Maakaarti vaadates näeme, et Türgi ida- ja Kurdistani lääneosa on küllaltki mägised. Ent tehes Ararati ja mõnest teisest mägipiirkonnast maastiku läbilõike (olgu see siis Tatrad, Alpid, Sajaanid või Kaukaasia), tuleb öelda, et Türgi mägede ja eriti just Ararati piirkonna mägede (Armeenia mägismaa) korral on asi mägedest väga kaugel. Vähemalt senini pole veel keegi kesk lauskmaad seisvatüksikut mäge* nimetanud mägedeks. Ent alustame teekonna kirjeldust selle algusest. Istudes Valgas hommikusele Tallinna bussile, olin kella üheteistkümne paiku Tallinnas. Kuna seekord jäin asjade pakkimisega viimasele minutile, avastasin, et filmid, tikud, paar pisiasja ja reisikindlustuse olin kodu unustanud. Järgnevalt sisustasingi aega mööda kauplusi lippamisega ja vajalike asjade ostmisega. Vajalike asjade nimistusse kuulus ka reisikindlustuse dublikaadi hankimine. Seejärel käisin kobarkinos "Sõrmuste isandat" vaatamas. Peale kino jalutasin sadamasse ja läksin laevale. Konutanud õhtu ja öö kusagil kajutis, astusin hommikul laevalt maale, läksin ühe tihenevas lumesajus raudteejaama ja sõitsin bussiga Vantaa lennuväljale. Lendamine mulle meeldib. Seepärast oli isegi veidike kahju, kui lennusõit lõppes.
Istanbuli lennujaamas kargasin kähku kesklinna bussile, seal hüppasin trammile ja sõitsin vanalinna, Kuldsarve lahe kaldapealsele. Edasi järgnes kiirustav kiirmarss üle Galati silla, jõudmaks Haydarpasha raudteejaama viivale laevale. Siinkohal olid mul abiks varasemad, 1997 aasta kogemused. Muidu ei oleks ma eales õigel ajal rongile jõudnud. Õige kai leidmine pole raske. Selleks tuleb minna üle Galati silla, mis on kõige Bosporuse väina poolsem sild üle Kuldsarve lahe. Peale silda kääname hüvakätt ja esimene ja ainuke lähiliinide kai ongi see õige koht. Raudteejaamas ostsin pileti, käisin restos söömas, hankisin kioskist pikal rongisõidul vajaminevat toidukraami, istusin rongi ja uinusin. Hommikul avasin coca, sõin ühe võileiva ja uinusin taas. Järgnev on müstika. Kui ma silmad lõplikult lahti lõin oli juba keskpäevane lõunatund. Mingis peatuses, kui ma nokitsesin igavlevalt oma asjade kallal ja vaatasin tühja pilguga aknast välja, kargas keegi kaasreisija minu kupeesse ja käskis mul maha minna. Olime Tatvanis. Kas õnneks või kahjuks, kuid minu teadvusest puudus täielikult üks ööpäev. Laevalt ostetud viinerid olid otsas, 1,5 liitrine coca oli tühjaks joodud ja Haydarpasha raudteejaamast ostetud võileivad olid söödud. Millal ma seda tegin, jäi arusaamatuks. Kuna rahakott eurodega ja suhteliselt kallis fotoaparaat (Canon EOS 300, standardobjektiiviga 28-90) olid alles, ei saa ka vargaid uimastavate gaaside kasutamises süüdistada. Kuid see selleks. Tatvanis istusin vaksali ees ootavasse väikebussi ja paari tunniga olin teisel pool järve, linnas nimega Van. Olles linnas kusagil kella viie paiku, ei hakanud ma enam kuhugi minema, vaid astusin lähimast hotelli uksest sisse. Van on iidne ja kuulus linn. 9-6 saj. e.Kr asus seal Urartu pealinn Tušpa. Oma praeguse nimega on Van tuntud alates 6 saj e. Kr, kui üks Armeenia tähtsamaid linnu. 364.a. purustas linna Sassaniidide vägi. 10 sajandil ilmub Van uuesti lagedale tähtsa Armeenia linnana. Suured ja tähtsad linnad tõmbavad magnetina ligi võõrvallutajaid ja alates 1022 aastast läks linn Bütsantsi alluvusse ja seejärelSeldzukkidele*. 14. saj purustasid linna 2 korda Timuri* väed. Alates 17. sajandist läks Van Türgi valdusesse, kus ta on senini. Järgmisel hommikul sõitsin vististi küllaltki suurde linna, nimega Agri. Vanist oleks saanud väikebussiga otse Dogubayziti (edaspidi DB), kuid ma ei teadnud millise mošee taga asub DB-sse startivate busside stardiplats. Seepärast seadsin sammud bussijaama. Sõitnud bussiga Agrisse, õnnestus istuda koheselt teisele bussile ja peatselt olingi DB-s. Kõikide etappide läbimine, Helsingi-Budapest, Budapest-Istanbul, Tatvan-Van, Van-Agri ja Agri-DB, kestis laias laastus kaks tundi. Isegi Istanbul-Tatvani otsa võiks tinglikult arvestada kahe tingtunniga, sest ülejäänud poolteist ööpäeva on mälust kadunud. Võrreldes eelmist ja praegust viimase etapi (bussisõit raudteejaamast Araratini) läbimist, on vahe märgatav.
