Talimatka järelkaja

Selle hooaja esimene ühine matk viis meid Ida-Virumaale, mille talvises rahus võtsime nõuks terve nädalavahetuse ringi uitada. Kuigi Pireti ja Grete kokkupandud matkamarsruut oli kõigile ühine, sõltus liikumisstiil igaühe isiklikest eelistustest – kas siis suuskadel, räätsadega või jalgsi komberdades.

Reede õhtupimeduses jõudsime Seljandiku metsaonni juurde, kus öö saabudes leidis kogu meeldivalt rohkearvuline matkaseltskond endale sobivad magamiskohad. Ümbruskonna liivaseljandike vahele kerkis käputäis telke, sealhulgas ahjukesega matkatelk „Zima”, aga ka klubi noorliikme Keidi harjutus iseseisvaks eluks – kuuseokstest onn.

Seljandiku metsaonnist lähtudes tegime kummalgi järgneval päeval vahva radiaali, mis keerutas piirkonna rabade ja metsade vahel. Kahe päeva jooksul viis tee meid piki Õpetaja soo serva, risti läbi Selisoo ja Kaasikusoo, mööda väiksemaid ja suuremaid metsateid, sihte, jõgesid ja kraave. Kõrvalpõikena uudistasime Estonia põlevkivikaevanduses ühte mitmest kohalikust vulkaanist – kaevanduse sügavusest maapinnale avanevat suurt tuulutusava, kust kerkiv aur tekitab talvel võimsa jääkraatri.

Õnnestunud matka eest meenutame tänutundega...

Kohalikke kopraid, kes abistasid meid jõeületusel;
Ida-Virumaa põlevkivikaevureid, kes meie peale mõeldes meisterdasid vulkaani;
Sõpru Looduskaitseringist, kes varustasid matkaseltskonna hubase tsirkusetelgiga;

Ning muidugi talvist loodust, selle lumiseid sildu, mis kandsid meid üle soode ja väljade – ning päikest, mis olgugi et üürike, tõi talimatkajate silmi sära, mis eredam veel, kui kunagi kevadel.

Video
Pildid: Erik, Dagmar
GPS-teekonnad