Suvi mägedes: Bezengi ja Sairam

Sel suvel õnnestus mägedeigatsust endas toita, veetes juulist septembrini viie nädala jooksul aega kahes erilises piirkonnas. Esmalt neli meeldejäävat nädalat Bezengis, Kaukasuse mäestikus Venemaa ja Gruusia piiril. Seejärel aga seikluslik nädal Sairam-Su orus Ugamski mäeahelikus, Kasahstanis.

Selle aja sisse mahtus nii mõndagi. Sportliku poole pealt: kaks tehnilist 5A marsruuti ja üks 5B marsruut. Aga see on muidugi piinlikult puudulik lühikokkuvõte. Sest tipud, olgu nad kui tahes kõrged või keerulised, on vaid väike osa alpinismist. Suuremas plaanis on mäeretk alati teekond koduuksest koduukseni. Kui lähed, seisata ukselävel ja teadvusta endale, mida sa endast maha jätad. Kui tuled, siis seisata uuesti, mõeldes, mille juurde sul on õnn tagasi tulla.

Mis aga üldse on see, mis koduuksest välja astuma paneb?

Minu vastus – lihtsalt elurõõm. Inimene ise ei otsi mägedest midagi, mida tal juba ei ole. Pigem elurõõm otsib inimese kaudu väljendust, pannes teda juhtumisi mäetippudele ronima ning teiste omasugustega külg-külje kõrval raskusi trotsima. Nii tundus mulle oma grupikaaslasi jälgides. Hästi ja õigetel põhjustel üles ehitatud mäeretke kese on alati elurõõm. Kõik muu on vormide mäng, pealiskaudne ja kaduv.

Ennetavad vastused võimalikele küsimustele:

Kas kõik läks plaanipäraselt? Ei.
Kas ette tuli raskeid momente? Jah.

Kas teeksime seda kõike uuesti?

Suve esimene mäereis viis mind 22. juulist kuni 22 augustini Kaukaasiasse, Bezengi alpilaagrisse. See oli mu teine külaskäik antud piirkonda. Mõistagi on regioon nii võimalusterohke, et seda võiks külastada aina veel ja veel. Tõsi, sel aastal vähendas kohapealseid valikuvõimalusi see nüanss, et Bezengi sein koos mitmete huvipakkuvate mäetippudega oli Gruusia-Vene pingeliste suhete tõttu alpinistidele suletud.
 

Esimesed soojendusmarsruudid läbisime kahekesi koos toreda läti tüdruku Nastjaga. Temaga paaris tegime ka 5A marsruudi Missestaule mööda idaseina.
 
. 

Bezengis veedetud aja huvitavaim seiklus oli Mižirgi mööda lõunaharja (5A) ning selle tegime kahekesi koos Olegiga.

Järgnevalt põgusad kokkuvõtted läbitud marsruutidest. Kes mõne marsruudiga lähemalt tutvuda tahab, siis tehnilised aruanded koos UIAA-skeemide ja muude üksikasjadega leiab kohe siit. Allapoole kerides aga juba eraldi iga marsruudi kirjelduse juurest, klõpsates vastavale lingile.

 
Urali idatipp, mööda põhjaseina, üle sadula, 4A

Kõrgus: 4150 m
Kõrgustevahe: 550 m
Marsruudi iseloom: kalju
Paigaldatud praovahendeid: 45
Töötunde: 11h 10min (tõus: 6h 30min, laskumine: 4h 40min)
Aeg: 28. juuli, 2017
- Marsruudi algus: 5:30
- Tippu jõudmine: 12:00
- Tagasi laagris: 17:00

Marsruudi tehniline aruanne

Ural mööda põhjaseina oli meile Nastjaga tegelikult juba teiseks soojendusmarsruudiks. Esimese olime läbinud vahetult eelneval päeval – Ukju Malõi, mööda lihtsat 2B marsruuti. Ural oli aga juba selgelt vaheldusrikkam ning põnevam, võimaldades enne tõsisemaid tõuse „lahti ronimist” nii jää- kui kaljureljeefil.

Marsruudi algus kulgeb mööda 50-60° jäänõlva 400 meetrit otse üles, suunaga harja poole ning ületades nõlva algkolmandikus ka bergšrundi. Tõusutee tuli valida nõnda, et mitte sattuda kohakuti võimalike kaljusaarekestega nõlva ülaosas, kust temperatuuri tõustes võib vallanduda väikeseid kivivaringuid.