DB-s käisin poes, ostsin süüa, bensiinijaamast priimuse tarbeks väheke bensiini ja saabunud pimeduses kõndisin natuke maad Iraani poole. Koheselt peale kurakätt asuvate majade lõppu, keerasin vasakule. DB-s, Iraani viiva maantee ääres, asub üks väga suure territooriumiga sõjaväeosa.
Minnes pikki maanteed Iraani suunas liialt kaugele, satume maanteel asuvale kontrollpostile. Seatud eesmärkide eduka realiseerimise üheks oluliseks teguriks on võimalikult vähene kokkupuude sandarmeeria ja muude jõustruktuuridega. Seega on mõttekam vältida politsei- ja sõjaväeposte nii palju kui võimalik. Ent siit tuleb koheselt ka hoiatus: kui jõustruktuurid avastavad kontrollposte vältivad välismaalased, võib matkaja kaotada kontrolli oma edasise tegevuse üle. Järelikult ei ole soovitav minna DB-st Ararati juurde mööda maanteed. Maantee teiseks, ja tundub et kõige olulisemaks, puuduseks on teele jääv asula. Keerates suurelt maanteelt Ararati poole viivale pinnasteele, tuleb läbida üks imepisike mägitürklaste* asula. Ent taolist asja, üksinda kesk üksikut mägitürklaste küla, ei soovita ma kellelegi. Veel vähem neile, kes liiguvad üksinda.
Läbinud asula, keerasin koheselt peale majade lõppu vasakule ja võtsin suuna Araratile. Kauguses, oletatavalt järve ääres, paistis tuledesäras majade rühm. Suund oli selline, et tuledesäras majad jäid minust tsutikene vasakule. Ületanud maantee, (nn. ringtee) avastasin et tühermaale on kaevatud kraavid. Nendest üle hüppamine polnud raske, kuid kaldad polnud kõvaks külmunud, mis tekitas kartuse maandumisel kraavi vajuda. Vahetult enne Musti Mägesid* peaks asuma jõgi. Minu arust oli see rohkem oja kui jõgi, ent jõgi kõlab natuke uhkemalt. Pealegi on see suveperioodil veeta veenire kantud Türgi kaardile (1: 2 000 000). Seepärast nimetame selle siiski jõeks. Kuigi vahepeal plaanisin minna kogu öö, läbimaks Mustade Mägede piirkonna ja lagendikud öösel, jäin mingil põhjusel siiski ööbima. Me kõik õpime vigadest, seepärast olingi reisile võtnud kaasa bensupriimuse. Mul on liigagi hästi meeles piiritusepriimusega tekkinud probleemid ja siinseid võimalusi matkapriimusele gaasiballoonide ostmiseks pean nullilähedaseks. Nüüd oli kaasas Colemani bensiinipriimus. Tühermaal vett polnud, kuid üksikud lumelaigud annavad vee tootmiseks piisava hulga toorainet. Ole vaid mees ja muuda lumi veeks. Minu uus bensiinipriimus, mida sai ebaõnnestunult katsetatud Peipsil ja õnnestunult kodus, hakkas nüüd üliaktiivselt põlema, tahtes justkui Peipsil vajakajäänu tasa teha. Peipsi ebaõnne põhjused said mul kiiresti selgeks. Et bensiinipriimus hakkaks põlema, tuleb põletist väljuvate gaaside juurde viia tiku või tikuga sama funktsiooni võimaldavate esemetega, lahtist tuld. Rõhu, bensiiniaurude väljumiseks paagist põletisse, saime bensiinipaaki. Ent lahtise tule ülekandel tikult põletile tegime mitu viga. Esiteks ei hoidnud me tikku põletist gaasi väljastavate avade juures, vaid kurat teab kus. Teiseks oli väljas nii tugev tuul, mis välistas igasuguse priimuse süütamise. Kui me oleksime minu priimusega kolinud telgi eeskotta, kus olid ka teiste priimused, ei oleks priimuse süütamisel probleeme tekkinud. Laotanud tühermaal laiali oma mati ja magamiskoti, asusin õhtusööki valmistama. Punkt number üks oli priimuse süütamine. Tuleb öelda, et hoolimata tuulest, õnnestus see mul üleootuste hästi. Vähem kui kolme sekundiga oli priimus üleni leekides. Teine katse osutus sama edukaks. Taoline ebaõnn pani mõtlema. Milles probleem? Ent tühja sest priimusest ja tema probleemidest. Ronisin magamiskotti ja üritades kustutada suurema nälja kahe väikese šokolaaditahvliga, lülitasin end päevaprobleemidest lahti. Shokolaadi närides, magamiskotis lebades ja tähistaevast vaadates, oli mul piisavalt aega edasist tegevuskava planeerida ja tehtud analüüsida. Minu toit. Võõral maal ei ole eriti kerge menüüd koostada, kui