt lõbusa leegiga, meil jääb üle vaid kiiresti puid lisada. Vat, mis tuul võib teha...

Paneme lõkkele kaitseks ümber kivid ja asetame oma pisikese, kõigest 1,5-liitrise tulest tahmunud potikese tulele. Varsti podiseb seal lõbusalt tatrapuder.

"Tere!" kostub järsku hüüd.

Ohoo! Veel üks seltsiline on saabunud. Ja õnneks on tal kaasas ka suur telk, sest kolmele inimesele kaasas olnud väikesest telgikesest ei oleks piisanud.

"Kust tuled nii hilja?"

"Mul läks ratas katki. Pidin terve tee Jõgevalt siiani ratast käekõrval lükkama. Ja siis veel see raevunud tuul...", vastabJaan.

Paneme kiiresti telgi üles, sest kisub juba pimedaks. Alar on oma pisikese telgi juba ammu püsti saanud. Nii uhkelt pole me Jaaniga vist kumbki veel kunagi matkal maganud - peale sööki poeme kahekesi telki, milles on maganud ka 9 inimest korraga. Meie aga võime laiutada - võime tekitada riidehunnikud magamiskoti kõrvale ja ei pea mitte neid kõiki pea alla toppima nagu tavaliselt, isegi seljakotid mahuvad telki. On vaid üks puudus - meie kenal punasel telgil puudub põhi. Kuna meil on aga olemas ka magamismatid, siis ei pea me seda puuduseks - paneme telgi äärele kivid ja pingutame ta tugevalt, et see riidest maja ikka tuulele vastu peaks.

On juba südaöö, seljataga on pikk päev. Nii mõnus on end niimoodi magamiskotti kerra tõmmata - ei häiri väljas vihisev tuul ega tibutav vihm. Peagi on ka unenäod kohal.

Öine ehmatus.

Äkki ärkame võpatades korraga mingi jubeda plagina peale. Lööme silmad lahti ja hetke pärast jõuab meie teadvusesse reaalsus - lagedal väljal lamavad kõrvuti kaks inimest magamiskottides, ümberringi vihiseb tuul ja lendlevad me asjad. Telk on läinud! Leian veel enda kõrvalt püksid ja jaki ning tõmban needki selga. Muud riided on kuskile kadunud. On tõeline maru - tuul rebib riideid ja vihm peksab vastu nägu. Telgi leiame umbes 7 meetrit kaugemalt. Tirime ta kähku oma asjadele peale - kes tahaks, et ta magamiskott läbimärjaks saaks. Telgile laome peale veel kive ja läheme kolmanda kaaslase käest, kes magab oma väikeses madalas telgis õndsalikku und, taskulampi otsima. Meie oma lendas koos telgiga ära.

Vaatan kella - see näitab alles kolme. Leiame ka teise taskulambi ja vaatame ümbruse läbi - korjame kokku mõned kadunud riided ning proovime siis uuesti telki püstitada. Lootusetu. Torm on liialt võimas. Meil tuleb leida tuulevaiksem koht. Veendunud, et telgiriie on piisavalt kivide all ja enam ära lennata ei saa, suundume uut kohta otsima. Lõpuks leiame tuulevaikse olevat üsna autotee ääres ühe suveajast sinna jäänud putka taga. Toome oma varanatukese üle ja kinnitame nüüd telgi koguni kioski külge. Siin on tõepoolest vaiksem ja peale põhjalikku telgi kindlustamist suundumejällegi uneriiki.

Hommikul äratab mind abalakovi kell. See on üks vana ja äraproovitud meetod varaseks ärkamiseks. Legendi järgi kasutas seda esimesena suur Vene alpinist Abalakov. Selleks, et ärgata vara, jõudmaks aovalguses marsruudile, tuli vaid õhtul juua piisavalt palju teed. Siis on garanteeritud, et ärkad iseenesest varakult üles. Põhjuseks teatav füsioloogiline vajadus.

See äraproovitud võte töötas ka nüüd. Ning ega meil olnudki aega magada - meid ootas sein.