FIRN on Eesti meister 2019 mägironimises

Firn on Eesti meister mägironimises aastal 2019!

Selle aasta Eesti meistrivõistlused toimusid Kohtla-Nõmmel 25-26-l mail. Meeldiv oli näha, et meie klubi oli seekord esindamas koguni kolm võistkonda.

Rajameistrite eesmärgiks oli sel aastal pakkuda osalevatele tiimidele piisaval hulgal ebamugavusi ja ettetulevaid õnnetusi, et päris mägedes käimine tunduks kui kerge jalutuskäik pilvepiiril. Spetsiaalselt selleks aastaks sai valmistatud ka kannatanu – Donald Rümp – mees, kellel alati kõik veab viltu ning keda tegelikkuses hea grupijuht kunagi oma gruppi kaasa ei sooviks. Donald oli sobivalt pea 90 kilo ning nägi välja küllaltki elutruu.

Võistlejatepoolse tagasiside tulemusena selgus, Donaldi pea on liiga raske (põhjus võis olla ka selles, et seda varjas kõrgtehnoloogilisest nõukogude liidu plastist retrokiiver), samuti oli kaelal liigne liikuvus ning kingatallad kulunud.

Esimese päeva teemaks olid päästetööd, kus võistlejatel tuli kaevandusmuuseumi ümbruses kulgeval trassil lahendada erinevaid ülesandeid. Puudus varustuse piirang aga tingimuseks oli, et kogu kõike vajaminevat tuli kaasas kanda. Kiireimad läbisid trassi veidi üle seitsme tunni, samas vastupidavamatel läks kümme tundi.  Hoolimata rajameistrite pingutusest oli osalejate moraal kuni lõpuni hea ning ülesanded sooviti sooritada lõpuni ka siis kui kontrollaeg sai läbi.

Päev algus grupiülesandega, kus trassilt leitud kivivaringu alla jäänud kannatanu (taaskord Donald Rümp) tuli transportida ohutumale kõrvalmarsruudile ning jõuda temaga turvaliselt maapinnale. Kannatanu transpordiks tuli pingutada diagonaalsed tugiköied, vinnata ta jaama ning sooritada temaga tandemlaskumine. Seejärel sai võistkond valida, kas lahkutakse marsruudilt pikemat ohutut teed mööda või lühemat kivivaringu teed pidi – sellisel juhul muutus üks võistkonna liige raskeks kannatanuks ning kahjustada sai ka köis - tuli teostada tandemlaskumine raske kannatanuga üle sõlme. Kasutati mõlemaid võimalusi - kiiremaks osutus seekord kannatanuga üle sõlme tandemalskumine – oma osa oli siin ka õnnel, üle sõlme laskujad pääsesid napilt suurest köiepusast, kuhu oli sisse jäänud ka botas.

Kaks võistkonda kulutasid arutul hulgal aega sellele, et üritasid saateköit transportida  pingutatud diagonaalköit mööda. Ootamatult selgus, et karabiiniga kõrgemalt jaamast saadetud köis ei libisenud piisavalt kaugele ja tuli asuda nuputama, kuidas anda sellele hoogu juurde. Käiku läksid seljakotid, sinusoidsed võnked ja karabiinlasso.

Edasi jätkus trass ümbritseval maastikul, kus kaardi abil tuli leida märgistatud punktid.

Järgmiseks ülesande puhul pidi võistkond siduma ennast seongusse. Esimene või viimane liige lasti kohtunike julgestuses jääprakku ning ülejäänud seong pidi organiseerima jaama ning kannatanu päästma. Kasutati nii vinnamist kui ka kannatanu tõusmist repsudega. 

Seejärel tuli samas seongus liikuda vahelduvates julgestuspunktides rusunõlval ning organiseerida laskumine.

Järgnes orienteerumine ümberkaudses metsas ning jõeületus. Võistkondadele anti valida, kas esimene liige ületab kraavi purdel ning seejärel organiseeritakse viskeliin või esimene ujub üle. Seejärel tuli pingutada ülesõiduköied ning organiseerida jõeületus koos kannatanuga. Sündis ka uus kestvusjõeületusrekord - 2 tundi 35 minutit.   

Järgnes orienteerumine metsas ning seejärel tuli valmistada kanderaam ning organiseerida sellega kannatanu transport rusunõlval.

Viimaseks ülesandeks oli seongutöö konstruktsioonil. Ülemisse jaama tuli transportida kerge kannatanu

, kes seejärel tervenes ning pidi läbima drytooli trassi.

Teine seong pidi samaegselt läbima kõrvalmarsruudi kasutades samaaegset ronimist (simulclimbing). Kahjuks drytooli lõppedes tabas võistlejat taas terviserike ning võistkonna ülesanne oli kogu tiimi ja kannatanu evakueerumine kõrvalasuvasse piirangualla. 