sa pole kodus sealsete kaubaartiklitega. Kohalikes oludes kõige lihtsam variant oleks olnud osta poolik lambakere ja hulk tang- ja maitseaineid. Aga ma pole näinud ja ei kujutagi ette kedagi minemas matkale siga või lammas ühes ning kapsad ja kaalikad teises seljakotis. Nagu alati, olin ka seekord läinud kergema vastupanu teed ja piirdunud väheste toiduainetega. DB-st olin ostnud: 5 pakki spagette, 2 pakki margariini, kilo kiiresti lahustuvat tükisuhkrut, kilo kuivatatud aprikoose ja 300-400 grammi juustu. Soola, kui väga olulise komponendi igapäevamenüüs, olin kodunt kaasa toonud. Priimuse puudus kesistab küll minu niigi kesist menüüd, kuid midagi pole parata. Suhkur, urjukk, juust ja lavass: see on kõik, mida ma saan kasutada. Suure näljaga lähevad ka toored makaronid kasutamisele, kuid ma lootsin, et niikaugele asi ei lähe. 6 ja pool aastat tagasi olin täpselt samas olukorras, kui mitte halvemas. Menüü muutus priimuse puudusel hetkega kasutuks. Jäid ainult soolased liha- ja magusad kohvikonservid. Esimese päevaga sai selgeks, et suvisel Araratil on veega väga nutused lood. Hommikune soolasena tunduv lihakonserv muutis niigi raske päeva veelgi raskemaks. Peale päevast janu kannatamist sain vähemalt õhtulgi ootamatult veega täitunud ojast piiramatult juua ja hommikul ka pool liitrit külma konservkohvi kaasavõtmiseks valmis segada. Meenutades soolasest lihakonservist tekkinud janu, olin kindel, et vähemalt seekord ei taba mind midagi taolist. Olgu muuga kuidas on, kuid vähemalt lund on nõlvadel piisavalt, lisaks veel suhkur, aprikoosid, lavass ja juust. Seega võisin olla tuleviku suhtes nii muretu, kui taolises olukorras üldse olla saab. Hommikuhämaruses nägin, et pimeduses valgena paistnud lumelaigud olid nii rõveda väljanägemisega, et sellest tehtud teed ei ole võimalik juua päevavalges ilma tapva vajaduseta. Jõudnud Mustade Mägede jalamini, otsustasin üritada priimust süüdata ja õnne korral ka midagi keeta. Seisnud kusagil minuti riidetükiga priimuse juures valvel ja veendunud, et mul polegi vaja seekord hakata leeke lämmatama, läksin ojast-jõest jääd murdma. Vaadates oja, tundus, et ka kõige veerohkemal ajal ei ulatu vesi üle põlve. Seljakoti viisin priimusest siiski kaugemale. Kurat seda teab, mis tükke ta veel teha võib. Juhtub priimus taas leekidesse mattuma, et tahaks ma hoida seal ligidal oma seljakotti rohkem kui poolteise liitri bensuga. Kuumeneb priimus üle ja plahvatab, oleks ka seljakott leekides. Seejärel oleks kustutamine juba suht lootusetu ettevõtmine. Esimene, mis siis tuld võtaksid, oleksid küljetaskus olevad bensiinipudelid. Kuna edasine priimuse kasutamine kulges tõrgeteta, peab õhtune põleng olema tingitud vedelkütuse sattumisest priimuse väliskestale. Oma ebameeldivaks üllatuseks sattusin Mustades Mägedes silmitsi kohalikega, kellega tekkisid suhteliselt teravad erimeelsused. Miks ma va totu ei õpi oma vigadest ja ei läbinud reaalseid kohalikega kokkupuute kohti öösel. Lõpuks lõin käega ja koos minuga tuli üks kohalik, kes nimetas ennast mägigiidiks. Tema jutu järgi on väga vähestel šansse tema või tema kolleegideta Araratil ellu jääda. Esmalt saatis ta auto koju varustuse järgi. Vanamehe varustus, mis talle toodi, oli rohkem kui kummaline. Arusaamatu kujuga kott, milles oli suur tekk ja natike süüa. Pampu, aga paremat nime ma sellele ei leia, pidi tassima käe otsas. Mina ei tea, kuidas see vanamees oleks oma pampu tassinud, kui ma poleks talle nöörijuppi andnud. Nüüd sai ta vähemalt koti selga siduda. Nii me siis läksime, tema ees ja mina järel. Ma ei tea, milles asi, kuid lõuna paiku hakkas mul järsku halb. Pea käis ringi ja süda pööritas. Tegin väikese peatuse, keetsin teed ja tundes, et enesetunne normaliseerus, jätaksin teekonda. Kusagil peale lõunat jõudsime punkriteni. Kunagist oli siin asunud sõjaväeosa, mis olevat 10 aastat sõdinud kurdidega.