Jääsein läbitud, tuli traversseerida mööda kaljusid ümber Urali kõrvaltipu (Ural Malõi), et jõuda marsruudi võtmelõiguni: 50-meetrit vahvat kaminaronimist.

Jõudnud keskpäevaks tippu, seisis meil ees veel küllaltki pikk laskumine. Õhtul kella 17:00-ks olime aga juba rõõmsalt tagasi imeilusal telkimisplatsil, et taastada energiavarusid ning nautida päikseloojangut enne järgmisel päeval baaslaagrisse naasmist.

 
Missestau, mööda idaseina, 5A
 

Kõrgus: 4427 m
Kõrgustevahe: 977 m (V-VI kategooria lõikude pikkus: 180 m)
Marsruudi iseloom: kombineeritud
Paigaldatud praovahendeid: 80
Töötunde: 15h 30min (tõus: 9h 30min, laskumine: 6h)
Aeg: 2.-3. august, 2017
- Marsruudi algus: 2. august, 5:30

Marsruudi tehniline aruanne

Tegelikult oleksime Nastjaga plaanijärgselt pidanud järgmisena ette võtma hoopis tõusu Džangitaule – üks kaheksast Kaukaasia üle 5000-meetrisest mäetipust. Muuseas, esikaheksast tervelt 6 paiknebki Bezengis (Dõhtau, Koštantau, Pik Puškina, Džangitau, Šhara, Mižirgi läänetipp). Et aga Džangitau on osa Bezengi seinast, mis jookseb mööda Vene-Gruusia piiri, siis alpinistlik tegevus sinna sel suvel oli kategooriliselt keelatud – naaberriikide pingeliste suhete tõttu. Seetõttu otsustasime Nastjaga hoopis ronida Missestaule.

Meie valitud 5A marsruut kulges mööda idaseina. Tegu on suhteliselt populaarse ning tehniliselt ühe lihtsama 5A marsruudiga Bezengi piirkonnas, sobides seongutele koostöö harjutamiseks, valmistumaks keerukamateks väljakutseteks.

Kuigi marsruut on tervikuna heas korras, olid selle esimeses pooles kivivaringud siiski reaalseks objektiivseks ohuks. Põhjuseks soojad ööd, mistõttu ülalpaiknevates kuluaarisüsteemides hakkavad juba hommikutundidel vallanduma laviinid ja kivivarigud. Seetõttu tuli kasuks varane liikumahakkamine ning kiire ronimine. Marsruut on küllaltki pikk, ent kaheses seongus on seda tempoka liikumise korral edukalt võimalik läbida ühe päevaga. Jõudnud keskpäevaks tiputorni-eelse lumise õlani jäi meile aga kohe silma, et tornil töötas juba teine grupp, kes oli sinna saabunud teiselt marsruudilt. Seetõttu otsustasime rahulikult telgi üles panna ning puhata, et järgmisel hommikul segamatult tipuni tõusta.

Lumiselt õlalt ronima hakates lahutas meid tipust veel pisut alla 400 vertikaalse meetri. Sinna sisse jäi paar ilusat köietäit monoliitsel kaljul. Tõsi, vahetult enne tippu ka üks lahtisema reljeefiga ning ettevaatlikust nõudev järsk kuluaar.

Jõudnud tippu, laskusime sama päeva õhtuks alla, mööda jäist-lumist põhjaharja kulgevat 4B marsruuti. Laskumise lõpuks jõudsime välja maalilise „Kursantide” ööbimiskohani väikse mägijärvekese kaldal.

Kuigi meie põhieesmärgid olid seikluslikud mäemarsruudid, siis mõnedel puhkehetkedel ning alpinistlikeks marsruutideks liialt ebastabiilse ilmaga päevadel vormi hoidmiseks õnnestus uurida ka laagri lähedal olevaid sportronimise võimalusi. Hoolimata sellest, et teadsin juba eelmisest korrast, 2015. aasta suvest, et baaslaagrist kõigest mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on mitmeid lühemaid sport-radasid, tuli meeldiva üllatusena, kui võimalusterohke antud piirkond tegelikult on. Lisaks paljudele ühe-kahe köie pikkustele sportradadele, läbisime ka kaks pikemat multipitchi.

