Kaljuronimisest Sloveenias ja Horvaatias

Mis ja kus

Juba eelmisel aastal hakkas idanema mõte, et sel suvel võiks mõnda ägedasse kohta kaljut ronima minna. Esialgu polnud kuigi selge, kuhu täpselt ja millal ja kuidas. Tõuke Horvaatia suunas andis ühes netipoes suht odava hinnaga müügil olnud Paklenica rahvuspargi toporaamat:

.

Paklenica rahvuspark asub Horvaatias põhja-lõuna suunas keskosas ning algab pea otse rannikult. Pargi suuruseks on ligi 100 ruutkilomeetrit, ronimiseks on avatud algusots peaväravatest kuni Anica ja Maniti Kuk'i seinteni. Ülejäänud osa on täis matkaradu mida mööda mitmeid päevi ringi hulkuda annab.

Paklenica pargi ronimiseks avatud osa skeem ja pargi asukoht Horvaatias.

Kuidas sinna saab

Horvaatiasse saab kõige kiiremini lennukiga, näiteks lennates Riiast läbi Londoni Zadar'i mis asub 45 km kaugusel Paklenicast või tiba kaugemale, näiteks Itaaliasse. Meie lendasime Riiast Itaaliasse Bergamo lennuväljale ning liikusime sealt edasi rongi ja häälega.

Mida Paklenicas teha (ronimise mõttes)

Paklenica pargis on seinu suuremaid ja väiksemaid, kõrgemaid ja madalamaid. Kokku pidada seal erinevaid radu olema 600 kanti, suurem osa neist pikemad kui üks köietäis ehk siis multipitch. Radade jaotust raskusastmete ja hulga järgi saab vaadata siit. Lühemad sportronimise rajad on koondunud Klanci nimelisse ossa, mis paikneb vahetult matkaraja servas viimase parkimisplatsi ja Anica Kuki poole keerava raja vahel. Sealt leiab radasid raskusastmetes 2 kuni 8b+. Kõik raskusastmed siin ja edaspidi on antud Prantsuse süsteemis, mida kasutab ka eelmainit toporaamat. Pikemad rajad on jagatavad sportronimise radadeks (enam-vähem täielikult polditud), traditsioonilisel viisil läbitavateks (vajavad julgestusvahendeid nagu klemmid, frendid jms) ning vahepealseteks segaradadeks. Suurem osa on sportronimise rajad, kuid leidub ka paarkümmend pikka abironimise rada, raskusega kuni A4. Viimast on küll vaid üks, sellelgi vaid kaks läbimist! Tasub tähele panna, et lihtsamatel radadel ja lõikudel, mille raskusastmed ulatuvad umbes 4c-ni, võivad poltide vahed ka nn. sportronimise radadel olla päris suured, 5-10 meetrit.

Mitmed rajad lõppevad poole seina peal või mõnel madalamal eeltipul, kust alla jalutada või üles ronida on tülikas või võimatu. Seal on ette nähtud laskumine, kuid kuna laskumisjaamade vahe võib ületada 30 meetrit (standard kõiepikkus Paklenicas on 60m), on mõnes kohas vajalik kahe köie kaasavedamine.

Olme - söök, jook ja ööbimine

Suur Paklenica kanjon algab otse Starigradi nimelise linnakese juurest, mis on täidetud poekeste, restoranide, kohvikute, apartementide, kämpingute ja saksa turistidega. Toidu ostmisega muret ei ole, kuna poed on lahti ka pühade ajal. Muret võib tekitada toidu hind, mis mõne kaubaartikli puhul ületab Eesti oma paar-kolm korda. Näiteks odavat juustu seal pole, korralikku lihakraami või kala samuti mitte (kui tuunikalakonservid välja arvata). Jäätis on kole kallis. Veinide hinnad poes algavad 13 kunast. Kämpingutes ööbimine maksab umbes 30-70 kunat nägu, sõltuvalt kämpingu viisakusest ja asukohast. Tubade hinda ei oska öelda.