Järgmisel päeval sai mindud edasi. Lumevaestel talvedel on võimalik punkriteni sõita autoga, kuid edasine tee oli läbitav vaid roomikmasinatele. Mina oma giidiga liikusin osaliselt teel ja osaliselt hanges, mis oli minu jaoks täiesti arusaamatu tegevus. Sama meelt oli ka tipust laskuv grupp, kes pani imeks meie liikumist. Kuna ma ei saanud vanameest päriselt metsa saata, liikusin väheke tema järel, ent mitte hanges. Neid kohti, kus tema kubemeni lumme vajus, mina vältisin ja läksin ringi. Ring ei olnud suur, kõige rohkem 10-15 meetrit. Kellele see närvidele käis, oli minu giid. Talle ei meeldinud minu isetegevus lumega kaetud lõikudel. Lõuna paiku jõudsime lumest vaba platsini, kus giid teatas, et seoses paksu lumega, tema enam edasi ei tule. Lume suhtes oli vanamehel õigus. Lumi oli tõesti paks, sest üksikutes kohtades vajusin põlvist saati lumme. Jätsin vanamehele telgi ja läksin suurima rahuloluga edasi. Lõpuks ometi vaba mingist tüütust putukast, kellest on rohkem kahju kui kasu. Seni kuni vanamehe hääl minuni kandus, liikusin tema näidatud rajal. Nagu tema stiilile kohane, oli rada suhteliselt paksu lumega, ulatudes koorikust läbi vajudes põlvini. Hääleulatusest väljas, seadsin sammud allatulijate rajale. Üks võimalusi oleks olnud minek täiesti lumevabal nõlval, kuid ma ei tahtnud oma giidile öelda, et ta on täielik idioot. Seepärast saigi mindud alul lumel ja hiljem teiste jälgedes. Õhtuks jõudsin kohta, mida võiks nimetada tee lõpuks. See oli kõrgeim koht, kuhu suvel pääseks väga hea maastiku või roomikmasinaga. Samas oli see viimane koht, kust sai võtta suuna Väike-Araratile või valida tõusuks mõni teine marsruut. Tõusin veel natuke ja jäin ööbima ühe kivi varju. Seljakott ja kivi moodustasid kokku kenakese tuulevarju, kus sai rahulikult priimusega askeldada. Küllaltki mugav on lesida magamiskotis ja oodata söögi-joogi valmimist. Priimus susises kohe minu ees ja toidunõudega askeldamine ei nõudnud magamiskotist väljaronimist. 3896-meetrine Väike-Ararat on küllaltki kummaline mägi. 1997.a aasta suvel sai eemalt vaadatud Väikest Ararati ja mõeldud, et sinna minek on ikka päris karm. Seal pole kaljusid, seal pole liustikke, seal pole lund. On vaid lahtised kivid, kõrvetav kuumus ja piiritsoon. Kogu vajalik veevaru peab tõusjatel seljas olema. Kummaliseks ei tee teda tema asumine Türgi-Iraani piiril, vaid tipus asuv järv. Vähemalt minu giid väitis Väikse-Ararati tipus olevat järve. Päevane ilm oli täitsa kena. Päike paistis ja erilist tuult ka ei olnud. Natuke puhus, kuid see käis asja juurde. Ainukeseks muret tekitavaks asjaoluks olid päikese loojangu ajal orust puhunud soojad tuuled. Ent need ei kestnud kaua, võib-olla pool tundi. Igal juhul siis, kui väljas täiesti pime ja päike kadunud, lõppesid ka soojad tuuled. Õhtune termomeeter näitas kusagil –15 külma kraadi. Tavaliselt antakse kõiksugu halbadele ja kahju tekitavatele loodusnähtustele naiste nimed.
Termomeeter näitab –15. Väljas on pime. Peaks asuma teele. Ilm ei ole külm. –15°C 3800 m peal, ei ole külm ilm. Sellega nõustuvad kõik. Isegi mina. Ka magada polnud külm. Kuid mis peaks olema võimatu, kuid osutus tõelisuseks, olid minu külmunud saapad. Saapad, mida ma hoidsin magamiskotis, olid hommikuks kivikõvaks jäätunud. Nii ma siis soendasingi saapaid priimuse kohal ja kirusin kaotsiminevaid minuteid. Alustasin liikumist poolteist tundi ettenähtust hiljem ehk kusagil kella 6 paiku. Minu ööbimispaigast vast 100 meetrit kõrgemal asusid korralikud laagriplatsid. Mulle omale meeldisid ülivõimsad, mulle pea-aegu rinnuni ulatuvad tuulemüürid. Teised platsid olid natuke lahjemate tuulemüüridega, kuid üks meenutas maja. Tee katus peale, topi kivide vahele jäänud augud sõnnikut täis, pane seljakott ukseks ja saadki ulualuse, kus võib varjul olla ükstaskõik millise ilmaga. Edasine teekond seljakotiga ~4000 m kõrgusel on minusugusele tapvalt väsitav ja arvestades, et laskun sama teed kust tõusin, ka suhteliselt mõttetu. Jätnud seljakoti laagriplatsidele, jätkasin teekonda. Kuigi lund ikka natuke oli, võin öelda, et nõlv oli lumevaba. Mõningates kohtades oli ju tõesti paks lumi, samas, kuid natuke maad edasi olid lumevabad kivinõlvad. Lumevabades kohtades oli enamjaolt isegi sissetallatud rada selgelt eristatav. Lumistes kohtades olid jällegi jäljed. Kohtades, kus koorik ei kandnud ja eelnevad minejad-tulijad olid läbi vajunud, oli nüüd selline mõnus auk, kuhu sai jala sisse torgata. Ainuke, mis mulle ei meeldinud, oli jalaaukude ümber tekkinud jäine rõngas. Üleminekul ei tekitanud see probleemi, kui ma heade inimeste sisse tallatud jäljeradadel käies läbi vajusin. Kuid mulle tundus, et allatulekul ei ole raudne ring kõige parem asjandus. Kiirustades, läbi vajudes, komistades ja kukkudes, võib raudne rõngas jalale natuke haiget teha.
