Läti mv alpinismitehnikas kokkuvõte (piltidega) - huvitav ja kasulik kogemus!

Taaskord külastasime Läti meistrivõistlusi alpinismitehnikas. Võistlus kannab nime "Zelma Bej-Mamikonjana karikavõistlused", väidetavalt Läti esimese alpinisti nime järgi

Firni võistkond osales koosseisus - Hedi Peterson, Merili Simmer, Erik Jaaniso, Madis Stern, Hendrik Proosa, Andres Hiiemäe.

Tähelepanuväärne ja võistlemise põnevamaks tegi seegi, et Eestist oli Läti meistrivõistlustele välja tulnud teinegi võistkond - Team 360, värske Eesti meister matkatehnikas, nende koosseis - Helen Korju, Toomas Holmberg, Madis Reinumägi, Toomas Kuul, Priit Joosu, Timo Talvik.

Korraldajatel oli selle üle väga hea meel, et eestlased taas nende võistlustele osalema tulid, 2008 aastal käisime samuti sel võistlustel, enne seda aga oli ilmselt ligi paarikümne aastane paus. Usun et 70-80ndatel käidi tihedalt üksteise võistlustel, kindlasti kaugemalgi.

Mõlemad Eesti võistkonnad osalesid "A" - ehk "profi"-klassis. Lätlasi endid oli selles klassis üles antud neli võistkonda.

Lisaks toimusid meistrivõistlused veel mitmes klassis - B-klass (4 liiget, vanus 18 ja vanemad), C-klass (17 ja nooremad), D-klass (14 ja nooremad), Rahvaklass (14 ja nooremad). Tore oli vaadata noorteklassidest rohket osavõttu, kokku neis klassides 20 võistkonda, nooremad osalejad seejuures 5-6-aastased, nende jaoks vastavalt mängulised ülesanded. Hakkas silma juba noorteklassides osavõtjate hea tehniline tase ja õhin, mille pealt õhtuti pealampide valgel pingutati laagripaigas puude vahele kõisi ja viimistleti tehnikaid. Selle põhjal tundub, et Lätis pööratakse tõsist tähelepanu ka noorte ja järelkasvu treenimisele.

Pildil Läti meistrivõistluste alpinismitehnikas kokkuvõtmine

Profi-klassis ootas ees kolm distantsi laupäeval - "päästetööd", "ülesõit", "seongud" ning alles kohapeal üllatusena selgunud neljaski distants "den d" pühapäevaks.

Paari sõnaga Lätis nähtust, kogetust, mis sai tehtud ja üldmuljeid, nendest õige pea ja pisut lähemalt ...

Põhierinevuseks Läti võistlustele võrreldes Eesti võistlustega on taktika. Ei olnud seegikord ühtki distantsi, millele saanuks tuimalt peale minna. Tehnilised võtted ja elemendid on samuti pisut ehk nõudlikumad, kuid just taktikalised otsused, distantsi läbinägemise oskus ja vajadus, on see mis teeb võistluse oluliselt põnevamaks, ning alati tuleb valmis olla seejuures oma plaane jooksvalt muuta, kui seda olukord või kohtunik nõuab.

Samuti on rajameistrid oskuslikult planeerinud rajad ja kehtestanud radade läbimisele reeglid selliselt, mis võimaldavad radu läbida mitmeti. Nii läbisid näiteks neljandal distantsil kõik võistkonnad teineteisest täiesti erinevalt rajad, kasutades erinevaid tehnilisi võtteid ja taktikaid distantsi läbimisel. Palju-palju mõttetööd enne igat distantsi.

Ja mis võistkonnad võrdsemasse seisu paneb olenemata sooritamise järjekorrast, et kõik võistkonnad esitavad oma taktikad korraga enne kui distantsile esimene võistkond peale läheb. Sageli tuli taktikalises plaanis ära tuua isegi tehniline võte, kuidas kavatsetakse üht-või teist distantsi etappi sooritada. Kohtunikud distantsil kontrollivad ja vajadusel nõuavad oma esitatud taktikaplaani järgimist. Usun et need abinõud võrdsustavad kindlasti tingimusi kõigi võistkondade jaoks.

(Eesti võistlustel on tavaliseks praktikaks see, et esimene võistkond tavaliselt vaidleb kohtunikega reeglite ja tingimuste üle, ja iga järgmine võistkond õpib ja lihvib eelnevate vigadest ning loosijärjekorras viimaste seast tulevad tavaliselt võistluste parimad).

Distants "seongud": moodustati kolm seongut, kelledel olid põhimõtteliselt kõigil erinevad ülesanded sooritada kontrollaja jooksul, nt. ühel seongul kergelt kannatanu ülesvinnamine, seejärel rollid vahetusid ning tuli sooritada raske kannatanuga laskumine; teisel seongul oli põhiülesandeks ülesõidu köite pingutamine ning lisaraskusega distantsi läbimine, kolmandal seongul ronimine-laskumine-abironimine-laskumine. Meie võistkonnas olid kõige tublimateks hästi kokkutöötanud tüdrukute seong, kes sooritasid ülesõidu ülesande ning lisaülesandena ka pikal tugiköiel tõusu ja laskumise.

Pildil töö sektsioonides ehk "seongute" distantsi stardiootuses

Distants "päästetööd": põhimõtteliselt kaks distantsi läbimise varianti, võimalikeks elementideks tõus, laskumine, kaldus ülesõit tõusuga, kaldus ülesõit laskumisega, kogu trass tuli oma jõududega läbida, seejuures tuli trassilt läbi vedada esimesel tõusuetapil kaks kannatanut, seejärel ülejäänud trassil üks raskesti kannatanu. Sellel distantsil õnnestus meil enamvähem ilusti oma taktikat järgida ja tundus et see oli ka toimiv. Jõudsime tubli varuga kontrollaja sisse.

Pildil "päästetööde" distantsil raskesti kannatanu vinnamine

Distants "ülesõit": kolme ülesõidu köite pingutamist ja kolm ülesõitu. Valisime variandi, kus üks jaam tuli endal teha. Distantsil teenisime paar maapuudet ning jõudsime minutilise varuga kontrollaja sisse.

Pildil "ülesõidu" distantsi eel veel viimane arutelu

Distants "den D": Valisime ronimise etapid, siin sujus meil enamvähem plaanitult, seejärel oli piirangutega laskumine ja vajadus kahe raskesti kannatanuga samuti laskumine sooritada. Siin jäime ajahätta, peale meie jäid ajahätta veel kaks võistkonda, teistest vähem tehnika karistuspunkte andis meile sellel distantsil neljanda koha.

Pildil Team 360 "den D" distantsil

Ametlikud tulemused

Võrreldes kahe aasta taguse sama võistlusega, sarnasust distantsides oli minimaalselt.

Väga hea kogemus juures.

Tore nädalavahetus mõnusate kaaslastega.