Esmalt Nastjaga Zapah Vetra (6b, 250 m).

Seejärel Ljošaga Vremena Goda (6c, 125 m).

Ljoša, muuseas, oli Bezengisse sõitnud koos oma naise ja 2-aastase tütrekesega. Lisaks sellele, et piirkonnas on ilusaid ja lihtsaid matkaradu, kuhu saab minna ka koos lastega, on baaslaagris suisa lasteaed. Mõeldud just nimelt aktiivselt mägedes käivate lapsevanemate võsukestele, et nad isekeskis mängida saaksid, samal ajal kui isad-emad kuskil marsruutidel oma mänge mängivad.

 
Mižirgi läänetipp, mööda lõunaharja, 5A

Kõrgus: 5025 m
Kõrgustevahe: 825 m (V-VI kategooria lõikude pikkus: 250 m)
Marsruudi iseloom: kombineeritud
Paigaldatud praovahendeid: 70
Töötunde: 20h 15min (tõus: 13h, laskumine: 7h 15min)
Aeg: 9.-11. august, 2017
- Marsruudi algus: 9. august, 5:15

Marsruudi tehniline aruanne

Mižirgi on üks kaheksast Kaukaasia 5000-ndelisest mäest. Tõus selle läänetipule mööda lõunaharja on üks klassikalisi ja ühtlasi antud perioodil üks objektiivselt ohutumaid 5A marsruute terves piirkonnas. Marsruut on pikk ja töömahukas ning olulise asjaoluna tuleb arvesse võtta mäe geograafilist asukohta. Ainuüksi baaslaagrist marsruudi alla jõudmine kestab kaks päeva, laskumine teist samapalju. Mäe eraldiseisvus tingib ka selle, et sinna ei ulatu reeglina raadioside, mis tähendab, et loota saab vaid iseendale.

Jõudnud Olegiga pärast kahepäevast matka marsruudi alla, Sella kuru jalamile, ööbisime seal ning alustasime kolmandal päeval ronimist. Päev algas päikseliselt ja ronimine oli kohati väga huvitav – ületada tuli mitu väljapaistvat žandarmi. Kuid päeva teises pooles toimus ilma äkiline halvenemine ja ühtäkki olime vaat et talvistes oludes.

Enne ilma täielikku ärakeeramist õnnestus kohendada endale tagasihoidlik telkimisplatsike kuristiku serval. Litsusime sinna oma telgi nii, et üks serv oli õhus, teine vastu kaljuseina, keskosa aga oli kaetud teravate kividega, mis muuseas lõhkusid mu täispuhutava mati ära. Olegi matt jäi terveks, küll aga nägi ta õudusunenägusid üle telgiserva alla veeremisest.

Järgmiseks hommikuks oli taevas selge ning kaljud vaid kerge lume- ja jääkihiga kaetud, niiet miski ei seadnud ronimisele takistusi – kuni päike lume ära sulatas, tuli lihtsalt kaljudel liikuda kassidega. Marsruudi võtmelõik – Stankevitši kaljud – pakkus huvitavat ronimist. Esmalt jäine sisenurk ning seejärel ettevaatlik traavers mööda vähese reljeefiga seinaosa. Ronimissussidega ei pakkunuks see erilist raskust. Saabastega ning veel kergelt jäätunud kaljudel andis siiski tunda mõningane ebakindlus.

Enne tippujõudmist andis ronimisele vürtsi huvitav köietäis – 3 järjestikust vertikaalset jääkoske ning seejärel veel pisut laugemat jäänõlva. Et asja huvitavamaks teha, läbisime selle kumbki ühe tehnilise kirkaga.

Tipueelsele harjale jõudes mõistatasime veel mõnda aega, kus võiks asuda tiputorn. Näiliselt sama kõrgusega torne oli tervelt kolm. Loomulikult ronisime asjatult enne kahe mitte-tipu otsa, kuni lõpuks jõudsime Mižirgi tõelisesse läänetippu.