Vahetult enne sadulat… Ent kõigepealt kirjeldame natuke S-Ararati mäge ja tippu. Aluseks võtame 1997.a. suvematka kogemused, millele on lisatud nähtud ja kogetud 2002.a. talvetingimused. Vältimaks arusaamatusi, kirjutan juurde märkuse talitingimuste kohta. Et ilmakaared on kohapeal kompassi abil täpselt määratlemata, peab neid võtma kaudselt. Oletame, et tõusin täpselt lõunast. S-Araratil on kaks tippu ja üks suur alumine sadul ehk õlg koos õlatipuga. Pea-, kõrgeim ehk W-tipp on 5165 m, teistel andmetel 5137 m ja O-tipp 5122 m. Nende kahe kõrgeima tipu vaheline sadul on kusagil 5100 m. Kasutades tõusuks kõige lihtsamat rada(?), jõuame suure õla lääne serva ehk suure õla W-tipu alla. Kohapeal tekkis mul järgmine küsimus: kas antud tipp eksisteerib nii eristataval kujul ka suveperioodil, või on tegemist talvetingimistes tekkinud suurema kuhjatisega väikese tipu või kühmu ümber. Vähemalt venkarite Igdiri poolt (mäe vastaskülg) tehtud mitmetel suvistel fotodel ei ole antud tipp (kühm, nukk või mis iganes) tipuna eristatav. Ent 2002.a. veebruaris oli mainitud tipu DB poolsel küljel umbes 10 meetrine jääsein koos jäätunud lumest karniisiga. Sellest sain isegi mina aru, et antud jääst ja lumest sein ja karniis on tekkinud lund sulatava päikese, põhjakaarte tuulte ja pakase koostöös. Kui eksisteerib W-tipp, peab eksisteerima ka O-tipp. Meie loos on suure õla O-tipuks Suur Ararat. Kuna ilmastik ei võimaldanud mul teisele poole mäge heita mitte ühtegi pilku, ei saa ma rääkida seal asuvatest asjandustest. Kui uskuda üht mitte midagi ütlevat Ararati mäe skeemi, siis minu mainitud suure õla W-kühm võis olla üks Yukani platoo lõunapoolsetest tippudest (5071 m). Ent kahjuks ei kinnita seda lennukilt tehtud foto. Vaata kuidas tahad, kuid mingeid tippe seal pole. Lageda platsi, mida saab platooks nimetada, leiab, kuid tippudest pole jälgegi. Küll aga on tõestatud, et suurelt õlalt laskub põhjakaarde pikk ja lauge lumine nõlv, mis võib suveperioodil ulatuda vast 2500-3000 meetrini. Võib olla on hoopiski see lumenõlv kõige lihtsam tõusurada. Jõudes palju räägitud suure õla W-tipu alla, võtsin suuna paremale ehk Suure Ararati tipu poole. Talvised tuuled, pakane ja päike olid kujundanud ka edasist tõusuteed. Umbes 5000 m kõrgusel asendus lõunanõlvade lumi kiilasjääga. Lisaks kiilasjääle, oli mäe harjal karniis. Karniis, saades alguse Suure Arararti madalamast ehk parempoolsest tipust, jooksis Suure Ararati kõrgema tipuni ja hakkas laskuma suure õla poole. Teoreetiliselt oleks pidanud mõlemad karniisid all kokku jooksma, kuid teooria ja praktika on kaks ise asja. Kui too esimesena mainitud karniis madaldus koos nõlvaga, muutudes vahetult enne kõige madalamat punkti olematuks, siis Suure Ararati tipust laskuv karniis tegi enne sadulale jõudmist pöörde ja võttis suuna põhja. Oma ettearvamatu käitumisega tekitas ta tõusta soovijate teele tõsise takistuse jääst seina näol. Kaarniisi edasisest kulgemisest mul andmed puuduvad, kuid oletan, et lumistel põhjanõlvadel muutus ta olematuks. Õnneks ei kulgenud karniis katkematu seinana nagu hiina müür, vaid aeg-ajalt tuli ette nii suuremaid kui ka väiksemaid varingukohti. Teise hea asjana peab mainima, et kiilasjääst koosnesid vaid lõunapoolsed nõlvad ja mul ei tulnud jääl ukerdada mitte rohkem kui sadakond meetrit. Seejärel asendus jää lumega. Päikesekiirtes särav Ararat meenutas mulle kõige enam muinasjuttu pika unega kuningatütrest, kes kurja nõia poolt pikkadeks aastateks magama pandi. Ma loodan, et kõik teavad seda muinasjuttu, kus uinunud printsess klaasist mäel oma printsist päästjat ootas. Teiste tehtud fotode järgi võib lugeda Igdiri poolset Ararati nõlva (põhjanõlv) tunduvalt raskemaks. Lõunanõlval on samuti üks huvitav ja tehniline tõus. Tõusu kõrguseks võiks olla suurte liialdustega kusagil 1000 m. Suurelt õlalt laskub liustik väga järsult lõunasse. Liustik on küll lühike, kuid järsk, ja talvistes tingimustes muutub suvine lumepind S-nõlval kiilasjääks. Seega peaks talvine tõus mööda liustikku