Rajameistri järelmõtted

Vol2.

Mis aga kõike muud ehk sisulist poolt puudutab – võistlust ennast, trasse, tehnilisi võtteid, vigu ja sooritusi ning muud veskil veedetud nädalavahetuse jooksul silma hakkas, miks rajameister trassid just sellised oli planeerinud, nendest mõtetest on samuti plaanis ajapikku kirjutada.

Üldised põhimõtted radade planeerimisel:

-          kõik tööjaamad tuua seinale ja rippesse. Kui varasemalt on töö jaamades toimunud peamiselt veski katusel või maapinnal, siis seekord olid enamus jaamu planeeritud seinale ja rippes, muutes natukene töö ebamugavamaks, ent rajameistri arvates reaalsusele lähedamaks, mis puudutab mägedeskäimist. Varem või hiljem tuleb ette hetk, kus tööd tuleb teha rippes, parem siis juba aegsasti sellise olukorra ja töötingimustega tuttav olla. Seejuures mõni jaamadest tuua karniisi lae alla, et täielikult rippjaama spetsiifikaga tutvust teha;

-          välja tuua „sirgjoonelisest“ ja ühe ainuõige lahenduskäiguga radade mallist, selle asemel planeerida trassid ja ülesanded selliselt, et lahenduskäike on mitu. Eesmärgiks oli panna osaleja kaasa mõtlema olukorrale ja selle lahenduskäigule. Kõigil trassidel oli lahenduskäike ja –võimalusi mitu;

-          sisse tuua taktikafaktor ehk võistkonnad pidid esitama oma välja mõeldud lahenduskäigud enne esimese võistkonna starti. Vähendada olukorda, kus võistluse käigus teiste võistkondade soorituste pealt lõpuks ideaal lahenduse kokku panemist järjekorras viimaste võistkondade poolt. Eesmärgiks võrdsustada seeläbi mõnevõrra loosimisega stardijärjestusest tulenevat eelist või ebasoodsust. Taktikale tuli kindlaks jääda ning seega konkureerisid omavahel ka lahenduskäigud;

-          „eluskannatanud“, ehk osalejad on mingil hetkel kõik ka ise nii kannatanu kui köietöötegija rollis ning kannatanud loositakse. Nii nagu on võistlusel „kannatanu“ loosimine loterii küsimus, mõnikord loosiga veab (kui tuleb võistkonna kõige kergekaalulisem liige) ja mõnikord ei vea (raskeim võistkonna liige), niisamuti on suur loterii ka mägedes ronimisel, kivi paraku ei vali enda teekonnal sihtmärki, kõik on potentsiaalsed sihtmärgid. Ja võistkonnana (mägedes grupina) peab teie oskuste pagasis oleme töövõtted ka grupi kõige raskekaalulisema päästetöödeks ja abistamiseks;

-          võistlusel nõutud töövõtetes mägipäästetööde tööpõhimõtete rakendamine. Mägipäästetöödel (oma olemuselt trassid „situatsioonid“ ja „päästetööd“ seda olid) kasutatakse töövõtteid, kus julgestused on dubleeritud ja kui üks süsteemiosa mingil põhjusel ära kukub, on ka tagavara ehk back-up süsteem igati toimiv ja osalejale ohutu. Näiteks kui üks ülesõiduköitest katkeks või kui mingil põhjusel grupi/kaaslase poolne julgestus katkeks, jne.  Mägipäästjad kirjeldavad rohkelt õnnetusjuhtumeid mägedes ja kaljudel, kus korraga saavad vigastatud nii julgestajad kui ronijad/kannatanud, ehk back-upina mõeldud julgestussüsteem samuti ei rakendu. Võistlusformaat tundus kohane koht ka selliste põhimõtete rakendamiseks ja tutvustamiseks, seades ohutusele kõrgema prioriteedi;

-          kohtunike töö kaudu anda signaal heast köietöö tavast, ohutumatest köietöövõtetest, julgestuspõhimõtetest;

-     olemuselt on tegu pigem "treeningpäevaga", vähemalt rajameistri jaoks oli see nii radade planeerimisel kui  muus. Tartlased on osalenud võistlustel eesmärgiga õppida neist ja saada rikkamaks nendest kogemustest, panna end rajameistri püstitatud situatsioonidesse ja püüda leida neile optimaalne lahendus. 