Tipust alla laskumine ning tagasi baaslaagrisse jõudmine võttis veel kaks päeva. Seega marsruut, koos kõigi lähenemiste ja laskumistega, nõudis lausa 6 päeva. Sinna vahele mahtus kokkuvõttes mitmekülgset ronimist: nii tehniliselt keerukatel kaljudel, liustikujääl kui jäätunud koskedel. Olegi parandamatu optimism võimaldas meile ebamugavates oludes hulganisti enese üle nalja viskamist. Kokkuvõttes pole ju oluline, mis takistusi elu meie teele paiskab, vaid see, kuidas me neid tõlgendame. Meeldejääv seiklus.

Kaks nädalat pärast Bezengist koju jõudmist leidsin ennast juba järgmisest mägipiirkonnast: Sairam-Su orust Ugamski mäeahelikus, Kasahstanis. Ronimiskaaslasteks Läti parimad tegijad tehnilises alpinismis: Juta ja Tolik.

Piirkond rabas mind koheselt oma unikaalse ja rikkumatu loodusega. Võrreldes teiste mägipiirkondadega on antud piirkond inimtegevusest enam puutumatuks jäänud. Piirkonnas on kilomeetrite kaupa mäeseinu, kus ilutsevad uued loogilised esmatõusude võimalused. Aktiivsem alpinistlik tegevus algas siin alles 1970-ndate aastate teisel poolel. Paljud rasked marsruudid pole seejuures näinud veel kordusläbimisi. Ka meie reisi põhieesmärk – põhjaseina 5B marsruut piirkonna kõrgeimale tipule, Sairamile, on alates selle esmaläbimisest 1977. aastal saanud heal juhul 3 kordusläbimist, viimane neist ligi 15 aastat tagasi.

Piirkonna alpinistlike marsruutide raskuskategooriate mõistmiseks tuleb arvesse võtta, et valitsev kliima on kuiv, mistõttu enamus tõusude tehniline raskus väljendub tugevas kaljuronimises, mitte aga liikumises jääl või lumel. Sel põhjusel sisaldavad antud piirkonna marsruudid tunduvalt tehnilisemat ronimist võrreldes kombineeritud marsruutidega piirkondades nagu Bezengi.

Marsruudieelse bivuaki rajasime Sairami põhjaseina jalamil asuvale moreenvallile 3300 meetri kõrgusel. Alumise baaslaagri juurest Sairam-Su jõe äärest kulub sinna matkamiseks 6 tundi, kusjuures inimeste poolt sissetallatud radu on väga vähe või üldse mitte. Terve oma sealoleku aja jooksul ei näinud me mägedes mitte ühtegi inimest peale meie – mäed olid täielikult meie päralt.

Neljas päev kulus energiavarude taastamisele ning marsruudi eeltöö tegemisele. Viienda päeva varahommikul asusime aga ronima.

 
Sairam, mööda põhjaseina, 5B

Kõrgus: 4238 m
Kõrgustevahe: 830 m (V-VI kategooria lõikude pikkus: 500 m)
Marsruudi iseloom: kalju, keskmine kaldenurk 76°
Paigaldatud praovahendeid: 101 (sealhulgas abironimiseks: 1)
Töötunde: 20h 15min (tõus: 13h, laskumine: 7h 15min)
Aeg: 14.-16. september, 2017
- Marsruudi algus: 14. september, 7:15

Marsruudi tehniline aruanne

Marsruudi tegi eriliseks asjaolu, et Jutale ja Tolikule polnud see esimene katse. Eelmisel kevadel, kui nad piirkonda esimest korda külastasid, taandusid nad samalt marsruudilt pärast seinaosa 2. köietäit. Põhjuseks Juta halvenenud enesetunne, aga ka rasked ilmastikuolud ja ebapiisav marsruudi eeltöö. Et nad aga teadsid sisimas, et nad olid selleks marsruudiks võimelised, jäi see neid psühholoogiliselt kripeldama. Mistõttu nad otsustasidki sügisel koos minuga tagasi tulla. Kolmekesi on lõbusam ning ka taktikaliselt – ohutus ja liikumiskiirus – on see väga hea grupisuurus.