olema väga raske. Oletan, et kogenud ja heade jääronimisoskustega köiskond-grupp, on suuteline tõusma päevaga liustiku algusest suurele nõlvale. Kuni lõunani, mil ma jõudsin sadulani, oli ilm päikeseline ja pilvitu, kui üksikuid rünkpilvi mitte arvestada. Ent horisont oli udus ja puhus mõõdukas põhjatuul. Kuna mina olin lõunanõlval, valitses minu jaoks Araratil tuulevaikus. Tõusul tuli ette kolme erinevat elementi: teiste jäljed, rada lumevabadel nõlvadel ja tõus ilma raja ja teiste jälgedeta. Enesetunne oli suhteliselt hea. Vaid mingil lõigul, võimalik et 4800 kandis tekkisid tasakaaluhäired ja peapööritus. Nendest probleemidest aitas üle saada väikene puhkus. Hoolimata päiksepaistest, ei saanud puhkamist nautida. Kusagil minutiga hakkas vilu ja paariga päris külm. Tõsist muret tekitasid kolm suitsusamba laadset pilve, mis küllaltki pika aja kestel liikusid üle sadula lõunasse. Kõrvalvaatajale jäi mulje teisel pool mäge asuvatest kolmest kõrvutisest lõkkest ja nende suitsusammastest. Sadulale jõudes olid suitsusambad kadunud ja taevas taas valdavalt pilvitu. Sellal kui ma natuke puhkasin, kasse kinnitasin ja lõunastasin, oli pilvitu taevas asendunud üleüldise hõreda pilvisusega. Ütleme nii, et üks rünkpilv oli takerdanud Ararati tippu. Suvel oli see tavaline nähe. Nähtavus oli kesine, kuid edasise teekonna jätkamine reaalne. Võimalus ilma halvenemiseks oli rohkem kui reaalne, kuid, tänu eilsete tipus käijate rajale, otsustasin teekonda jätkata. Vaid sadulal, umbes 100 meetrine lõik, puudusid igasugu jäljed. Teisel pool kiilasjääd ilmusid jäljed taas nähtavale. Nii kõrgel, umbes 5000 m, oli lumekate tunduvalt paksem, kuid heade inimeste jäljed säästsid mind lumes sumpamise vaevast. Mingit massilist läbivajumist ei olnud. Viimasest lumesajust oli niivõrd palju möödas, et tihenenud lumi kandis kuigipalju kergemat sorti inimest. Aeg-ajalt tuli ette sügavaid auke, kuid reeglina oli lumel 10-15 cm sügavused jäljed, mis üles-alla liikujate jalgade all olid muutunud astmetega jalgrajaks. Kõige rohkem kartsin, et lumekooriku all asub pehme puuderlumi, kuid õnneks eksisin. Minnes kerge sik-sakiga jääkarniisini, oleks teoreetiliselt pidanud end karniisist läbikaevama või üle ronima. Minu ja ka teiste õnneks ei kulgenud karniis katkematu seinana. Ühest kohast oli karniis varisenud, moodustades tõusjatele lume ja jääga sillutatud laia läbipääsu. Rada ei viinud tippu mööda harja, vaid tõusis sik-sakina lumega kaetud jäisel nõlval. Paistab, et kipun asju natuke üle dramatiseerima. Ütleme nii, et tippu läks tavaline lumine rada. Et ümbrus oli udus ja kogu minu tähelepanu koondunud jalgade ette, jääb ümbruse ja tipu täpne tõusutee kirjeldus ära. Omateada käisin ma tipus ära. Tokk oli ja jäljed enam edasi ei läinud, kuid raamatut ei olnud. Minu giidi väitel peab tipus olema raamat, kuhu ma oleksin saanud oma nime kirjutada. Mida pole, seda pole. Võimalik, et metallkarp asus lume all. Ent mul polnud aega ja tahtmistki seda otsida. Veel vähem liikuda edasi ja kontrollida, kas ma ei seisa mõnel eeltipul. Esmaseks ülesandeks pidasin, oma nime ametliku jäädvustamise asemel Ararati vallutajate pikka nimekirja, eluga allajõudmist. Laskumine nõudis rohkem tähelepanu kui tõus. Sadulani jõudes oli esmaülesandeks juba hajuma hakkavast udust õige suuna leidmine. Tõusul oli see lihtsam. Kuigi tipunõlva polnud päris selgelt näha, ei tohtinud ma jäisel tõusuteel hakata allamäge astuma. Laskumisel pidasin suurimateks ohtudeks kukkumist või minekut liigsele kallakule. Kukkumine, pidurdamine ja pikk tõus jäätunud ning järsul nõlval, võis minu oskuste jaoks olla ülejõukäiv ülesanne. Jääraja alul võtsin suuna õlatipule, mis võimaldas vältida sattumist järskudele nõlvadele. Jõudnud jääst kühmuni ehk jäise karniisi alguseni, julgesin alustada väikest laskumist. Enne tõusu, sai tagasituleku suund meelde jäetud ja tuule suund määratud. Õlatipu karniisi algusest ei tule mitte otse alla laskuda, vaid väikse nurga alla vasakule (seljaga laskuja suhtes). Kuigi nõlv ei