 Osade võistkondade puhul torkas silma seongutöö vaevalisus – samaaegselt ronimine ja laskumise organiseerimine võttis aega oluliselt kauem kui mägedes sujuvaks liikumiseks mõistlik oleks. 

Esimene päev joonistas paremusjärjestuses välja kaks selget liidrit. Firni Henry JPT (parim aeg üldtrassil ning jõeületusel) juhtis 8 punktiga, neile hingas tihedalt kuklasse tallinlaste Harrastajad (parim aeg mõlemal konstruktsiooniülesandel ning kanderaami transpordil) 8,5 punktiga. Kolmandale kohale käis tihe rebine - tartlaste JMKE oli 18 punktiga kolmas (teine koht jõeületusel), tallinlaste PMMMO neljas 20 punktiga (mõlemal konstruktsiooniülesandel kolmas koht) ning firni A-rühm tihedalt kannul 20,5 punktiga.

Teisel päeval oli põhirõhk seonguülesannetel. Väärtustamaks kaptenite rolli, said nad endale paariliseks staarkannatanu Donald Rümpi, kes seongus järgi ronides juba esimese ekspressi juures köide kukkus ning taas raskelt vigastada sai. Kapteni ülesandeks jäi kannatanu jaama vinnata ning temaga koos laskuda. Kapteniväärilise esitluse tegi Henry, kes jõudis koos Donaldiga edukalt kontrollaja sees maapinnale.

Teised võistkonna liikmed said samal ajal näidata oma vilumust kolmeses seongus liikudes. Eesmärgiks oli võimalikult optimeeritult liikuda kolme köie pikkusel rajal, mis sisaldas tõusu, horisontaalset osa ja laskumist. Lubatud olid kõik liikumisviisid välja arvatud köieta ronimine. Võis näha nii kenasti optimeeritud süsteeme (parim aeg 20 minutit) kui ka vana head ükshaaval ronimist, mis oleks samuti lõpuks edu toonud kui võistlus oleks mitmepäevane olnud (pilt on illustreeriv).

Kahene seong sai proovida taas drytooli trassi. Nagu selgus, ei takistanud osavamaid ka tuule käes pikemaks veninud laudade vahed. Mõnel eriti pikkade kätega võistlejal õnnestus kasutada iga kolmandat lauda. Liidriajaks kujunes kahe peale 15 minutit koos kirkade tagasi saatmisega.

Loovülesandena pidid võistkonnad tõusma ühe köie abil teise korruse aknast sisse, kasutada ei võinud vöösid ega muid abivahendeid. Kõik võistkonnad said kenasti hakkama, kasutati pika aasaga vahemehi. Parimaks ajaks oli 6.47 – ülehelikiire.

Päeva lõpetasid kaks seonguülesannet. Esimeses pidi seong abironimist kasutades organiseerima pendli, seejärel taas abironimist tehes tõusma jaama ning organiseerima laskumise. 

Teises ülesandes pidi abironimist kasutades liikuma kahe köie pikkusel marsruudil ning samal ajal vinnama ka raskust, imiteerimaks suure seina ronimist.

Võitjaks tuli Firni Henry JPT. Nad olid ainsad, kes teisel päeval sooritasid kõik ülesanded ning kindlasti väärisid võitu. Väga tugeva soorituse tegi tallinalste Harrastajad, kes näitasid stabiilselt tugevat taset ning pakkusid firnikatele tublit konkurentsi. Kolmanda koha heitlus oli armutu – kõik võistkonnad mahtusid poole punkti sisse – tugeva potentsiaaliga tallinlaste PMMMO edestas napilt firni A-rühma ning firni JMKE-d.

 Firn Henry JPT - Henry Patzig, Rees Juurmaa, Martin Männiste, Kristiina Vaik

Harrastajad - Madis Reinumägi, Anu Hark, Matt Rammo, Priit Külaots

PMMO  - Henri Rummo, Taavi Mikker, Johanna Tammsalu, Taavi Lõoke

Firni A-Rühm - Andres Käosaar, Kristiina Ribelus, Laur Kanger, Hans Vellamaa

Firni JMKE - Erik Jaaniso, Liisi Kasuks, Madis Stern, Joosep Naruskberg

Kokkuvõttes – kaks võistkonda oli teistest üle ja näitasid sujuvalt head koostööd. Üldine tonaalsus oli väga hea – pigem teenis võistlus harjutamise eesmärki, loodetavasti õpiti ka midagi kasulikku ning omavaheline suhtlus oli väga sõbralik. Kaevandusmuuseumi seina võiks laiemalt poltida, ka teisi külgi, saaks teha kihvte asju ja rohkem. Loodetavasti said sel aastal osalenud võistkonnad ja napilt tulemata jäänud indu uuel aastal uue hooga üritada, korraldustiim saab tuleval aastal olema ilmselt üks Eesti parimaid. Vast leiavad Tallinna tegevalpinistid järgmiseks aastaks endas sisu tulla ja rinda pista Tartu parima tiimiga, kes taas on vaba korraldamise painetest