EMV A-klass 2013 võistlustrasside kirjeldused:

1. Trass "Situatsioonid", kirjeldus, skeem

2. Trass "Päästetööd", kirjeldus, skeem

3. Trass "Alpinismitehnikad", kirjeldus, skeem

Rajameistri järelhinnang trassidele:

-          esiteks, tundub et trassid said kas liiga rasked-pikad või kontrollaeg liiga lühike. Mõnevõrra piiras kontrollaja määramist ootamatult suur osalejate võistkondade arv. Reaalselt alustati võistluspäeva 9 paiku ja lõpetati 20 paiku, ehk kontrollaegu pikendada polnud eriti kuhugi.

Mis puudutab trasside raskust või pikkust ja kontrollaegu, siis A-klassi eelduseks olnud grupi hea koostöö ja tehnika valdamise korral pidanuksid mõlemad laupäevased trassid kenasti kontrollaja sees tehtud saama. Lõpuks olid ikkagi need ühelt etapilt teisele üleminekuga seotud pikad „tööpausid“, mitte-toimivad või väheefektiivsed võtted millega palju väärtuslikku aega kaotati, mõnel puhul ka silmatorkav koostöö puudumine (töö jaamas tehti 1-2 inimese poolt, teised leppisid statisti rolliga), paaril korral mängis võistkond end ise väga raskesse olukorda, kui tegutseti hooletult, läbimõtlematult, kaotati julgestusköisi, jms.

-          teiseks, paljudel juhtudel märgiti ära, et rippjaamades töö aeglustas tööprotsessi tunduvalt, töö neis tingimustes oli harjumatu. Rajameistri eesmärk oligi panna võistkonnad olukorda, mida esineb mägedes-kaljudel ronides sageli, tööjaam on ebamugav ja töövõimalused piiratud, parem juba kogeda seda esmalt treeningpäeval.

-     tegelikult olid kõik elemendid elementaarsed, põhitehnikad mis enamjaolt osalejatele varasemast tuttavad ja korduvalt nii võistlustel kui mägedes kogetud asjad (kannatanu vinnamine, kannatanuga laskumine, liikumised tugiköitel, ülesõidud, lisaraskusega elementide sooritamine, jne). Üllatav, et pisut töötingimusi muutes ilmnesid kohe märkimisväärsed raskused nende sooritamisel. Väga loodan et see andis osalejatele kätte suuna, millele oma ettevalmistust võiks laiendada. Mitte rahulduda olukordade lihtsustamisega enda jaoks.

jätkub...

Vead, eksimused, ebasoovitavad võtted

I - free solo ehk köieta ronimine;

II - faktor 2-ga kukkumisvõimalus, julgestuse kaotus, vale julgestusvõte, enesejulgestus kaaslase enesejulgestuses, köis vastu köit, kannatanuga laskudes haarav ei blokeeru, zumaari ees haarava puudumine või zumaari ees haarava kinnitamine zumaari ülemisse auku;

III - kukkumisvõimalus > 1 faktoriga, enesejulgestuse karabiini muhv lahti, köis ilma karabiinita poldi kõrvas, jaamal šokikoormuse võimalus, tasakaalustamata jaam, põhiköie kaotus, solo-ronimisel pikk lõtk, julgestusköie suur lõtk, julgestusköie ots fikseerimata;

IV - julgestusnurk üle 90 kraadi, vahejulgestuspunkti vahele jätmine altjulgestuses ronimisel, z-klipp, varustuse kaotus, tugiköis haarava peal, köie blokeering lõpetamata, kannatanu puude vastu seina, enesejulgestus töö ajal 1 punktis

 Kohtunike hinnangud sooritustele

- köietöö kvaliteedi suured erinevused hakkasid kohtunikele silma, see kuidas suhtuti köide, kuidas köiega tööd tehti, köiega ümber käidi ning köisi organiseeriti või jäeti hoopis organiseerimata. Viimase puhul tähendas see reeglina ka suuremat peavalu ja ka ajakulu järgnevates etappides ja tegevustes. 