olnud järsk, ei olnud mul julgust püsti liikuda. Seepärast laskusin selg ees ja kolmes taktis. Lume-kivide piirini ja taas kindlale rajale jõudnuna, olid käed päris väsinud. Kõige väsitavamaks osutus igakordne kirkakihva jääst välja sikutamine. Sadulast kõrgemal muutus tuul läbilõikavaks ja kusagil polnud mitte ainukestki kohta, kuhu saaks tuulevarju pugeda. Kõige raskem oli möödas, ent pikk laskumine ees. Lubasin endale väikest puhkust koos kerge külmetamisega ja helistasin sõpradele. Kui minuga peaks siin viimasel lõigul või asulates hulkudes midagi juhtuma, siis on vähemalt paaril inimeselgi teada, et Eesti esimene naisekspedits Araratile jõudis eesmärgini. Vast paarsada meetrit laskumist, kui ilm läks ilusaks. Seljataha vaadates olid tipp ja sadul kergelt pilvedes, kuid hiljem kadusid viimsedki pilveräbalad. Loojangu ajal oli taas taevas pilvitu. Mäed muutusid korraks kärtspunaseks ja tuhmusid. Võimalik, et praegu oli sama kaunis loojang kui DB-sse jõudmise õhtul. Videvikus olin taas seljakoti juures. Enne tee ja õhtusöögi valmistamist, lebasin ja pidasin aru, et mis on parem. Kas heita kohe magama või hakata süüa tegema. Juua tahtsin, süüa tahtsin, aga ma ei viitsinud ennast liigutada. Vedru oli maha käinud ja jõud oli otsas. Peale vähest taastumist jäid janu ja nälg võitjaks. Hommikul olin lahkunud umbes kell 06.00 (ent pidin minema kell 4). Tippu võtsin kaasa tükisuhkurt, millest tarvitasin ära vaid poole. Kella 12 paiku olin sadulal, kusagil kell 13 tipus ja 14 paiku uuesti sadulal. Taas laagriplatsil olin 17-18 ajal. Ent antud tingimustes ei ole kellaaegedel kuigi suurt tähtsust. Fakt on see, et tipp tehakse ära viimaste laagriplatside juurest ühe päevaga. Minu giidi soovituste järgi oleks pidanud ma jääma koos temaga alumistele laagriplatsidele ja lahkuma öösel kell kaks. Sellisel juhul oleks tulnud päevane tõus kusagil 1300 m. Kõige selle ilusa loo juures ei usu ma seda, et alumised laagriplatsid oleksid 3800 m kõrgusel. Kui punkrid on 2500 m kõrgusel, oleksime pidanud 5 tunniga tõusma 1300 m. Ent see on võimatu. Ma ei liigu seljakotitagi nii kiiresti, rääkimata siis seljakotiga liikumisest. Pealegi aeglustas meie niigi aeglast minekut veel giidi lumessumpamine. Kõik need mõningad päevad, mil ma Araratil olin, sai uuritud vanu märkmeid ja otsitud tuttavaid kohti.
Hommikul lesisin tavalisest natuke kauem, sest laskumiseks polnud erilist lusti. Lennukini oli veel nii palju aega, et kiirustada polnud mõtet. Kui ma lõpuks alustasingi laskumist, ei hakanud ma lumes sumpama, vaid valisin minimaalse lumekattega raja. Millegipärast see giidile ei meeldinud. Tema arust oleksin pidanud tulema kõige paksema lumega kohast. Kuid see selleks. Rohkem, kui midagi muud, hakkas mind tüütama tema kangelaslik osa minu tipus käigul. Vähe sellest, et ilma tema laagris olekuta poleks ma tippu jõudnud, selgus ka kurb ja kohutav tõsiasi, millest tõi mind välja vaid giidi kangelaslikus. Öösel olid ohustanud mind hundid, kuid tema vastukisa peletas nad minema. Nüüd ma ei mäletagi täpselt, ütles ta bergwolf või berghund. Esimesel puhul oleksid mind rünnanud mägihundid ja teisel juhul mägikoerad. Nende viimaste puhul tuleks vist mõista metsistunud koeri, midagi dingode taolist. Kuid mis seal vahet. Oluline on siiski minu giidi vaprus. Selle asemel, et minna asulasse mööda teed, pistsime järsku punuma Mustade Mägede suunas. Minu giid kartvat sõdureid. Selle peale oskan öelda vaid: ”.