Paklenica pargi sees on ametlikult lubatud ööbida matkamajakeses või refuge'des, mis on katusega putkad nagu Eesti RMK lahtised majakesed. Matkamaja (mountain hut) hind on miski 100 raha või sinnakanti. Mitteametlikult on võimalik peita ennast põõsastesse või mõnda koopasse. Ööbisime ise alguses teeraja ääres ning hiljem poolkoopas, üle kalduvate kiviseinte all. Kui otsustada metsikult ööbida, on soovitav valida ööbimiseks koht, kust vee järele ja ronimisseinteni pole väga pikk maa. Vett saab võtta orus voolavast jõekesest, mille vesi üldjoontes puhas peaks olema. Kõhuhädasid me igatahes ei kogenud.

Pargis on ka pargivahid, kuid nad liiuvad vist valdavalt suurematel matkaradadel ja ei otsi eriti metsikuid ööbijaid. Meie ei näinud Anica Kuki piirkonnas ühtegi pargivahti.

Mis võiks olla vajalik varustus

Minimaalne vajalik varustus peale isikliku vöö-susside-kiivri ning julgestusvahendi võiks olla: 60m köis (kui on soov ronida pikemaid radu, mis nõuavad laskumist, siis ka teine köis), 10-12 ekspressi ning karabiine ja linti/köit kahest poldist jaamade tegemiseks. Kasuks tulevad vabad lindid ja pikemad ekspressid, mida kasutada köie tee õgvendamiseks ja puude-põõsaste julgestuspunktidena kasutamiseks. Mõnes kohas on võimalik lint läbi tunneli ajada või mõne sarvekese taha sättida. Närvide rahustamiseks 10m poltide vahe puhul võib kaasa võtta komplekti klemme või frende, mida vahejulgestuspunktidena kasutada. Kasuks tulevad nad ka problemaatiliste poltide puhul - vanad ja/või roostetanud kõrvad, lahtised või kadunud mutrid ja kõrvad. Rohkem kasutust leidvatel radadel on poldid enamasti korralikud.

Matkapäevik

9.juuni

Asusime Tartust häälega teele, plaanis minna läbi Valga Riiga. Hääletamine läks täitsa hästi, ainult Valgas pidime kõmpima piirilt sobiva hääletuskohani mis võttis omajagu aega. Riias saime äärelinna ja kuna meil midagi väga tarka õhtuks plaanis ei olnud, otsustasime trenni teha ja jala kesklinna astuda. Tee peal otsisime ühte matkapoodi, mille aadressi netist leidsin, aga ei leidnud seda kuidagi üles. Käisime pitsat söömas ja õhtul sõitsime lennujaama. Öö möödus lennujaamas pingil pikutades.

10. juuni

Ärkasime hommikul suurema sebimise peale ja asusime ka ise askeldama. Kotid oli vaja sobivasse kaalukategooriasse saada ja seetõttu tuli omajagu mässamist teemal ohtlik/raske - mitteohtlik/raske ehk mida võtta käsipagasisse mis kaaluks ka midagi aga mida ei tõlgendataks relvana. Lõpuks sai sinna hunnik riideid, susse ja köisi. Lennukile minek sujus hästi ja keegi ei kobisenud. Kotid olid enam-vähem 15kg piiril, Kairil isegi veidi üle.

Bergamosse jõudes oli ilm ilus ja soe, kraamisime kohe riideid seljast vähemaks ja asusime šoppama. Käisime suures kaubamajas, ostsime söögikraami ning muud nipet-näpet. Külastasime ka kohalikku Sport Spetsialist poodi, kust ostsime igasugu ronimiskraami ja kiivrid. Toppisime asjad kotti ja asusime rongijaama poole teele. Bussis sõitsime jänest nagu ikka, kontrolli ei tulnud, nagu ikka. Napilt jõudsime ka rongile ja kahe ümberistumisega ots Bergamo-Trieste võis alata. Triestesse jõudsime õhtul kui juba hämarduma hakkas. Käisime mööda kaldapealset ja otsisime kohta kus magada. Kusagil pidi olema rand, aga selle asemel leidsime hoopis majaka ja politseijaoskonna. Lõpuks maandusime mingis väikeses pargis põõsaste vahel ja vajusime sügavasse unne.

11. juuni

Hommikul tegime pargis makarone ja jõime pakiveini, päike paistis ja meel oli hea. Käisime veidi ka Triestes ringi, vaatasime peaväljakut ja püüdsime leida kohta, kust saaks sõita bussiga linna serva et sealt Sloveenia poole astuma hakata. Bussipeatuse leidsime, aga kuna vahepeal tekkis tunne, et peaks seina sees raha võtma siis otsisin pangaautomaati. Suurte raskustega ja peale nelja masina külastamist leidsin lõpuks ka ühe mis töötas ja Visa kaarte sõi.