Marsruudi põhiosa ehk lõigud raskuskategoorias V...VI+ läbisime vahelduvjulgestusega, alla selle aga reeglina üheaegses liikumises. Taktika valikul lähtusime järgmistest põhimõtetest:

1) Maksimaalne ohutus: et kõigil grupiliikmetel oleks igal ajahetkel kaks julgestusköit.
2) Võimalikult suur liikumiskiirus: et kolmest ronijast kaks liiguksid alati samaaegselt.
3) Puhas stiil: et kõik grupiliikmed läbiksid kõik lõigud vabaronimisega, ilma žumaaritamiseta.

Tõusu sooritasime 20h 15min ning ühe vaheööbimisega. Kuigi ronisime rahulikult ja kiirustamata, võib võrdluseks tuua esmaläbijate vastavad näitajad – 66h ja 5 vaheööbimist.

Unustasin mainida – marsruudil oli esironijaks Juta (jah, tüdruk!). Tolik ei kvalifitseerunud, kuna ta kõht polnud lihtsalt üle-eelmise päeva seiklustest endiselt taastunud. Minu kanda oli aga kõige raskem seljakott, mis hoolimata kogu optimeerimisest (kolme peale üks magamiskott), kaalus siiski 12 kg ning polnud raskel reljeefil altjulgestuses ronimiseks optimaalne. Kuigi kõik meist kolmest oleks olnud valmis täitma ükskõik millist rolli, jäi esironijana parimaks võimalikuks vangerduseks Juta. Võib öelda, et selline rollide jaotus õigustas ennast 100%. Juta liikus rahulikult ja kindlalt. Kuigi ronimine polnud tehniliselt üle mõistuse keerukas, tuli pidevalt arvesse võtta, et reljeef oli lahtine ning käe- ja jalanukid võisid iga hetk lahti pudeneda. See nõudis kõigilt grupiliikmetelt väga ettevaatlikku reljeefilugemist ja ohutute jaamakohtade organiseerimist.

Teiseks reljeefi eripäraks oli kindlasti kivimi tekstuur – kuigi kätele ja jalgadele ronimiseks toetuspunkte jagus, ei võimaldanud reljeef kasutada lihtsasti paigaldatavaid julgestuspunkte (frende ja klemme), sest ainsad usaldusväärsed praod olid mõnemillimeetrise läbimõõduga. Seega kasutasime marsruudil julgestuspunktide ning jaamade organiseerimiseks pea täielikult ainult kaljukonkse, vähesemal määral kaljunaelu ning minimaalselt frende ja klemme. Et kaljukonksude paigaldamine ja eemaldamine võtab paratamatult rohkem aega, dikteeris see paljuski meie liikumise tempo.

Tippu jõudsime kuuenda päeva õhtuks. Ning järgnes pikk laskumine mööda loodeharja 2B marsruuti. Laskunud veidi üle tunni aja, oli päike juba loojumas (19:30) ning rajalugemine muutus üha raskemaks. Seetõttu otsisime esimese vähegi horisontaalsema ruutmeetri, korrastasime selle endale sobivaks bivuakiks ning saatsime seal öö mööda, et järgmisel hommikul varavalges oma teekonda jätkata.

Jõudnud seitsmenda päeva lõunaks alla, olime palavusest ja vedelikupuudusest kõik üsna kurnatud. Kuna vett kusagilt võtta ei olnud, murdsin kaljuhaamriga liustikujääst mõnusa kuubiku ja hakkasin seda imema. Juta ja Tolik vaatasid mind mõni hetk nagu veidrikku. Seejärel palusid ka endale paar tükki murda. Tõmbasime veidi hinge ning siis – väsinult, kuid rahulolevana – pakkisime asjad ning matkasime uuesti alla lähima külakeseni 20 km kaugusel, et sealt juba sõita Shimkenti, kust sama päeva öösel läks meie lennuk.

Juta ja Tolik ütlesid, et see ei olnud ehk nende senistest marsruutidest kõige keerukam, kindlasti aga kõige kurnavam, nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Ka mina jäin marsruudil kogetuga rahule ning ammutasin sellest jõudu ja ideid. See, mida nägin, on lihtsalt liiga ilus, et sinna mitte naasta. Ja ma ei räägi ainult mägedest. Nägin ka kahte inimest, kes on alati teineteisele toeks, kui ühega peaks midagi juhtuma. See on vähemalt sama ilus, kui kõik mäed kokku.

Rees

Suvi 2017