Sügismatk a la Juhani

Matkalised jõudsid minu juurde juba päris hilja, eks Tartust ole ka pikk maa sõita.
Kohale jõudmist pikalt tähistada ei saanudki, kuna pidime kohe alustama teekonda lähima bussipeatuseni.
Läksime kuuvalges mööda heinamaa äärseid teid mööda Loodu ja sealt edasi bussiga matka alguspunkti.
Kui bussi läksin ja piletit küsisin vaatas bussijuht mulle imestunult otsa ja küsis: "Bce?" ning vaatas siis ülejäänud seltskonna poole.
Tavaliselt sõidavad selle bussiga nii kaugele vaid mõned inimesed. Seekord oli buss täis matkalisi ja nende seljakotte.
Kiiu- Aablast asusime oma esimese laagriplatsi poole marssima. Läksime üle suure heinamaa ning kuuvalgus saatis meid ka seal.
Taevast langes tähti. Pidime minema ka läbi paksu metsa, mida läbis vaid aimatav rada, suutsime hetkeks raja kaotada, kuid jõudsime kenasti oma sihtkohta.
Selleks oli kena lagendiku äär, kuhu seatsime oma telgid ja tegime süüa. Me polnud ka kaugel Pikanõmme vaatetornist.
Otsustasime öösel veel torni minna. Sealt avanes vaade merele, kus ümbritsevate saarte tuletornid heitsid oma vihke. Teisel pool oli raba ja taevas langes ikka tähti.

Järgmisel hommikul ärkasime küllaltki vara. Hommik oli karge kuid selge. Tegime süüa ja saime liikuma kui päike lagendiku serval olevate puude latvu juba kuldseks maalis.
Läksime Juminda- Pikanõmme matkarajale, mis oli saanud endale hiljuti uued laudteed. Raba oli veel härmas ja metsaalune vaikne.
Olime juba mõnda aega kõmpinud kui ühtäkki lasus meie ees Majakivi. Kivi ei ole kunagi kaugelt näha, alati tuleb ta justkui üllatusena. Selle eest on see suur üllatus, sest kivi on tohutu.
Ümbermõõduga 40.9m ja kõrgusega 7m on ta Eesti suuruselt kolmas rändrahn. Peale kerget rahnlemist seadsime sihi taaskord vaatetornile, kus saime ka päevast pilti nautida.
Edasi liikusime piki luidet ja männimetsa, mis jooksis mööda raba serva. Mööda pisikest teelõiku saime ühele metsasihile, kus veel kukeseenedki kasvasid. Seened said meie õhtusöögi osaks.

Mets oli sihi peal paks, vanad kuused ja pehme sammal. Paras nõiamets. Üsna pea tegime ka lõunapausi. Keetsime mustikakisselli, mis peale pikka kõmpimist eriti hästi maitses. Kuna olime liikunud palju kiiremini ja valget aega oli omajagu jäänud, siis otsustasime teha väikese ringi ja liikuda Hara soo poole. Nimelt pole ma kunagi varem kellelegi peale iseenda ühtegi matka korraldanud. Taaskord müttasime paksus karulaanes kui ühtäkki metsateele jõudsime. Ka see tundus justkui nõiutud mets olevat.

Otsustasime teest siiski risti üle minna ning jõudsime sohu. Kuna päeval oli jätkuvalt paar külmakraadi, siis oli soo veidi tahedam ja kannatas kõndida. Seda muidugi selle hetkeni kui ikka täitsa raba vastu tuli. Õnneks sattusime ühe kraavi äärde mida mööda sai liikuda kui mööda maanteed. Puud olid kraavi ääres veidi suuremad ja juured olid pinnase tugevaks muutnud. Jõudsime ristmikuni, kus kraaviga ristus tee. Tee lõpus hakkas juba pimedaks minema. olime lõpuks jõudnud Mustakatku mäe juurde, mille kõrval oli Mädajärve soo. Olin sinna juba ammu minna tahtnud, kuid pole varem olnud mahti üksinda nii sügavale rabasse minna. Edasi tahtsime minna mööda Pudisoo jõe äärt. Kaardi ja GPS'i järgi pidi seal tee olema, kuid teed ei olnud vist keegi juba aastaid kasutanud. Siiski saime pimedas läbi langenud puude rägastiku ning jõudsime mädanenud sillani, mis oli tunnistuseks, et teed ei kasutata juba ammu.

Lõpuks saime Pudisoo risti, kus asus ka bussipeatus. Tegime seal lühikese pausi. Olegi sokid aurasid pealampide valguse käes. Edasi oli juba lõpusirge ehk paar kilomeetrit Leesi teed mööda Tsitre RMK telkimisalale. Ka seal saatis meid kuuvalgus ja tuulevaikus. Panime telgid päris ranna äärde ja tegime lõkke ülesse. Seekord vedasime rannast ka päris palju pilliroogu telkide alla, kuna eelmine öö oli jahedavõitu.

Järgmisel hommikul oli esimeseks vaatepildiks kerge lumekiht, mis oli maha sadanud. Lund tuli ka terve päeva ja tuul oli päris vali. Hommikul ärkasime veidi hiljem ja viskasime pilgu peale ka Tsitre küla kunagisele hiilgusele, siis seadsime sammud Uuri küla poole, et siis mööda pankranniku äärt Muuksi mäele minna. Marssisime küll vastutuult ja keset suurt karjamaad, kuid keegi ei heitunud sellest. Mäe äärt mööda viis kena rada kunagise linnuse kohani, kus nüüd on soomepoiste mälestusmärk. Mäelt avanes ka veidi sombune vaade Juminda poolsaarele.

Peale seda suundusime Turje keldri suunas, ikka saatis meid see sama paekallas, mis küll väga järsk sealkandis ei ole. Keldris voolas päris palju vett ja tekkisid juba esimesed jääpurikad. Olles jäist ilu mõnda aega silmitsenud asusime matka lõpp- punkti poole teele. Läksime ikka veel mööda mäepealset, kus mäekaldale jäid vanad pärnapuud ja teisele poole kadakane loopealne. Mööda vana karjateed alla minnes jõudsimegi sauna juurde. Tegime veel pisikese ringi rannas ja siis kosutasime end sauna ja kuuma teega. Õhtuhakul asus matkaseltskond teele Tartu suunas.

Juhani

Matkajuht

Aitäh Juhani, et nii toreda matka korraldasid :)

Rohkem pilte:

Dagmarilt

Annilt

Olegilt

Vikilt