Bussiga sõitsime tunde järgi linnast välja Muggia linna(osa?) kanti, ronisime suvalises kohas bussist välja ja hakkasime tunde järgi astuma. Mõne aja pärast möödusime bussipeatusest, kust ka meie buss läbi sõitma pidavat. No mis siis ikka, saime veidi jalutada. Jalutasime edasi kuni jõudsime ühe väikese restorani juurde. Otsustasime võtta külma õlut aga kuna õlu oli kallis ja vein odav, jõime hoopis külma veini. Ühtlasi saime teada, et oleme täitsa õiges kohas ja et tee Sloveeniasse algab otse sellesama resto kõrvalt. Rõõmustasime ja jõime veini edasi. Vein otsas, hakkasime Sloveenia poole astuma ja kui olime oma 100m käinud, tekkis situatsioon kus korraga said kokku kaks autot, üks veokas mis tuli meile vastu ja üks pisike auto, mis sõitis edasi. Hääletasime pisikest kuid ta ei võtnud algul vedu. Veoauto möödumist oodates ta ilmselt leebus ja korjas meid siiski peale. Autojuht oli noor naine kes elavat ise pea samas kohas kuhu meil vaja saada. Ta viskas meid otse Ospi ära ja sellega oli meie päeva eesmärk täidetud. Jätsime hüvasti ja asusime kämpingut otsima. Leidsimegi kohe ühe ja viskasime oma pambud murule. Leidsime ühe päevitava tädi kes ei mõistnud sõnagi inglise ega saksa keelt kuid kutsus kohale ühe asisema kämpingutegelase kellega kauplema asusime. Hindu kuuldes pööritasime silmi ja tegime kurba nägu kuna nii palju me küll maksta ei tahtnud. Otsustasime, et magame kämparis ühe öö ja siis vaatame, mis edasi saab. Käisime õhtupoole ka Ospi seina uudistamas, ja ronisime paar lihtsamat ja keerulisemat rada et tunne sisse saada. Hämaras käisime ka omale telkimiskohta otsimas ja leidsimegi lõpuks ühes õunaaias eraldatuma nurgakese.

12. juuni

Olime eelmisel päeval teada saanud, et šoppamisest ei tule Ospis ega lähiümbruses midagi välja ja otsustasime seepärast hommikupooliku pühendada poetuurile linnakesse nimega Dekani. Kõmpisime Ospist Crni Kal'i külla ja sealt sõitsime bussiga edasi. Imestasime, miks bussijuht meile piletit ei taha müüa, aga mõne peatuse pärast pidid kõik bussist välja ronima ja teine buss sõitis edasi. Dekani poe juurde jõudes selgus, et parasjagu on elektrikatkestus ja pood tehakse lahti alles tunni aja pärast. Lõime aega surnuks kohalikku kirikut külastades ja tegime väikse tiiru ka linna peal. Pood oli nagu ikka, ainult lihakraam oli kole kallis. Ostsime mingeid vorste, mis tundusid enam-vähem olevat. Tagasiteel sadas koledalt vihma, terve Dekani ujus suurtes ojades ja suur sai, mille me ostsime, tahtis läbi liguneda ja pidime ta põue peitma. Laagris panime oma asjad kokku ja läksime valmis vaadatud õunaaeda.

Kuna suurem osa Misja Pec'i sektoritest on ülekaldega ja vihmavarjus, otsustasime minna neid kaema. Rada seina alla on alguses ~200m kruusatee, mis lõppeb parkimisplatsiga. Edasi lähevad metsarajad igas suunas risti-rästi vastavalt sellele, millise sektori juurde vaja minna on. Seina parempoolse otsa juures on ka telkimisplatsi moodi koht kus lõketki tehtud, igaks juhuks ise seal telkima ei hakanud.

jätkub...

Seniks vaata pilte aadressilt:

http://picasaweb.google.com/kesonmis/Horvaatia08?authkey=UM9toMln08Q#

või kui see ei tööta siis: http://wcfauna.diinoweb.com/files/pildid/horvaatia

Reisil käisid Kairi ja Hendrik, kirjutas Hendrik.