- töö organiseeritus jaamades, mõnel puhul järgiti ja kontrolliti täpselt töö iseloomu ja vajadusi jaamas töö organiseerimisel, mõnel juhul oli see kaootilisem, mitte kuigi läbimõeldud ning see tavaliselt tekitas kohe ka probleeme. kuhu positsioneerib ennast julgestaja, kuhu tuleb järgmine, kuidas on need vastavuses järgmise etapilõiguga, kas peab midagi ümber korraldama või saab kohe edasi liikuda ja selliste asjade pealt hakkavad kogunema lisaminutid või isegi kümned;

- karabiinid jaamades, esmapilgul vähetähtis detail kuidas millised ja mis järjestuses jaama karabiine panna, kuid reeglina tekkisid probleemid jaamast lahkumisel, kui edasi liikumiseks olulised karabiinid või julgestusköis juhtus olema kinni kiilunud teiste koormatud enesejulgestus- , julgestus jm karabiinide vahele. Eriti töös kannatanuga võib see olla frustreeriv ja aega nõudev.

- vaid paaril võistkonnal tundus et tegutseti eelnevate punktide osas teadlikult või probleemide ilmnemisel oli kohe kiire lahendus olukorrale varnast võtta. Mitmetele valmistasid need detailid ka üsna kõvasti peavalu ja suurt ajakulu.

- üleüldiselt aeglane tegutsemine oli domineerivamaks;

- silma hakkas ka vähene alternatiivsete võtete kasutamise ja kogemuste pagas. Loogika ütleks, et kui esmalt valitud võte ei toimi, siis püüda probleemist ja olukorrast uuesti aru saada ning valida sellele sobiv lahendus. Seda esineb väga sageli, kus esmalt arvatud lahenduskäik või eeldatud olud ei osutu toimivaks ning tuleb kohapeal genereerida oludele vastavad ja toimivad lahendused, käepäraste ja kasutada olevate vahenditega. Mitmetel puhkudel see võimekus leida olukorrale toimiv lahendus, puudus. Loodetavasti antud "treeningpäev" võimaldas näha teiste võistkondade lahendusi ja saada uusi mõtteid ja ideid lahendusteks.

Andres

A-klassi rajameister 2013

Lisa. Vol1.

Kehv tunne on, kõik ei läinud nii nagu plaanis oli.

Katse teha „õiglasem“ tulemuste arvestus kukkus kolinal läbi. Oleks pidanud kuulama kohe vanemate ja kogenumate soovitusi, et asjad tuleb hoida lihtsana (tagantjärele tarkus nr 1). Aga soov teha trassid pisut teist moodi, jätta lahti palju erinevaid võimalusi ja püüda siis neid erinevaid variante „adekvaatsemalt“ hinnata läbi keeruka punktisüsteemi, kahjuks viimast toimima ei saanud.

Viltu hakkasid asjad vedama siis, kui mängu tuli alpinismitehnika trass. Liiga palju otsuseid selles ahelas sai tehtud emotsioonide pealt.

Esiteks, tehes kokkuvõtteid esimesest päevast (näinud esimese päeva soorituste valukohti), otsustasime alpinismitehnika trassid ümber hinnata, peas veel rajameistri algne rajaplaneering ja päeval nähtud sooritused, nii said mõned alpinismitehnika etapid kõrgemad väärtused kui nad lõpuks väärt olid, ja mõned etapid hoopiski alahinnatud (tagantjärele tarkus nr 2);

Teiseks, sai laupäeva õhtusel alpinismitehnika trasside tutvustamisel lastud läbi mitmed olulised muudatused nii trasside paiknemisel kui tehnilistel soorituste ja võtete lubamisel/mitte-lubamisel, mis muutsid oluliselt radade iseloomu ja raskusastet peamiselt kergema suunas (mõlemad võib kirjutada rajameistri päevaväsimuse arvele ehk õhtul rajameister murdus ja andis järele soovile lihtsustada trasse. Ilmselge veakoht ehk tagantjärele tarkus nr3.