…….. tvaju mat”. Giidi järel Mustades Mägedes sammudes langes pilk tahest tahtmata tema paljastatud kaelale ja seejärel kirkale. Mitu päeva käisin ringi tükk repsu taskus, kuid tunda see ei andnud. Nüüd järsku on astumisel tunda, et meetrine nöörijupp rõhub taskut. Ainult võta ja tegutse. Aga ma pidin kiusatusest võitu saama. Sellele oleks tulnud mõelda tunduvalt varem. Asulas veetsin laupäeva õdaku ja pühapäevase päeva. Giid on suvel siiski tipus käinud, vähemalt fotode järgi sai seda ütelda. Aga kust ta varustuse sai? Fotodel oli tal jalas plastiksaapad ja kassid. Hea, et neil oli vähemalt telekaski. Kuigi ma türgi ja kurdi keelest aru saanud, möödus aeg kiiremini. Uudiste ajal kirus vanamees sõda ja ameeriklasi. Bush oli tema sõnul saatan. Mida kõike ta vaeste afgaanidega ei tee. Ma olin temaga nõus, et sõda on halb ja ülekohtune, ent karta oli, et ta saab aru minu kahepalgelisusest. Ma ei usu, et ma olin suuteline peitma sära silmadest, kui uudistes näitas USA lennukikandjaid ja lahinglendudele minevaid lennukeid. Sõjavastased ei vaimustu vaenlase relvade võimsusest. Vanamehe peres oli antud hetkel 5 last (3 poissi ja 2 plikat) ja 50 lammast maksnud naine. Ema oli tal surnud, kaks venda samuti. Üks vendadest oli hukkunud õnnetuses, teine langenud sõjaretkel Iraani. 50 lammast naise eest? Võttes ühe lamba hinnaks 500 Eesti krooni, maksis ta naise eest 25 000 krooni. 25 tuhat ühe naise eest? Mõttetus. Teisest küljest jooksis tal mööda tuba 50 tuhande krooni eest liikuvat kinnisvara, mis on vägagi tõhus abi majapidamisele. Ent toas liikus ka kolm meest ja mehe hakatist, mis tähendaks 75 tuhande kroonist väljaminekut. Majanduslikult oleks kõige tulusam hankida meestele türgi naised, keda saab tasuta. Vähemalt Türgi idaosast ehk arenenud turismi piirkonnast sai üks tema poegadest (oli ajateenija Istanbulis) naise tasuta. Küll aga jäi küsimus, kas kurdistanis elavaid türklannasi jagatakse tasuta ja kui suur osakaal üleüldises elus on armastuse abieludel, lahtiseks. Asulas kulges asi tunduvalt rahulikumalt kui karta oli. Sihilikult sellisteks otstarveteks kaasa võetud tühi pangakaart ei andnud talle lootustki saada rikkaliku giidi tasu. Jaapanlased olla maksnud talle 1000 dollarit grupilt, kuigi tema majapidamine sellistest sissetulekutest märki ei andnud. Andsin talle kõik olemasolevad Türgi liirid, umbes 2-3 miljonit ehk vähem kui 40 Eesti krooni, ja lahkusime näiliselt rahumeelselt. Olgu alpinismiga kuidas on, kuid öömaja ja toidu eest pidin ikka tasuma. Kaitsku jumal Üksikut Hunti tema raskel teel, sest sellised naljad ei pruugi alati nii hästi lõppeda. Samal, esmaspäeva, õhtul alustasin liikumist Vani suunas. Bussijaamast öeldi, et kõige parem on minna bussiga Patnosi ja järgmisel päeval Vani. Sealsed bussid on väga mugavad. Patnosi saabusin pimedas. Kuna ma erinesin väga silmatorkavalt kohalikest, korjas politsei mu ülesse ja viis saja meetri kaugusel asuva hotellini. Järgmisel päeval otsisin ülesse paiga, kust viivad väikebussid Vani. Hiljem selgus, et sellisesse kohta nagu Ercies, kus tuli taas asuda teisele liiklusvahendile. Vanis otsisin omale kõige viletsama hotelli ja elasin seal kaks ööpäeva. Kitsas koridor, kägisevad puutrepid, vineerist vaheseintega ebakorrapäraste kujudega toad – see oligi odav hotell. Algselt pandi mind keset koridori ehitatud akendeta tuppa, kuid sealt kolisin ma koheselt välja ja hõivasin omavoliliselt aknaga toa. Kuna valgustite lülitid asusid koridoris, oli tavaline, et keegi pani sinu toas tule põlema. Ma isegi sain sellega hakkama, sest ridastikku need lülitud olid ja oma toa valgusti tuli ülesse leida katsetamise meetodil. Viimasel ööl pidin siiski tuba vahetama ja kolima ühte teise akendega tuppa. Seejärel kolisin kahe tärni hotelli, kus elasin ühe ööpäeva. Üheks hotelli tingimuseks oli pangakaardiga maksmise võimalus. Seal ma siis pesin end, prassisin, vahtisin telekat ja ootasin koju sõitu.
1 veebruar - lahkume Eestist 2 veebruar - Istanbul - Haydarpasha, rongile 3 veebruar - mälust kustunud 4 veebruar - Van 5 veebruar - ööbimine tühermaal 6 veebruar - kohtumine kohalikega ja hüljatud lahingpositsioonid, lume algus 7 veebruar - 3800 m, ööbimine kivi varjus 8 veebruar - tipus, ööbimine laagriplatsidel, veidike kõrgemal eelmisest ööbimisest 9 veebruar - kurdi pool 10 veebruar - vahin terve päeva türgi- ja kurdikeelset televisiooni 11.veebruar - Dogubayzit (ei antudki nuga) - Agri - Patnos 12.veebruar - Van 13.veebruar - Van 14.veebruar - Van 15.veebruar - kell 11.45. Boeing 737-500 stardib Vani lennuväljalt 16.veebruar - kell 00.20. saabun Tallinna