Kolmandaks, tabas varahommikul trasside üles seadmisel rajameistrit tõehetk, kui nägi et mõned trassid on muutunud õhtuste muudatuste tõttu ikka liiga lihtsaks ja ülesande eesmärk õppida ja anda võimalust kogeda mõnevõrra uudsemat situatsiooni, mistõttu sai ühe trassi jaamade paiknemiskoht taastatud esialgsete plaanide kohaseks. Muutmisega sai tehtud ehk kõige leebem viga, sellele oleks aga pidanud järgnema võistkondadele võimalus vajadusel oma taktikad ümber mängida, kohandada oma valikuid muutunud oludele (tagantjärele tarkus nr 4).

Neljandaks, ülesannete läbimise käigus selguski valus tõehetk, et etappide väärtused ei olnud omavahel sugugi sobivas tasakaalus ega proportsioonis (tagantjärele tarkus nr 5). Pärast õhtuseid meelemuutusi trasside läbimise viisides ja tingimustes muutus kõige töömahukamaks ja raskemaks mitte enam kõige kõrgemalt hinnatud raske kannatanud trass (kus ülesvinnamisel sai kasutada kannatanu ka jalgu), vaid hoopis trass „raske ülesõit“, seejärel kannatanute trassid jne. Järgnevad trassid sisaldasid elementaarseid tehnikad – tõusud ja laskumised tugiköitel ning ronimine, mõnel puhul oli tööjaam ja tingimused lihtsalt ebamugavamad.

Viiendaks, kui sai kokku arvutama hakatud alpinismitehnika punkte, siis selgus et lihtsustatud ning sisult ja iseloomult lihtsam alpinismitehnika trass plaanitud punktiarvestuse põhjal võimaldas koguda sama palju punkte kui eelmise päeva kaks tehniliselt rasket trassi kahepeale kokku (ehk kogu proportsioon nihkus kõvasti paigast ära).

Et alpinismitehnika trasside ülesannete väärtused ei olnud omavahel tasakaalus ega õiges proportsioonis ning alpinismitehnika trassi punktid polnud sobivas proportsioonis ega suhtes teiste olulisemalt raskemate trassidega (situatsioonid ja päästetööd) (tagantjärele tarkus nr 6), nii arutelu käigus võtsidki kohtunikud raske otsuse vastu, et tulemuste koguarvestus anda välja trasside kohapunktide alusel. Muud head lahendust polnud.

Kahju on sellest, et trasside ja tingimuste lihtsustamine laupäeva õhtul, ebaõige ülesannete raskusastme hindamine ning hommikul ühe trassi ennistamine raskemaks algselt rajameistri plaanitule (et säiliks natukenegi ülesande iseloom), tekitas olukorra, kus võistkonnad võisid hinnata oma võimalusi ebatäpselt. Ühed võistkonnad valisid kõige raskemad ülesanded ja sooritasid need ära ning teised kes valisid lihtsamad ülesanded, neile muutus üks harjutus eeldatust raskemaks. Lisamärkus, ka siis kui oleks raskendatud ülesanne lõpuni sooritatud, oleks see jätnud alpinismitehnikate trassil võistkondade jõuvahekorrad samaks. Kahju on, et rajameistri poolt arvatud põnevust lisavad taktikamängud ei lubanud kõigil oma täit potentsiaali avada pühapäevasel trassil.

Rajameistergi on vaid inimene, protsessi käigus kõiki tehtud otsuste võimalikke tagajärgi ette ei näinud ja ei suutnud head tasakaalu leida, et asjad oleks lõpuni toiminud. See teema jääb okkana rajameistri südamesse ja seda sealt välja enam ei saa. Rajameister vabandab kõigi osalejate ees selle segaduse pärast.